Kommentaar

Sõnavabadus võimul jalus  (5)

Mihhail Lotman, riigikoguliige, Res Publica , 21. veebruar 2006, 00:00
Sõnavabadust piirava seaduseelnõu ametlik nimi on pikk ja keeruline: «Elektroonilise side seaduse, infoühiskonna teenuse seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus».

Arveteklaarimine Defli ja kommentaatoritega

Keerutamine käib ka selle sisu ümber. Kui justiitsministeeriumi kodulehele ilmus «Delfi eelnõu», oli selle fookuses juriidiliste isikute vastutavaks tegemine: see tähendanuks näiteks internetiportaali või -kohvikuomaniku vastutust informatsiooni eest, mida edastatakse talle kuuluvalt portaalilt või arvutist. Kusjuures, nagu ütleb seaduseelnõu nimi, oli see suunatud eelkõige ühe juriidilise isiku, nimelt internetiportaali Delfi vastu. Juba see asjaolu tundub vähemalt Eesti kontekstis pretsedendituna: riigi õigusloome on suunatud arveteklaarimisele ühe konkreetse väljaandega.

Hiljem väitis justiitsminister, et nime «Delfi eelnõu» on andnud ajakirjandus, mis on üks paljudest justiitsministri suust selle eelnõu kohta kõlanud valedest.

Eelnõu teine eesmärk oli füüsiliste isikute identifitseerimine ja võitlus anonüümsete kommentaaridega, nagu kirjutas ka justiitsminister oma Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Nähtamatuse talumatu kergus» (10.11.2005). See eelnõu sattus vastuollu mitme Eesti vabariigi põhiseaduse sättega, millele on juhtinud tähelepanu nii Res Publica erakond kui ka õiguskantsler ja hulk teisi eksperte.

Enne riigikogu saali jõudmist pidi eelnõu läbima mitu õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungit. Põhiseaduskomisjon hääletas selle riigikogu päevakorrast välja, kuid neljapäeval jõudis eelnõu suurde saali variandina, milles osaliselt oli arvesse võetud eelnevat kriitikat. Seal tekitas see üsna pika ja elava arutelu, kus mina Res Publica esindajana tegin ettepaneku see eelnõu menetlusest välja arvata, kuid Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu jõuga hääletati ettepanek maha ja eelnõu menetlemine riigikogus jätkub.

Ametnikele puutumatus

Tuleb rõhutada, et ka praegusel kujul sisaldab käesolev eelnõu potentsiaalset ohtu demokraatlikule arengule. Toon välja kolm aspekti, mis muudavad selle Res Publicale vastuvõtmatuks. Esimene on sõnavõtu kriminaliseerimine: vaenu õhutav sõnum on selle eelnõu kohaselt kriminaalkuritegu. Milline on mõiste «vaen» maht ja kus on selle piirid, jääb ähmaseks ja loob pinna võimalikule kuritarvitamisele. Teiseks koormaks see kapot funktsioonidega, mille täitmine kahandaks tema usaldusväärsust rahva silmis: kaitsepolitsei tegelegu riigi julgeoleku seisukohalt oluliste asjadega. Kolmandaks laiendaks see oluliselt ametnike nimekirja, kelle kohta arvamuse avaldamine võib endaga kaasa tuua kriminaalvastutuse ehk teisisõnu, uut nomenklatuuri moodustavatel kõrgetel ametnikel on tavakodanikest erinevad õigused. Res Publica arusaamad lahknevad sellest diametraalselt: õigusloome peab kaitsma tavakodanikke ametnike omavoli eest, mitte ametnikke kodanike kriitika eest.

Autorlus on marginaalne

Sellega võiks lõpetada, kuid kuna Delfi eelnõuga on seotud nii palju arusaamatusi ja möödarääkimisi, pean vajalikuks selgitada üht asjaolu.

Mitte üksnes justiitsminister, vaid ka Reformierakonna liikmed on korduvalt väljendanud arvamust, et anonüümsusel pole sõnavabadusega mingit pistmist. Nad seostavad anonüümseid sõnavõtte ainult terroristide ja vaenu õhutavate organisatsioonide või totalitaarsete režiimidega, kus ohtralt viljeldakse salakaebusi. Näiteks Stalini ajal arreteeriti Eestis palju inimesi anonüümsete kaebuste põhjal.

Selline arutluskäik on selgelt ühekülgne ja võltsib probleemi olemust: Eesti vabariigi kodanikke viis vangi mitte anonüümne kõne kui selline, vaid totalitaarne okupatsioonirežiim. Demokraatlikus ühiskonnas ei eksisteeri ohtu, et keegi arreteeritakse või küüditatakse Siberisse Delfis või mujal esinenud anonüümse vihje peale.

Teiseks ei arvestata anonüümsete tekstide positiivset panust kultuuriajalukku ja poliitilisse diskussiooni. Suurem osa maailma tekste, kaasa arvatud need, millel on eriline kultuuriväärtus, on loodud anonüümselt. Autorlus on võrdlemisi piiratud ja inimkonna arengu kontekstis marginaalne nähtus. Euroopas tekkis see renessansi ajal ja nagu väidavad paljud postmodernistlikud teoreetikud (sh Roland Barthes ja Michel Foucault), on see fenomen kas lõppenud või lõppemas (kuulus Barthes’i tees autori surmast). Meenutades kas või Eesti ajalugu, peame tõdema anonüümsete ja pseudonüümsete tekstide märkimisväärset rolli näiteks ärkamisajal.

Anonüümsusel on oma roll poliitilises elus: anonüümsus kaitseb vähemusi enamuse diktaadi eest, nõrku tugevate eest, diskrimineerituid diskrimineerijate eest. Ka demokraatlikus ühiskonnas ei julge paljud inimesed avaldada oma nime naeruvääristamise või alandamise hirmus. Anonüümsus lubab julgemini ja siiramalt väljendada oma mõtteid ja tundeid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee