Elu

Jan Uuspõld, 30rublane kitarr ja tramm nr. 66 (5)

Aigi Viira , 15. veebruar 2006, 00:00
KAHE LINNA VAHEL: Praegu käib Jani elu punktist A punkti B, mida ühendab tüütu Tallinna–Tartu maantee. Tempo tundub otsatumalt rahulikum kui varem. Ehkki karje «Mul ei ole aega! Kogu aeg on aeg kinni!» kehtib nüüd samal moel kui enne. Aldo Luud
Mitte polkast rokini, vaid pungist bluusini ulatus näitleja Jan Uuspõllu muusikaline diapasoon, kui ta aktiivselt bändiasja ajas. Ja bände on tema elus olnud kaugelt rohkem kui üks.

Seda, et laulev näitleja Jan olnuks pisikesest saati hiigelkõva laulumees, ei saa tõese ajaloo huvides kuidagi väita. Lasteaiapoisina ei teinud ta ühtegi sooloesinemist, samuti mitte algklassides. Ilmselgelt olid kasvatajad-õpetajad sünkja pimedusega löödud. «Ma ei laulnud lihtsalt. Kes oleks saanud tähele panna, et oskan?» poetab Jan muiates. «Kui aga Nõmmelt Keilasse kolisime, siis pandi mind millegipärast muusikakallakuga klassi. Siis selgus, et oskangi.»

Nii mandus ta kibekiiresti kooli lastekoori baritoniks, tuiskas mööda laulupidusid ning sel alal tuli ka tema elu esimene tähetund.

«Esimene suur success oli muusikaeksam, mis toimus koolis esimese poolaasta lõpus,» meenutab ta. «Laulsin Händelit – «Hõisake, lapsed…». Öeldi, et väga puhas esitus.» Mõistagi sai ta siis ümmarguse viie. Ja hirmsa tahtmise muusikaga tegelda.

Volgi ja Dracula järeltulija Trakulla

Trääsateismelisena ehk siis 15aastasena õppis Rollingute ja J.K.M.E. fänn Jan ära kitarri tinistamise. Vanemate koolivendade abiga, kes bändi tegid. «Jõlkusin nendega kaasas, õppisin kitarri ja laulmist.» Tuli ka esimene kitarr. «Ema käest sain raha,» mäletab ta. «Kõige odavam oli 15rublane, aga ma ostsin veidi kallima, selle 30rublase Vene panni.»

Elektrikitarrid, millega poisid bändi tegid, oli puhas Tšehhi kaup. «Need olid kooli omad. Volk oli nendega omal ajal bändi teinud. Nii et bändi hakkasin mina tegema Volgi bändi pillidega.»

Vanemate poiste punkbänd kandis verisevõitu nime Dracula. Et Jani seltskond oli justkui järelkasvubänd, sai sellele nimeks pisut leebem Trakulla. «Nagu väike Dracula,» muigab Jan. Peagi muutusid poisid vihasemateks tegijateks ning asusid oma lugude tarvis luulet otsima ajakirja Noorus «Esimese trükiproovi» lehekülgedelt. «Seal oli vihaseid asju kah. Hakkasin ise kitarri mängima, ise laulma ning ise viise tegema. See oli tõsine bänd nimega Teine Elu.»

Ses kambas püsis seltskond sama, lihtsalt vahetati pille ja kohti. Seegi oli punkbänd ning mõistagi oli ka Janil peas korralikult seebitatud punkarihari.

Punki jagus kuni järgmise bändini, millele laenati nimi šampoonipudelilt: Wash&Go. Tulid džäss ja bluus. Tolle seltskonnaga käidi kogunisti Leningradis lindistamas. Enda tarbeks. «Keegi teine ei viitsinud meid ju kuulata,» muigab Jan takkajärele.

Musikaalne trükkal ja pannimüüja

Algselt polnud Janil mingit kihku näitlejaks pürgida, hoopis kokaks tahtis. Ei võetud. Oli koolis paras kurikael. Iseloomustus, mis talle kirjutati, ei kirjeldanud just kõige päikeselisemat persooni. «Teismeliseiga oli mul väga raske,» nendib omaaegne punkar, kes marssis kindlameelselt kutsekasse trükkaliametit tudeerima.

«See on väga hea amet. Mõtle Guttenbergi peale – oma aja kõige šefim mees! Tööd jätkub alati, ükskõik, mis valitsuse ajal. Kui asi tõsiseks läheb, kui poliitikud ära pööravad, on veel rohkem trükkida,» naerab Jan.

Igal juhul jõudis ta Tallinnas ja Keilas trükitööd teha, enne kui maandus Tartusse. Esmalt küll mitte trükikotta – «Müüsin Brio poes Hackmani panne.» Pidas seal vastu kolm kuud ja läks Greifi trükikotta trükkaliks – «Trükkisin ilusasti ega tegelnud laulmisega.»

Uus bänd, Luxury Filters, tuli peale, kui Jan lõpuks lavakunstikooli Priit Pedajase kursusele jõudis. Jani vend Andrus, Otsa-kooli õppur, tõi bändi lisaks endale ka trummari. Jaanus Putting tõmbas kitarri. «Seal hakkas juba tase tulema, meid lasti ikka raadios kah.» Filtrite kõvemaid lugusid oli «Tramm nr. 66», mida telesaade «Seitse vaprat» vapralt käias. «See oli kõvim hitt. Ainus, mida teatakse,» teab Jan kindlalt.

Pillid pandi kotti, kui Jan Draamateatrisse tööle läks. «Vaibus vaikselt ära,» poetab ta. «Siiamaani on alles mingid linnahalli stuudios tehtud lugude põhjad. Ei jõudnudki neid valmis.» Seda, kas Luxury Filtersi poisid kunagi hatuste vanameestena need lood lõplikult valmis teevad, Jan ette ei kujuta. Kehitab vaid kergelt õlgu.

Praeguseks on bänditegu tema elust kapitaalset eemal. Kauaks? «Ei tea. Bändi tegemine on väga vabastav asi: saad energiat välja lasta ning seda õigesse kohta kanaliseerida. Sa ei muutu närviliseks, kui end rokilaval välja rabelda saad.» Paus. «Mingi soov on, aga piisavalt head ideed pole.»

Hoiab muusikalijurast eemale

Kui ta mõnda aega tagasi vaatas dokfilmi muusikali algusaegadest Hollywoodis, sai ta asja mõttest suurepäraselt aru. «Neil oli palju pappi, et efekt taha panna. Eestis muusikal, selline poolkõva jura, ei liiguta kedagi. Muidugi võib puudutada inimeste hingekeeli, aga nii kui saalist välja astutakse, unustatakse kõik kohe ära – et so what! Väga feigid stoorid. Mõttetu rabelemine. Eestis on muusikalid lausa erilised võimlemiskavad. Täiskasvanud inimesed tulevad ja teevad mingit võimluskava – ma ei suuda seda vaadata!»

Ega ta muusikale väga vaadanud olegi. «Cabaret’d» vaatas, kannatust jagus veerand tunniks. Siis läks selgroog kõveraks ning näitleja Uuspõld astus saalist välja. Sealjuures on ilmselge, et Uuspõllu sugune artist võiks enamiku Eesti muusikalilavade tegijaist nurka mängida. «Mul on eeldusi küll, aga kardan, et proovides läheksin väga närvi ja satuksin endaga vastuollu. Muusikal on tühi ja õõnes žanr.»

Muusikal ei passi, passib muu. «Kui teen, siis seda, mis vastukarva pole, mis meeldib. Teen sketše, psühholoogilist draamat ja stand-up-comedy’t. Need istuvad, sest saan seal midagi isiklikult pinnalt lisada, allkirja alla panna.» Stand-up-comedy hulka käib näiteks ühemehetükk «Ürgmees», mida Jan möödunud laupäeval 88. korda nagu ikka täissaalile esitas.

Kõige rohkem meeldib näitleja Uuspõllule psühholoogiline draama. «Kõige vägevam žanr!» kiidab ta. «Kõige mõttekam žanr üldse!»

Vägevad rollid ei tule aga niisama. Mitu uneta ööd peab veetma, enne kui roll tulema hakkab?

Jan muigab. Uneta öid pole ollagi. «Tuleb mõelda, aga ma olen rohkem intuitsioonimees, ma eriti ei rabele. Pigem ootan. Seda heurekat. Ma ei teagi – võib-olla olen õnnemängur?»

Täna kõige värskem osa

Vanemuise teatri väikeses majas esietendub täna Eric Emmanuel Schmitti komöödia «Vabamõtleja», kus peaosalist, filosoof Denis Diderot’d kehastab Jan Uuspõld, nüüdne Vanemuise draamatrupi liige.

Publiku ees rullub lahti üks pöörane päev kuulsa prantsuse filosoofi elus. Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg, abielutülid saavad täiesti uue tähenduse, kui Diderot`l tuleb valmivasse entsüklopeediasse kirjutada artikkel «Moraal».

«Kuigi «Vabamõtleja» näib olevat kergesisuline komöödia, on see kõigepealt ja peamiselt siiski filosoofiline komöödia. Naised tulevad lavale ja lahkuvad lavalt. Mõned neist on magamistubadesse peidetud. Need naised on pealtnäha tegelaskujud, samas ideaalkujud. Kõik on targad ja võluvad. Nad panevad meie filosoofil pea ringi käima,» on selgitanud näitemängu autor.

Kui naised tulevad ja lähevad, siis filosoof jääb. Teisisõnu, selles lavastuses ei pääse Jan kordagi lavalt. Ehkki teksti on üliohtralt, kiidab ta autorit «tõeliselt näitlejasõbraliku teksti» eest. Et pidev laval viibimine võiks olla nagu hiina piin, mis päädib vaheajal lavalt suitsunurka kihutamisega, kus vaat et pakk sigarette kiiresti ära kõhvitakse, Jan eitab. Naerab vaid: «Vastupidi. Mulle meeldib laval olla. Võiksin seal pikemaltki viibida.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee