Ukraina tuumaprojekt on ohus
Lääneriikide valitsustel tuleb uuesti kaaluda Ukrainale antud lubadust finantseerida uusi tuumareaktoreid vastutasuks Ternobõli sulgemise eest.
1986. aastal Ternobõli tuumajaamas plahvatanud reaktor puistas Euroopa üle radioaktiivse tolmuga. Seda katastroofi süüdistatakse vähihaigestumuse kasvus ning vastsündinute väärarengutes. Nüüd on plahvatanud reaktor suletud betoonsarkofaagi, kuid teine vananenud ja potentsiaalselt ohtlik reaktor toodab Ternobõlis endiselt elektrienergiat.
1995. aastal kirjutasid Ukraina valitsus ja Suure Seitsmiku (G7) riigid alla kokkuleppele, mis nägi ette Ternobõli jaama sulgemise. Vastutasuks tuumajaama sulgemise eest lubas G7 finantseerida Ukrainas mitut energeetikaprojekti, pakkudes muu hulgas välja ka miljardi dollari suuruse laenu, millega pidi ehitatama kaks uut, Lääne ohutusstandarditele vastavat reaktorit kuhugi mujale Ukrainas.
Nüüd on leping sattunud ohtu ühe juriidilise detaili tõttu. Küsimus on selles, et osaliselt pidi uute reaktorite ehitamist finantseerima Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD). Panga põhikiri näeb aga ette, et EBRD võib anda laenu vaid efektiivsetele projektidele. Tuumareaktorite rajamine seda ei ole. Hiljuti avaldatud EBRD tellitud sõltumatu raport näitab, et Ukrainas on juba praegu elektrijaamade ülejääk. Ukraina elektrinõudlus ulatub vaid pooleni riigi elektritootmispotentsiaalist. Kui nafta- ja gaasihinnad plahvatuslikult ei kasva ning Ukraina elektrinõudlus ootamatult mitmekordseks ei tõuse, kujutaksid uued reaktorid endast lihtsalt raharaiskamist.
Miks soovib Ukraina siiski uusi reaktoreid? Ning miks leidsid lääneriigid, et nad peavad Kiievile selles küsimuses appi tulema? Näiliselt mõttetus raharaiskamises mängisid olulist osa geopoliitilised kaalutlused. Ukraina näeb tuumaenergias võimalust vähendada oma energeetikaalast sõltuvust Venemaast. Praegu tuleb suurem osa naftast ning neli viiendikku maagaasist Ukrainasse Venemaalt või läbi Vene torujuhtmete. Lääs, kes soovib Ukrainat näha võimalikult sõltumatuna, ei taha jätta muljet, et ta jätab Kiievi hätta just praegu, kui Moskva, vastukaaluks NATO laienemisele, üritab naabritele eriti jõuliselt kuklasse hingata.
Venemaa pole seni nõustunud sõlmima Ukrainaga piirilepingut ning kuni seda ei tehta, on Kiievil täielik alus muretseda liigse sõltuvuse üle suurest naabrist.
On aegu, mil geopoliitilised kaalutlused kaaluvad majanduslikud üles. Kuna Lääs on huvitatud sellest, et Ukraina muutuks Venemaa energiast vähem sõltuvaks, võib selle eesmärgi saavutamine end lõpuks ära tasuda. Ometi on tuumareaktorite finantseerimine üsna kummaline viis Ukrainat abistada. Võib-olla oleks siiski mõttekam see projekt maha matta ning abistada Kiievit mõnel teisel moel.
Subsideeritud kütusega harjunud Ukraina on üks maailma kõige ebaefektiivsemaid energiatarbijaid: gaasijuhtmed lekivad ning vaid üksikud nõukogude perioodi tehased kavatsevad üldse kunagi oma kütusearveid tasuda. Sõltumatud uurijad on leidnud, et väga väikeste kulutustega oleks võimalik kokku hoida vähemalt 10% kasutatavast energiast. Energiaefektiivsem Ukraina saaks oma sõltuvust Venemaast vähendada, importides naftat ja gaasi Musta mere äärde ehitatava terminali kaudu Lähis-Idast.
Säärast energiapoliitikat oleks G7 pidanud ajama algusest peale. Nüüd on takistuseks Kiiev ise. Ukraina president Leonid Kutma näib arvavat, et Ternobõl on vahend, mille abil saab Läänelt välja kaubelda kõike, mis vaid pähe tuleb.
Reuteri foto
Ternobõli tuumaelektrijaam pärast 26. aprillil 1986 toimunud katastroofi.


