Elu

Marje Metsur: 40 aastat truu ühele teatrile ja ühele mehele (11)

Jaanus Kulli , 26. november 2005, 00:00
40 AASTAT ÜHE KATUSE ALL: Kaupo ja Marje on abielus olnud ligi 39 aastat. Paraku pole jumal neid õnnistanud lastega. Seda enam on Marje endast andnud teatrile, ent vastastikust tähelepanu jagub ka Joosepi ja Jimmy-Mummyga. Teet Malsroos
Linnateatri näitleja Marje Metsur ütleb, et ta on õnnelik inimene, sest teeb tööd, mis on ta elu. Sest lapsi pole jumal talle paraku andnud.

Marje sündis Venemaal sõja neljandal päeval. Kui ta oli kaheksakuune, sai isa surma. Sõjapõgenikust Marje tõi põlevast majast välja üks vene lendur, kes olevat öelnud: «Sellest tüdrukust saab näitleja.» Saigi.

Nüüd on ta juba nelikümmend aastat olnud truu ühele teatrile ja peaaegu sama kaua ühele mehele. Vägilase kasvu Kaupoga abiellus nääpsuke Marje 39 aastat tagasi. «Minu rollid on minu lapsed,» ütleb Marje, kelle näitlejabiograafias üle 200 osatäitmise ja millest kaks on talle eriti kallid. Need on Mary Poppins ja Olga Zotova «Rästiku pihtimuses».

Marje on varajase tõusmisega. Lapsepõlvekodus Võrumaal Kubjal läheb ta siis sügisel öösärgi väel õue, vaatab päikesetõusu ja kuulab, kuidas õunad puu otsast potsatavad. Või teeb kepikõndi, nii et kõik külakoerad hauguvad.

Sa oled väga truu naine. Kogu elu töötanud vaid ühes teatris ja olnud abielus juba…

1. aprillil saab meil Kaupoga 39 aastat. Esimesed üheksa abieluaastat möödusid nii, et Kaupo elas Tallinnas ja mina Tartus. Sest mina ei tahtnud minna Tartusse ja Kaupo tulla Tallinna. Nii saigi iga nädal sõidetud Pihkva rongiga. Tavaliselt siis pühapäeva õhtul pärast etendust sõitsin Tartusse, hommikul kell neli olin kohal, ja teisipäeva hommikul kuuese Tartu rongiga tagasi. Kaupo oli isegi Irdiga rääkinud, et ma Vanemuises tööd saaksin, aga Ird ju neid pansokaid ei tahtnud ja ega mina ei tahtnud ka Tallinnast ära minna. Sest meie kursuse põhjal loodi ju Noorsooteater, jäime kokku ja teadsime, et Ird Panso õpilasi ei armasta. Nii et minu tööraamat on äärmiselt igav, seal on ainult üks töökoht.

Kaupo oli ju tollal spordipoiss. Kuidas üks noor näitleja sportlase otsa komistas?

Täiesti kogemata. Tallinnas kohvikus Moskva, kus me kursuseõe Viivi Diksoniga tihti istumas käisime. Oli kevadine aeg. Viivi tundis Kaupot ja Rein Auna hästi, mina teadsin neid vaid nägupidi. Kui ilusaid, pikki ja kuulsaid poisse. Kaupo hakkas kohe moraali lugema, et mis te, noored tüdrukud, suitsetate. Et tulge parem Dünamo staadionile võistlustele. Ja loomulikult ma läksin. Kaupo heitis kettas veel staadioni rekordi. Nii see hakkas. Ja nii on ta kestnud. Eks see pikk aeg on ole olnud ja eks me ole näinud nii head kui halba. Nii nagu ühes elus peab olema.

Teineteisest ära pole tüdinenud?

Aga mis sa teed? Ei, kas tüdinenud… Pealegi olen ma oma loomuselt üpris koduhoidja inimene. Kuid eks tüdimus tuleb vahel ikka.

Marje Metsur sai sinust alles abielludes, sest sündides olid sa hoopis Mihhailova.

Olen sündinud Venemaal, sest minu emapoolne vanaisa kutsuti kunagi Tveri oblastisse Toropetsi veinipruuliks. Oli selline Eesti asundus, lausa suur Eesti küla, kaheksakümmend suitsu. Sealsamas abiellus ka ema minu isaga. Aga vene nime sain ma hoopis isapoolselt vanaisalt. Olin viiene, kui me sealt sõjakeerise eest ära tulime. Vanaisa viidi ära, maja pandi põlema ja õunapuuaed raiuti maha.

Mäletan täpselt, et terve küla oli meid saatmas ja kõik nutsid. Meil oli seal ikka korralik elamine, kaks lehma, ühe nimi oli veel Tulla. Ja siis ma mäletan, et Bologojes tulime rongi peale. Talv oli. Ja nii kui rongi vile kõlas, panin ma mööda perrooni jooksma. Ning veel mäletan ma seal jaamahoones suurt karutopist.

Aasta oli vist 1945, kui me Võrru tagasi tulime, käe otsas vaid kaks kotti. Aga et meil oli selline kokkuhoidev emapoolne suguvõsa, hakkasid kõik meid aitama.

Nälga ma küll ei tundunud, aga elasime väga kokkuhoidlikult ja kasinalt. Suvel käisin metsas marjul. Sügiseti seenel. Tahtsin metsast kiiresti koju saada ja kogu aeg siis palusin, et jumal, tee nii, et ma saaks ruttu ämbri täis. Marjad ja seened viidi Kanepisse kokkuostu. Uutest riietest võisin ainult unistada. Ema ja vanaema õmblesid. Et ma olin aga kolmest õest kõige noorem, siis sain selga vaid nende keeratud palitud, millel nööpaugud olid teisel pool.

Emale olid hea laps?

Vahel võisin ikka väga vemmal olla. Sealsamas läksin ja kadusin lihtsalt ära. Sest tahtsin üksi olla. Nii nagu mulle praegugi meeldib tihti üksi olla. Ja ega pole palju neid, keda ma lõplikult usaldan ja kellele ma ennast lõpuni avan. Kui neid üldse on. Aga liiga kauaks ei tohi üksi jääda. Urust väljatulek on üpris raske.

Aga koolis õpilasena?

Reaalainetega oli nagu oli. Matetemaatika oli kolm ja kolm miinus, mõned kahed ka sekka. Aga seda raha, mida ma praegu saan, oskan ma oma kolmese matemaatikagagi lugeda.

Ent juba Erastvere seitsmeklassilises koolis, kus oli väga tore kirjandusõpetaja, hakkasin ma luuletusi lugema ja luulevõistlustest osa võtma, ka kultuurimajas käima.

Samas oli meil seal väga range koolidirektor. Näiteks ei tohtinud me tukka ette lõigata, kleidi krae ja mansetid pidid olema alati lumivalged ja küünealused puhtad.

Võru keskkoolis oli juba estraadiansambel, kus ma olin kõva solist. Nüüd enam häält ei ole, sest mul on olnud kaks häälepaelte operatsiooni, aga tollal sai normaalselt laulda ja natuke käisin ka näiteringis. Samas, kui ma Tallinna konservatooriumi katsetele tulin, oli see üldse minu teine käik pealinna.

Toompea ja kooli leidsid ikka üles?

Õde tuli vastu ja tema mind Toompeale talutas. Tallinna plikad arutasid omavahel, kes sisse saavad. Kümme pidi võetama, aga nende nimekirjas figureeris juba 12 nime. Ja siis ma mõtlesin, et mina saan ka. Nii mõtlesingi. Ja sain ka.

Lubasid keskkooli lõpupeol, et kui saad lavakassse sisse, lähed jalgsi tagasi Võrru?

Käimata. Ja jääbki vist käimata.

Võrus koolis käies elasid internaadis ja lavakas ootas jälle sama.

Olen vist pool elu internaadis elanud. Lavakunstikooli ühiselamu, vana puumaja, asus tollal Telliskivi ja Ristiku tänava nurgal, seal kus praegu on Mööblimaja. Kes seal kõik ei käinud! Arvo Pärdid, Lille Mardid, hilisem meeskooridirigent Olev Oja, Teo Maiste. Igaühel oli oma raudvoodi ja öökapp. Ei mingeid mugavusi, naistel oli üks kraanikauss, meestel teine. Ei mingit dušši, tavaliselt käsime Paldiski maanteel Tulbi saunas.

Ja terve ühiselamu käis sahvris läbi meie toa. Ning ega siis keegi kella vaadanud, kas see on kolm öösel või kuus hommikul. Aga me saime seal kenasti hakkama ja hästi läbi. Kellele maalt pakk tuli, see jagas seda teistega. Eks see aeg mööduski suuresti praekartuli tähe all. Vaid stipipäevadel sai kas Moskva või Tallinna kohvikus endale lubada viinereid kartulisalatiga.

Aga minu viimasel konsiaastal pandi see ühiselamu rottide pärast kinni. Ja kui teatrisse läksin, oli jälle ühiselamu, teatri ühiselamu, Balti jaama taga Nikonovi tänavas. Nii et päris oma korteris siin Õismäel olen ma elanud alles viimased 26 aastat.

Kas pealinna plikad vaatasid Võrumaa tüdrukule ülevalt alla?

Ei vaadanud. Ajad olid siis ikka teised. Liina Orlova oli maailma mannekeen, käis hästi riides ja oli selline super. Aga eks ma teatud alaväärsuskompleksi ikka põdesin. Raha oli vähe, elasin vaid stipist. Vanem õde läks küll tööle ja tema natuke toetas, aga palgad olid samuti nii nirud.

Ühel aastal olin konsi ajal raudteeklubis koristaja. Kellelegi ma sellest ei rääkinud, minu jaoks oli see ikkagi häbiasi. Varahommikul läksin ja koristasin ruttu ära. Kui ma sealt ära tulin, põletasin meie ühiselamu ahjus tööraamatu ära.

Samas ma õmblesin. Panin täna bembergitüki põrandale, lõikasin kääridega välja ja homme oli kleit seljas. Isegi konservatooriumi lõpukleidi õmblesin ise. Kuigi tollal polnud sellist hilbutamist. Aga moodne tahtsid ikka välja näha.

Ja kui pidudel käisime, laenasime üksteiselt riideid. Tollal oli see väga moes. Ja kui ma olin juba teatris ja seal oli avaetendus, ostis teater meile riided selga ja kingad jalga. Olime nagu nukukesed üles löödud. Kingad olid jube kallid, maksid 27 rubla, terava kontsa ja ninaga. Tšehhi omad. Riided aga olid musta-valge mustriga, neid kandsime ka salaja pidudel.

Kus te pidus käisite?

Nii Sossi klubis kui ka Mustpeade Majas. Ja Kunstiinstituudis, kus olid väga kuulsad peod ja kuhu vaid tutvustega sisse sai. Ja kui oli peole minek, siis oli ikka üleslöömine – et anna sa mulle see pluus ja sa võta see. Siis oli kamba peale üks ripsmetušš, kuhu peale sülitati ja millega sai ripsmed ära värvitud.

Olid kooli ajal kõva pidutseja?

Liiga palju sai kohvikutes tõesti käidud. Elulained hakkasid pea kohal kokku lööma. Panso pärast ütles, et nii ilusaid tüdrukuid ei võta ta enam kunagi oma kursusele. Et nendega on kogu aeg mingi jama. Ja muidugi oli jama.

Poistest puudust polnud?

Muidugi polnud. Eks nüüd hiljem oled kogu elu teinud vigade parandust. Et mis on tehtud ja mis tegemata jäetud. Õnneks mingil hetkel tuli mõistus ikka koju. Vähemalt ma tunnistan oma kunagisi vigu ja olen neist mingid järeldused teinud. Ei saa ju öelda, et väga hullusti on läinud. Aga on tehtud ka vigu, mida ei saa enam paranda. Ja ise oled süüdi, ise kannatad.

Et sul pole lapsi?

Jah. Nii ma siis nüüd olen siin oma koertega. Kes tegelikult on imearmsad ja imetruud olevused. Aga võiksid ju ka lapselapsed olla…

Oled kuskil väga ilusti öelnud, et sinu rollid on kui sinu lapsed.

Nii ongi. Ega mul ju muud olegi. Elu paraku ei ole lapsi andnud.

Süüdistad ennast selles?

Süüdistan jah. Samas mõtled, et ajad olid teised, ja kas ma oleks saanud või ka suutnud laste kõrvalt õppida või teatris töötada. Kuidas siis üldse oleks läinud… ei tea. Nüüd on mul teater ja muud elu nagu ei olegi. Eks sellepärast ma tahangi sellest nii kõvasti kinni hoida, nagu vähegi jaksan.

Õnneks oled jaksanud ja lausa 40 aastat.

Alguses oli tööd väga vähe. Igast väiksemastki tööst pidid kinni haarama ja samas ennast maksma panema. Nii nagu Panso lavastuses «Ema», kus Lisl Lindau Ema kehastas. Mul oli seal vaid üks lause: röövel püüti kinni. Samal ajal pidin Lindaust mööda jooksma. Ja sedagi osa tegin koos dublandiga. Aga et peaproovis jooksis dublant Liisust valelt poolt mööda, jäin mina mängima.

Nii pead sa ennast näitama ja maksma panema. Mäletan, kuidas Panso kunagi ütles, et pange silmad särama, nagu need Marjel säravad.

Ning auahnust peab samuti olema. Ega siis pikast pingirea lõpust olnud ennast kerge välja vingerdada. Seda enam, et kõik me tahame saada pai ja kiitust. Ja hoolimist.

Mitu rolli sul teatris on olnud?

Ei ole lugenud. Esmaspäeval saab 30 aastat väikese saali avamisest ja sellega seoses hakkasin mõtlema, et mitu korda ma seal laval olen olnud. 700 korda ikka.

Kõige südamelähedasemad osad?

Ennekõike «Mary Poppins» ja Olga Zotova «Rästiku pihtimuses». Kuidas ma Rästikut alustasin ja kuidas ma teda lõpetasin, seda ei saa ilmselt võrrelda, sest et materjal tegi alguses minuga, mis ta tahtis, ja pärast tegin mina materjaliga, mis ma tahtsin. Sest siis oli ta minu.

«Rästiku pihtimus» oli üks esimesi kui mitte esimene lavastus Nõukogude Eestis, kus laval oli alasti näitlejanna.

Eks ka seda tuldi vaatama. Aga et see alasti võtmine ja kesta vahetus oli nii traagiline, siis pigem ajas see nutma kui midagi muud. Ma olin nii rollis. See oli Olga Zotova, aga mitte mina. Tegelikult Unt ise oli nii delikaatne ega arvanud, et ma laval lausa alasti peaks olema. Nii tehti mulle esiotsa igasuguseid kombineesid kleidi alla. Aga siis tuli Komissarov ja ütles, et siin ei ole muud kui ainult alastus. Eks see alguses ikka natuke hirmutas, kuid ei juhtunud midagi muud, kui teinekord oli vaid nuuksumist ja nuuskamist kuulda. Ükskord pärast etendust Saaremaal saatis üks naine mulle kootud labakindad ja kirja, mille viimane lause kõlas nii: ainult siis ma teises leegi süütan, kui mul endal põlemas on põu. Selles lauses on ju kõik öeldud. Olen püüdnud seda lauset oma elus ja töös kasutada.

Mati Unt oli sinu lavastaja?

Oli. Mati oli minu lavastaja. Ja eks see Matigi kaotus… meil oli just plaan sügisel kohtuda, aga nüüd jääb see igaveseks ära.

Mati oli paljude naiste lavastaja. Ta oli väga näitlejat hoidev lavastaja. Lavastajad peaksid rohkem näitlejaid hoidma. Sest keegi ju ei taha halvasti mängida.

Kui välja ei tule, oled stressis?

Aga loomulikult. Millest näitlejatel stress tuleb? Eks ikka tööst. Näitleja on siis terve, kui tal on ilusad tööd. Nagu möödunud sügisel… Oli üks suur töö, mis tõi sära silmadesse. Ma olin selles nii kinni. Siis aga võeti lavastus maha ja see ei näinudki ilmavalgust. See oli küll mu elu üks suuremaid pauke. Seda enam, kui suurt rolli pole ammu olnud. Õnneks tuli Setumaal Vanemuise suvelavastus «Taarka».

Aga kui mul on mingi must auk või stress, siis võin ma ka vedelda. Või näiteks Kubjal lähen varahommikul metsa. See on lausa mingi vajadus, saan sealt hinge rahu.

Mul on hea suhe kivide ja puudega. Näiteks õunapuu on suisa minu puu. Panen käe puu peale või toetan selja vastu tüve ning lausa füüsiliselt tunnen, kuidas ta mulle jõudu annab.

Õismäel 13. korrusel puid pole. Kuidas siin – istud pimedas toas ja või lähed mehe rinnale nutma?

Et Kaupo rinnale, seda kindlasti mitte. Ei teagi, kuidas ma nendest hetkedest välja tulen. Töö on ikka see, mis sealt välja toob. Tuled siis väga arglikult sealt urust välja.

Ma olen ju vähk. See allegooria on jumala tõsi, et kõva koore all on õrn liha. Haavatav olen ma tõesti.

Mille ees sa siin maailmas kõige rohkem hirmu tunned?

Kas see on nüüd hirm, aga mõtled, et tervis üles ei ütleks. Et saaksid endaga hakkama ega jääks kellelegi jalgu. Ja et jumal annaks veel elupäevi. Ning et kui see minek kunagi tuleb, oleks ta ilus ja kiire.

Aga kõige rohkem tapabki stress. See on jube haigus. Ja üksindus. Need on kõige hullemad. Samas soovin, et maailm oleks terve, et oleks rohkem headust ja soojust. Maailma saab ainult headusega paremaks teha ja kurjusega ainult kurjemaks. Paraku valitseb meil headuse ja aususe defitsiit.

Tagasi vaadates – kas võid öelda, et oled õnnelik?

Me keegi ei tea täpselt, mis see õnn on. Juba see, et ma siia ilma sündisin, on õnn. Ja kui nii võtta, siis on mul ikka hästi läinud. Ma tahtsin saada näitlejaks, ma sain selleks. Ma olen saanud palju mängida, loodan, et saan ka edaspidi. Mul on tore pere ja ümber on palju häid inimesi.

Marje Metsur…

…on sündinud Zaitsevos Kalinini oblastis 27. juunil 1941.

1965. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri II lennu.

Alates 1965. aastast töötab näitlejana Linnateatris.

Olulisemad rollid:

Mary Poppins – «Mary Poppins», 1970

Jennifer – «Oliver ja Jennifer», 1972

Niina Zaretšnaja – «Kajakas», 1978

Olga – «Rästiku pihtimus», 1979

Osaline – «Löö laulu, vastas jumal…», 1980

Komissar – V. Višnevski «Optimistlik tragöödia», 1982

Julia Mihhailovna – «Vana maja», 1983

Eleonora – «Tango», 1989

Mamma O’Dougal – «Inishmani igerik», 2000

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee