Juhtkiri

Kadriorgia  (15)

25. jaanuar 2006 00:00
Julgestuspolitsei juhi Ain Lepikulti ametist lahkumisega võiks Kadrioru läbupidude skandaali uurimine ja teemaga tegelemine nii mõnegi poliitiku või kõrge ametniku meelest lõppeda. Loodetavasti see siiski nii ei lähe, kuidas mõned jõud selle nimel ka ei pingutaks.

Et Lepikulti kinnitusel oli pidudest teavitatud lossipersonali ja presidendiperet, kes aga skandaali puhkedes väitsid, et said asjast teda alles ajakirjandusest, siis ei jäänud julgestuspolitsei juhil sisuliselt muud valikut. On tõenäoline, et kui Kadriorust Lepikulti just otseselt ei aidatud otsuse langetamisel, siis ammugi ei keelitatud teda sel kohal jätkama.

See, et ebastabiilne inimene mõne aasta eest presidendi korterisse tungis, viitas ebakohtadele riigipea turvamisel. Kuigi julgestajad osutasid vajadusele kontrolli karmistada, näitab praegune skandaal, et seda millegipärast ei tehtud. Vaevalt jäi asi julgestuspolitsei taha. Toonaseid tegematajätmisi maitseme nüüd juba koos kogunenud intressidega. Julgestuspolitsei ei saa jääda ainuvastutajaks, sest lahtiste uste poliitika kujundamisel pidi olema suur sõnaõigus ka kantseleil ning presidendiperel endal.

Nüüd poeb kantseleiülem Tarmo Mänd presidendipere seljataha, presidendipere lükkab dzotile lapsed, paludes avalikkusel asja käsitlemisel neid säästa. Laste huvidele viitamine vabastaks presidendipaari justkui nende kasvatamise vastutusest – sotsiaaltöötaja visiit kuluks marjaks ära, selgitamaks, kas alaealiste üle on perekonnas tagatud piisav järelevalve. Täiskasvanud piduliste ning nende tegude tuvastamine on uurimisega selgitatav, tegemaks kindlaks lossi asukate vastutuse määra.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee