Elu

«Emalendurina oleks ta võinud surma saada…» (10)

Kirsti Vainküla, 17. veebruar 2006, 00:00
MÖIRGAB MIS KOLE: Muhulase Juhan Smuuli kirjutatud õnnetu lakastseen oli Lia jaoks neetud nii filmis «Siin me oleme» kui ka Estonia laval olnud «Suvitajates». Mõlemas kukkus ta valusalt alla. 
Saatus andis särtsakale näitlejannale Lia Laatsile kõike kuhjaga – tööd, armastust, naeru ja kurbust. Täna tähistavad lähedased kaks aastat tagasi lahkunud Lia Laatsi 80. sünniaastapäeva.

Õismäe ühes tornmajas ripub koduseinal pulmapilt: Lia Laatsi kõrval laiutab ei keegi muu kui Sulev Nõmmik. Näitlejanna koos lavastajaga.

Mis aastast foto pärit on, ei tea keegi. Tehtud on see tõenäoliselt kuskil teatris, sihilikult. Naljapildina.

Üks on aga kindel: just tänu lavastaja Sulev Nõmmiku kolmele filmile, kus peaosas sillerdab Lia Laats, kestab näitleja Laats edasi. Kraakleb ja kiskleb. Õrnutseb ja prõmmib.

«Ta oli lihtne inimene. Ta ei olnud primadonna, kes pirtsutaks või nõuaks, ei. Lia ei nõudnud mitte midagi. Kodus ka mitte,» ütleb Lia Laatsi lesk, endine näitleja Harry Karro. Täna, kui ta vaikselt peab Lia 80. sünniaastapäeva, püüab ta mitte liialt kurbusesse langeda. Vastupidi, meelde tuleb tragikoomilisi lugusid.

Mida ma siin katsun!

Harry mäletab, et kuuekümnendatel tuli Vanemuisesse lavastama Soome lavastaja Matti Tapio. Paraku ei osanud Lia soome keelt ning lavastaja püüdis end mõistetavaks teha mitmel moel. Ühes proovis soovitas lavastaja tal rohkem tähelepanu pöörata meespartnerile. «Katsoo rohkem, katsoo!» käskis lavastaja eesti-soome segakeeles. Lia, kes omas mõttes kirus, et mis kuradi pärast ma pean teda katsuma, krabas seepeale partnerist kinni ja võttis mehe embusse. Lavastaja perkelet kuuldes ehmatas aga ära: kust tema pidi teadma, et «katsoo» tähendas soome keeles «vaata»!

Külgkorv tõusis õhku

Filmis «Noor pensionär» on koht, kus emalendurit mänginud Lia Laats kihutas tütar Marikale järele külgkorviga mootorrattal. Ehkki filmis juhtis ratast uljalt Ervin Abel, kihutas sellega tegelikult siiski mitmekordne Nõukogude Liidu meister Vambola Helm.

«Võtted toimusid Kloostrimetsas, kus Helm oli harjunud sõitma, ja eks ta unustas ära, et tal istub korvis diletant. Sportlase veri lõi välja! Ja äkki võttis Helm sellise kurvi, et Lia ehmatas – külgkorv kerkib, ja nii, et Lia taguots on juba õhus. Õnneks sai ta Helmist napilt kinni ja too võttis hoogu maha, vabandas mitu korda, ette ja taha,» vahendab Karro filmikaamerate varju jäänut. Kui võte läbi sai, oli Lia kahvatu ning hirmul. «Ta oleks seal võinud surma ka saada.»

Meeldejäävalt lõppes Vanemuise külalisetendus ühes kultuurimajas. Kui tükk antud, hakati sättima tagasiteele. Üks valge pintsakuga meesnäitleja tahtnud aga enne kemmergus ära käia. Paraku astus ta sügisesel pimedal ajal välikempsu sellise hooga, et vajus läbi mädanenud põranda.

«Ja eks ta põrus läbi põranda sinna paksu ja vedela sisse. Teised oskasid talle appi minna alles siis, kui kuulsid kõva vandumist. Tagasitee Tartusse oli Lia sõnul olnud nagu sõnnikukärus sõit. Ja veel see valge pintsak,» meenutab Harry.

Needus sees

Enne kui Sulev Nõmmik tegi filmi «Siin me oleme», oli ta sama tüki «Suvitajate» nime all lavale toonud Estonias. Seal nagu filmiski mängis Kohviveskit Lia Laats. Paraku saatis needus lakastseeni nii laval kui ka filmis.

«See oli koht, kus Lia pidi alla hüppama. Ükskord unustati filmis õled kokku riisuda ning Lia sai alla hüpates kõva põntsaka. Ja, nagu ta ise ütles: see duubel läkski filmi, sest mõjus nii hästi. Aga sellesama asjaga läks tal ju laval ka õnnetult: ühel etendusel oli lakaredel halvasti kinnitatud ning nihkus ära – Lia prantsatas koos redeliga lavapõrandale. See oli veel kõvem pauk, paraja sinika sai, aga mängis edasi,» räägib Karro sitkest näitlejannast, kel ohuolukordi oli võtetel veelgi.

Eraelus oli Lia tagasihoidlik ja eelistas varju jääda, ühel kuumal suvepäeval ei saanud ta aga sama joont pidada.

Varas – koer

Kui lapsed olid veel väikesed, oli näitlejanna otsustanud endale koera võtta – lahmaka vetelpäästekoera. Kui elukas suuremaks kasvas, viisid nad ta Tartu lähedale Külitsesse sugulaste juurde. Seal suvitades otsustasid nad koera ühel päeval paisjärve äärde kaasa võtta.

Kaks vägistamiskatset

Koomiliste lugude kõrvale mahtus Lia ellu ka õnnelikult lõppenud traagilisi seiku – kahel korral püüti teda vägistada.

«Kooliõpilasena käis ta Reaalkooli hoovis uisuväljal. Kui ta hakkas koju Laulupeo tänavasse minema, tiris teda üks saksa sõdur. Õnneks nägid seda pealt veel kolm sõdurit, kes Lia siiski minema aitasid,» meenutab Harry. Teine kord püüti Liat vägistada Tartus, kui ta pärast hilist etendust koju tuli. Ka sel korral päästsid näitlejanna kurjategija küüsist juhuslikult saabunud naabrid.

«Pärast seda käisin tal alati teatris vastas,» ütleb Harry.

Kord aga ründas näitlejate bussi metsavend Hirmus Ants, kes rabas kaasa kogu kassa. Ja kahel korral elas Lia üle bussiõnnetuse. Ühel korral lõhkes kumm, teisel korral kohtus buss tee peal hobusega, kes suurest hirmust lõhkuma hakkas. Aisaots, mis läbi bussi akna tungis, möödus Lia peast vaevu 10 sentimeetri kauguselt.

«Õnne peab elus olema,» ütleb Harry oma naise elule tagasi vaadates. Neil jätkus õnne 40 aastaks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee