Eesti uudised

«Aasta tagasi oli vesi õuel rinnuni. Peanupp oleks ehk välja jäänud. Aga alles nüüd hakkan uputusest toibuma...» (8)

Kirsti Vainküla , 9. jaanuar 2006, 00:00
10. JAANUAR 2005: Päev pärast üleujutust oli mereveetase jõudnud Leida aias langeda juba 80 cm. Mati Hiis
Täna täpselt aasta tagasi ulatus lainetav merevesi Haapsalus Leida Lepassaare aias rinnuni ja naine vedas puid kuurist tuppa paadiga. Üleujutatud kodu taastamine kestab siiani.

«Nüüd alles hakkan toibuma,» tunnistab Väikese viigi ääres elav Leida, mida mullune 9. jaanuari torm ja üleujutus tema ja ta koduga tegelikult tegid.

Kui aasta eest oli vesi majaõuel lausa rinnuni, siis nüüd on aiast saanud ehitusmaterjaliladu – uputusest sündinud hävingut silutakse siiani.

«Saunaahi on veel roostes,» tuleb Leidale esimesena meelde üks paljudest kõpitsemist vajavatest asjadest. Pole ka imestada, sest merevesi ulatus mullu saunaaknani ehk Leida õlani. Vaid korra töötada jõudnud tuliuus pesumasin uppus samuti soolasesse vette ning majas lainetanud meetrine vesi leotas läbi seinad, põrandad, vaibad ja kogu mööbli. Niisugust asja poleks Leida elu seeski oodata osanud.

«See on sündinud lugu – peanupp oleks veest vaid välja jäänud,» kirjeldab Leida toaaknast avanenud hirmsat vaatepilti.

Tulvavesi leotas keset talve läbi ka Leida küttepuud ja briketi. Mõnda aega aerutas ta kuuri vettinud puid tooma paadiga, kuid õnneks andis linn kuiva talvekütte asemele.

Elutoas sai Leida aasta tagasi käia ainult kummikutega. Nüüd on kambris kõik uus – helelillad seinad, uus kušett, diivan ja kaks tugitooli. Enne jõule sai tuba ka uue parkettpõranda.

Akordion ja tehiskuusk

«Ahjul kraapisime rooste maha ja näe – nagu plika istub nurgas! Soe ilusti,» on Leida tulemusega rahul.

Keset tuba seisab ehitud tehiskuusk, mis on justkui üleujutuse mälestusmärk. Sest too plastkuusk on üks väheseid majatarbeid, mis uputust millekski ei pidanud.

Ka nüüd tugitoolis lösutav akordion ei saanud õnnelikul kombel merevees viga. Leida tunneb pilli ees süümepiinu, sest 10 kuud seisis see tummalt kapi otsas.

«Tuli muudkui takka anda! Tegemist oli nii palju,» põhjendab terve aasta kodu taastanud vapper naine. Ja haarab 18 kilo kaaluva lõõtsa põlvedele.

Leida püüab mängida, aga pillist kostab vaid paar kriipivat heli.

«Olen nii palju läbi elanud. Pesu on siiani teisel korrusel kilekottides. Vaibad kuivasid aias nii kaua, et naaber hakkas nurisema – rikub vaadet,» räägib Leida.

«Aga enne jõule väsisin nii ära, et ei suutnud äkitselt enam… Kokku on remont maksma läinud 80 000 krooni. Sellest on linn andnud tšekkide alusel umbes 40 000. Ja tütar võttis laenu, ise võtsin õelt laenu ja hoiuarve tegin endal tühjaks. 100 krooni on ainult arve peal. Puhas vuuk,» kirjeldab Leida kodu taastamise rahalist poolt.

Väga kahju oli tal vanast mööblist, kuid see lihtsalt tuli ära visata.

«Voodis magasin nagu vee sees. Ühel päeval ütlesin voodile: «Jah, kaitsesid mind tormi ja vee eest. Magasin su peal… Aga nüüd hüvasti! Viskan su välja.»»

Üks läbiligunenud lauake on siiski toas taas koha leidnud.

«Maja on veel värvimata, aga katuse panime uue,» ohkab Leida. Ja tõmbab lõõtsa taas laiali, et akordionist viisijupp välja meelitada. Ei õnnestu jällegi.

Mullune veeuputus polnud Leidal siiski esimene üle elada. 1967. aasta augustis ei tulnud merevesi küll otse tuppa, ent toona oli tal teine suur mure. Ta kasvatas kuuris jõuludeks siga ning kartis, et notsu upub ära.

«Igavesti suure kõhuga oli see siga. Ja oi, kuidas ta lustis!» meenutab Leida mõnuga veeloomaks hakanud siga.

Tormihoiatus võttis ööune

Kui äsja anti Läänemaale taas tormihoiatus, ehmatas Leida nii ära, et istus terve öö akna juures.

«Palusin Jessukest ka, et aita veel mind!» paneb Leida peopesad kokku. «Mul ju vana mees ka… Ega see kerge ole. Juba mineva aasta seisis ta, koer kõrval, trepi peal ja mina sumasin vees nagu valaskala.»

Kui hommikuks oli selge, et uputust õnneks siiski ei tule, magas Leida kaks tundi, keetis siis kannu kohvi ja plaksutas armulikule saatusele.

Täna, uputuse aastapäeval, lubab ta aja korraks maha võtta.

«Kütan toa soojaks, teen kohvi ja istun. Mõtlen. Meenutan. Olen tänulik, et elu mu tagasi kutsus ja rakkesse pani. Nii palju oli selle uputusega tegemist, et polnud aega virisedagi,» naerab Leida. Ning tõmbab akordionilõõtsa jälle lahti.

Seekord lugu tulebki. Kaks tormi üle elanud naine mängib mõnuga ja hüüab pala lõpetuseks: «Vaat nii!»

9.01. 2005: Eestit laastas 50 aasta suurim orkaan

Aasta tagasi kiirusega 30–38 m/s marutanud tormituulega lääneranda paiskunud 4–5meetrised lained uputasid suure osa Haapsalust, Pärnust ja rannaküladest. Päästjad pidid uppunud majade asukad paatidega kuivale tooma. Jäises vees alajahtus Pärnu- ja Läänemaal 12 inimest. Tartus sai üks inimene vigastada majakatuselt lendu tõusnud plekitahvliga, Suure-Jaanis aga vigastas end päästetöid teinud tuletõrjuja. Kõige traagilisem õnnetus juhtus Pärnus Lindaga (93), kes kukkus kodutrepilt õuel lainetavasse vette ja uppus. Ilmajaam andis 8.-9. jaanuariks küll tormihoiatuse, kuid paanika puhkemist peljanud ametnikud jätsid selle rahvale edastamata.

Sestap tegi ootamatult saabunud maru kõikjal pöörast kahju – meri hävitas sadamakaisid, kalalaevu, elumaju ning ujutas üle rannalinnu-külasid, torm aga murdis umbes 1 000 000 tihumeetrit metsa, sellest 600 000 oli erametsa. Elektrita jäi 100 000 kodu ja firmat.

Tormi- ja üleujutuskahjuks hinnati ligi 450 miljonit krooni. Paljude ohvrite vara oli kahjuks kindlustamata – kindlustusfirmad korvasid kahju kõigest 100 miljoni võrra. Riik andis 52 miljonit, millest veidi alla poole said vee alla jäänud kodude omanikud. Hävinud väikesadamad said valitsusreservist 15,7 miljonit krooni, kalurid ja põllumehed aga maaelu edendamise sihtasutusest 15 miljonit.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee