Eesti uudised

Kui enne tahtsin päikest näha, siis nüüd last. Ja nii iga päev. (107)

Kirsti Vainküla , 26. november 2005 00:00
LAPSEOOTEL PERE: Arne Lokk ootab jaanuari, kui näeb ilmavalgust ta elu uus ja suur mõte – tema ja Natalja esiklaps.Foto: Teet Malsroos
Pommiplahvatuses käed ja nägemise kaotanud eridemineerija Arne Lokk on lootuse nägijaks saada mõneks ajaks tagaplaanile nihutanud. Selle asemel on ta elus uus siht: tagada kahe kuu pärast sündivale lapsele hea elu.

«Esimene mõte oli: Jumal tänatud, tuleb kiiresti remont teha,» viskab Arne Lokk abikaasa lapseootuse peale talle omaselt nalja, ehkki tal on praegu viimase kümne aasta õnnelikem aeg.

Arne Lokk seisab keset oma Sõle tänava korterit ja vabandab bardaki pärast. Käimas on rõdu kinniseks ehitamine, sest kahe kuu pärast suurenevale perele on iga ruutmeeter oluline. Õigupoolest on Lokil selle segaduse pärast ainult hea meel.

«Peaaegu iga päev katsun Nata kõhtu, nina panen vastu, käed… Räägime lapsega, ta on aktiivne, reageerib jutu peale ja hea muusika meeldib talle. Isegi teatris reageeris teatud sõnade peale, see on väga huvitav,» avastab Arne Lokk endas taas seda tunnet, kuidas on olla isa. Võõras see tunne talle pole – on tal ju 11aastane tütar, kes elab emaga Ameerikas.

Läheb sünnitusele kaasa

Täpselt nii nagu Arne oli esiklapse sünni juures, läheb ta mordvalannast Natašaga sünnitusele kaasa. «Et tuleb peresünnitus, see on juba ette kindel. Tuleb see keskhaiglas. Tahan naist aidata,» räägib Lokk. Lapse sugu nad ei tea ega tahagi teada.

«Me lihtsalt ei taha teada, mis see annab?» eelistab Arne Lokiga viis aastat abielus olnud Nataša lapse soo alles sünnitusel teada saada.

Jah, Arne mõistab küsijat, kes uurib, kuidas pime mees saab naist sünnitusel aidata.

«Ma olen ta kõrval, piisab sellest. Aga kes ütles, et ma ei karda? Mees võib öelda mida tahes, ja kui ta kardab, ta lihtsalt ei näita seda välja. Mina ei näita välja. Aga see on elu. Lähen naisega kaasa, sest peab laiemalt mõtlema. Ainult enda jaoks pole mõtet elada,» räägib Lokk ja annab olemusega märku, et oma puuete tõttu ei ole ta vähem perepea kui see, kel käed ja silmad olemas.

«Mul on väikesed tehnilised probleemid,» naerab ta argipäevaste tegemiste kohta. Abikaasa kohendab mehe allavajunud tumedad prillid ninajuurel õigesse kohta ning Lokk viitabki põhilisele – kuivõrd sõltuv ta naisest on: «Pea on mul paigas, ma suudan kõike organiseerida, kuid kõige lihtsamaid asju ma ise teha ei saa. Ma ei saa helistada, uksi avada, mitte midagi, ehkki olen täiskasvanud inimene.»

Emapalk tõi valu kõhtu

Sõltuvuses aga peitub põhjus, miks mõni nädal tagasi tekkisid seitsmendat kuud rasedal Natašal kõhus valud. Lokid sattusid silmitsi juriidiliste küsimustega. Kui naine jätkab Arne ööpäevaringset hooldamist ja saab selle eest riigilt 400 krooni kuus, kaotab ta õiguse 2690kroonisele emapalgale. Valib ta aga emapalga, kas peab siis mehe hooletusse jätma? Tulised ja pingelised telefonikõnelused eri asutustega läksid sedavõrd raamidest välja, et Lokid loobusid vastuste otsimisest. Selle asemel palkasid advokaadi, kes kõike selgitaks.

«Nata ju hoiab mul telefonitoru, ta kuuleb kõike juttu pealt ja tal hakkas paha sellest, närvid olid krussis mõlemal. Meil ei ole nii suur riik, et võiks olla nii palju bürokraatiat. Ametnik peab aru saama, et kui tal on paragrahv paberites, siis on olukordi, kus see ei loe,» selgitab Lokk. Tal on piinlik, et tal on tekkinud keeruline olukord. Kümne aasta jooksul pole ta riigilt midagi palunud – ehkki lubati korterit, ostis ta selle pärast viieaastast ooteaega ise. Võttis laenu.

On üllatav, et 1995. aasta 28. detsembril pommi kahjutustamisel rängalt vigastada saanud Lokk ei tea, mis on taastusravi. «Mul on olnud palju lõikusi, üle kümne üldnarkoosiga lõikuse. Pärast seda ju taastud paar kuud, kuid mis taastumine on kodus diivanil? Siit hakkavad ju uued mured,» naerab kõigest sellest üle olev Lokk praegu. Tal on seljataga kergemaid ja raskemaid aegu, ka enesetapukatseid. Aga nüüd usub ta, et need on jäädavalt minevik.

Lapse nimel peab ta esialgu loobuma ühest oma elu suurimast unistusest – saada nägijaks. Sellise lootuse andis talle imearstiks nimetatud professor Ernst Mudašev kaks aastat tagasi Ufas ülevenemaalises silma- ja ilukirurgiakliinikus. Uuringu ajal tuvastati, et Loki paremas silmas on närv olemas, kuid vigastatud.

Lapse pärast jääb aga pere sõit Venemaale vähemalt aasta jooksul ära – pole raha ega aegagi. «Ufas oodatakse mind. Arvestan, et mitte keegi ei luba mulle sada protsenti, et see lõikus õnnestub. Kui ma näeksin kas või valguse varjugi, see oleks minu jaoks suur asi. Aga mul pole midagi kaotada. Kui enne tahtsin päikest näha, siis nüüd last. Ja iga päev tahaksin näha,» tunnistab Lokk.

Ta arvestab teadmisega, et lapse majja tulekuga läheb naise elu veelgi raskemaks. «Mõtlen juba praegu, kuidas see hakkab käima. Kohe on vaja uut autojuhti, hiljem naisterahvast naisele appi. Kõik muutub,» aimab Lokk ette ja lisab, et teda pommitatakse aina ühe ja sama küsimusega: millega te siis nii väga tegelete?

«Millega tegelen? Me käime teatris, kinos, kontserdil. Küsivad: milleks, ta on pime, milleks raisata? Aga meeldib. Sobib see vastus? Ja teine asi – mul on noor naine. Sellepärast, et mina olen pime, ei pea ju tema kannatama. Ma loodan, et ma olen normaalne inimene,» räägib Lokk, kes oleks veel mõni aasta tagasi andnud kõik, et neil ometi õnnetuks Nataljaga laps saada. Ja lõpuks õnnestuski.

«Me ammu tahtsime last, laps annab elule hoopis uue hingamise,» usub Lokk.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee