Uudised

Laevaarstina Antarktises 

16. aprill 1997, 00:00

REIN VAHISALU

Mootorlaev Livonia lahkus möödunud aasta sügisel Eestist ööpimeduses ja külg ees - nii kirjutas Sõnumileht 10. oktoobril 1996. a. Nii läks ta oma viimasele reisile Eesti laevana, uueks koduks sai Rootsi. Kuid täna on juhtunud midagi enneolematut, Livonia on jälle tagasi! Jälle Eesti lipu all ja eesti meeskonnaga, oma vabariigi teenistuses. Kas kahtlased tehingud, hämarad asjaolud laeva ümber ja tema müümisega seotud skandaalid saavad nüüd lõpuks selguse? Halb unenägu saab ükskord mööda? Kohtuprotsessid meeskonnaliikmete ja laevaomaniku vahel, mille põhjuseks olid õigeaegselt väljamaksmata palgad, pole veel lõppenud. Kõik see on pingeid üleval hoidnud tänaseni.

Livonia ilmub lugeja ette nädalaks (kaheks?) ajaks. Selle aja jooksul on võimalik kaasa teha osake tema eelviimaseks jäänud reisist, reisist maailma lõppu Antarktikasse. Just nii oligi suurte tähtedega maalitud laeva küljele, kui laev osales Antarktika turismi programmis ja teenis raha Eesti Mereinstituudile. Seda suurepärast reisi ei suutnud väärata ka lepingu ootamatu ja kummaline katkestamine viis nädalat enne tähtaega, samuti pidevad laevamüümise aktsioonid tagasisõidu ajal koju. Interneti polaarturismi lehekülgedelt võib siiamaani leida reklaami Livoniast kui ühest paremast polaarturismile spetsialiseerunud laevast, selle autoriks on maailmakuulus turismifirma Mountain Travel Ļ Sobek. Seoses laeva müümisega jäi ära ka firma järjekordne, juba väljakuulutatud reis Kanada Arktikasse.

Livonia 61. reis läks Eesti meresõidu ajalukku sellega, et nii kaugel lõunapolaarjoone taga polnud varem käinud ükski Eesti laev. Kaugeimaks punktiks jäi jääd paksult täis Marguerite laht Antarktika mandri lähedal. Sealt veel kaugemal algab juba paakjää ja see pole enam läbitav ka jäälõhkujale. Eesti rekord püstitati 21. jaanuaril 1996. a. Selle hetke tunnistajaks olid 36 Ameerika turisti, kes sillas aplodeerisid Livoniale ja tema meeskonnale. Kapten saatis selle sündmuse puhul tervitused ka Eesti Vabariigi presidendile hr. Lennart Merile. Livonia tuli puhtalt välja kõikidest katsumustest, mis said osaks Antarktikas töötamise kolme ja poole kuu jooksul. Olles suurepärase manööverdamisvõimega jäälõhkuja, ei jäänud ta milleski alla teistele Antarktika turismi programmis osalenud Vene, Saksa ja USA laevadele. Vastupidi, oma mobiilsuse tõttu oli tal nende ees palju eeliseid.

Selle eksootilise reisi tegi laevaarstina kaasa Tallinna Keskhaigla kardioloog Rein Vahisalu. Paralleelselt laevaarsti tööga jätkas ta oma uurimistööd inimese kohanemisvõime ja stressitaluvuse teemal, uurimisalusteks olid kõik meeskonnaliikmed. Kui juurde arvata Livonia eelmine reis Kanada Arktikasse, mis lõppes vahetult enne Antarktika-reisi, siis viibis meeskond jooksva aasta jooksul nii põhja- kui lõunapolaarjoone taga ja sõitis kokku maha ei rohkem ega vähem kui 57 000 miili. Kolmas tiir ümber maakera oli juba lõpuveerandikku jõudnud. Suved-talved olid lootusetult sassi läinud. Kuidas mõjub selline keskkonnavahetus südamele ja närvisüsteemile, üldse inimese tervisele? Selle kohta on väärtuslikud uurimistulemused praegu töötlemisel.

Rein Vahisalu on võtnud oma reisimuljed ja märkmed kokku peatükkideks, mis varsti peaksid raamatuna ilmuma. Autor teeb seal juttu Antarktika puhtast loodusest, jäämägedest ja päikesest, mis põletab ära kogu hinge kogunenud saasta, ja vaikusest, mis Antarktikas on eriline, see on külmutatud vaikus. Loomulikult on juttu Antarktika visiitkaardist, pingviinidest, aga ka hüljestest ja lindudest. Palju räägitakse inimestest - eestlastest ja ameeriklastest, inglastest ja argentiinlastest, samuti reisimisest, tervisest ja teravatest elamustest, ka haigustest. Kui palju on inimene võimeline kannatama, milline on tema stressimõõt, millised kohad hakkavad selle ületamisel kõige enne katki kärisema? Enda proovilepanijad karmides tingimustes ja ohtlikes olukordades, meeskonnaliikmed, turistid ja polaarjaamade töötajad, kirev reisiseltskond, ääretult huvitavad inimtüübid - - kõik on selle raamatu tegelased. On juttu küsimärkidest - kas Antarktika on see viimane pelgupaik, kuhu on veel võimalik minna, kui kõikidel teistel kontinentidel on inimesed jõudnud oma elu juba põrguks muuta? Avaldame katkendeid sellest raamatust.

Tallinn, Miiduranna sadam 29. oktoobril 1995. a.

Täna alustab Livonia oma järjekordset, 61. reisi. Plaanis on neli kuud töötada Antarktikas. Kui arvestame juurde sinna- ja tagasisõiduks kuluva kaks ja pool kuud, siis teeb see reisi pikkuseks ligi seitse kuud. Teaduslaev Livonia, endise nimega Arnold Veimer, ei lähe sinna teadustööd tegema. Raskete aegade üleelamiseks ja laeva säilitamise huvides on Eesti Mereinstituut sõlminud lepingu Kanada turismifirmaga Marine Expeditions turistide vedamiseks Antarktikasse ja nende sõidutamiseks seal. Täna alanud reis on selle lepingu raames juba kolmas - esimene seitsmekuuline oli aasta tagasi Antarktikasse, teine aga Arktikasse. Viimane lõppes alles kolm nädalat tagasi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee