Eesti uudised

Signe Pohlak: «Tajusin reaalset ohtu oma elule.» (85)

Kirsti Vainküla , 14. detsember 2005, 00:00
LÕPP: Prokuratuur lõpetas Aivar Pohlaku kriminaalasja, kuid mehe nüüdseks juba endine abikaasa Signe Pohlak on sellegipoolest asjade käiguga rahul – nii abielu kui ka vägivallaga on tema elus lõpp.Foto: Teet Malsroos
Politsei tuvastas, et jalgpallitegelane Aivar Pohlak peksis abielu jooksul abikaasat vähemalt kaks korda. Samas tuli kriminaalasi lõpetada, sest vägivallatsemine on tänaseks aegunud.

«Olen otsusega rahul. Ma ei jaksa seda enam uuesti läbi kerida,» tunnistab traagilise loo peaosaline Signe Pohlak väsinult.

Viimased päevad on ta kõrge palavikuga voodis lamanud ning püüdnud teha kõik, et mitte mõelda kõrvalistele asjadele. Üheks selliseks peab ta kriminaalasja, millega uuriti abikaasa Aivar Pohlaku vägivallatsemist tema kallal.

Mees peksis, aga hästi ammu

Kui ta mõni päev tagasi kuulis, et kriminaalasi lõpetatakse ning mees jääb süüta, polnud ta solvunud ega kibestunud. «See on nagu mingi teine elu. Ma ei suuda seda (enam) endaga seostada,» ütleb viimaseid päevi Pohlaku perekonnanime kandev Signe.

Prokuratuur lõpetas Aivar Pohlaku abieluaegse (1980–2002) vägivallatsemise uurimise tulemusetult sellepärast, et avastatud kuriteod jõudsid vahepeal aeguda.

Samas suutis politsei tuvastada vaid kaks vägivallatsemist: 1998. aasta septembris ja 2000. aasta hilissügisel.

«Tulevad küll meelde,» ütleb naine neile kordadele mõeldes. Tahtmata juhtunut täpsemalt kirjeldada, sest tagajärjed olnud liiga karmid.

«Need olid korrad, mille kohta olin arstidelt paberi võtnud,» tunnistab Signe.

Kahest tuvastatud peksmisest aga ei piisanud, et mees piinamisest rääkiva paragrahvi põhjal kohtu alla anda.

Uurimist juhtinud prokurör Eve Soostar põhjendab kriminaalasja lõpetamist sellega, et kuigi naise väitel langes ta mehe vägivalla ohvriks alatihti, ei suudetud peksmiste täpset aega, sagedust, põhjust ja muid asjaolusid tagantjärele enam täpselt tuvastada.

«Kui inimene pöördub kohe politseisse ja tal on löögijäljed alles, läheb menetlus lihtsamalt ja kiiremini. Peksja ei saa tegu eitada ja saab kiiresti karistuse kätte,» soovitab Soostar perevägivalla ohvril kindlasti kohe politseisse minna.

«Üsna sageli loodab füüsilise või vaimse vägivalla all kannatav inimene – eriti abikaasa – et midagi siiski muutub. Et ehk saab rääkida ja asja arutada… Kui peres on lapsed, siis naine sõltub mehest ka materiaalselt ja ei saa juba seetõttu lahkuda. Ja kui tal paari aasta pärast saab mõõt täis ja ta pöördub politseisse, tekib probleem: ta ei mäleta täpselt, millal, kus ja kuhu teda löödi. Pahatihti pole naine ka arsti juurde läinud. Ja olemegi seisus, et mehele ei saa süüdistust esitada,» selgitab prokurör, et perevägivalla ohvrit pole lihtne aidata.

«Isegi laste pärast poleks tohtinud enam koos elada.»

«Inimene elab vaid korra. Miks siis piinelda? Tagantjärele saan aru, et isegi laste pärast ei ole mõtet (vägisi) koos elada. See on kõige valem asi, mida teha,» soovitab ka Signe Pohlak õudseks muutunud kooselust väljapääsu otsida.

Naine soovitab kindlasti ka politsei appi kutsuda. Kuigi tal sellest omal ajal suurt kasu polnud. «Läksin politseisse, sest mul oli mure enda elu ja tervise pärast. Tajusin reaalset ohtu oma elule. Aga politsei ei võtnud mind tõsiselt.»

Signe Pohlak ei taha samas öelda, millal ja millisesse politseijaoskonda ta tulutult pöördus. «Kodukandi omasse,» ütleb ta vaid.

Viimased kolm kuud mehest ametlikult lahutatud Signe tunnistab, et praegu on tal mehega paremad suhted kui abielu ajal. «Praegust ja minevikku ma võrrelda ei saa. Need on liiga erinevad.»

Jalgpallijuht Aivar Pohlak ei taha kriminaalasjast kuigivõrd rääkida. «Mul on hea meel, et asi on lõpuks läbi. Pole just kuigi tore elada, kuid sind süüdistatakse. Ükskõik milles. Hea, et see lõppes enne kohtuvaidlusi ja keegi ei pea hakkama kohtus tõestama oma süütust.»

Aivar ja Signe Pohlaku skandaalne kooselu

Jalgpalliedendaja Aivar Pohlak kirjutas ajalehes abielust verdtarretava loo. «Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe lõi mind noaga kätte selle eest, et ma talle sõbralikult ja hellalt silitades veidi ootamatult lähenesin. Ning kui ma teise tuppa sideme järele läksin ja laps mulle järele jooksis, siis tabas mulle järele visatud nuga ukse põrkest last – küll õnnelikult. Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui Signe ründas mind raske keeglikurikaga – see oli kingitus, mis seisis meie magamistoas. Ühel hetkel peitsid lapsed selle ära, sest kurikas oli liiga sageli ema käes. Ma ei mõtelnud kunagi, et see on perevägivald, kui naine lõi mind lähenemise eest kubemesse ja vigastas peenist nii, et see oli üleni tumelilla…»

Naine seevastu pihtis ajalehes – esialgu anonüümselt –, et sai iga asja pärast peksa. «Kui ütlesin talle, et armastan teda kõigest hoolimata, vedas ta mind maja esimesele korrusele ja peksis. Ootasin hirmuga, millal ta mind maha lööb.»

Paar hakkas koos elama lausa lastena – Signe oli 13, Aivar 15. Pärast esimese lapse sündi kolisid nad Tallinna lähedale maale. Kõrvalises talus ei torganud perevägivald silma. Pereisa palkas lastele koduõpetajad ning nii saigi võimalikuks, et Signe jäi koduseinte vahele ja tema verevalumeid ei näinud keegi.

Kaks kuud tagasi sai abielu rahumeelse kohtuvälise lõpu – paari vara jagati nende vahel võrdselt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee