Elu

«Võin öelda, et temaga on teispoolsuses kõik hästi. Nägin teda ilusana, ta oli hästi hele. Rahulik.» (72)

Verni Leivak , 10. november 2005, 00:00
KOONDAS TEADJAD KOKKU: Omal ajal esimese naisena Leningradi tuletõrjekooli lõpetanud, hiljem aastaid tuletõrje- ja päästeameti infojuhina töötanud Anne-Liis Õigus suutis enda ümber ja ajakirja Avanemine juurde aastate jooksul koondada suure hulga Eesti tarku: teadmamehi ja -naisi, ekstrasensse, astrolooge, ennustajaid, selgeltnägijaid. Kõiki, kes vaimse sfääriga tõsisemalt tegelevad. Urmo Udras (Arhiiv)
«Nõiajaht on alanud,» rääkinud ööl vastu pühapäeva igaviku teele läinud ajakirja Avanemine looja ja peatoimetaja Anne-Liis Õigus juba mõni aeg tagasi. Üksteise järel lahkusid siitilmast imeravitsejad Luule Viilma, Sirje Gabriel, Gunnar Aarma, Laine Rohtla…

Omakeskis arutanud teadmamehed ja -naised: kes on järgmine? Saatus võttis Anne-Liisi. Poja ja tütre meelest aga võis ema surma kiirendada just imeravitseja käsi.

Anne-Liis Õiguse poja Olmeri ja tütre Kristeli sõnul tunnetanud ema, et tema tervisega pole kõik korras. Anne-Liis pöördus septembris konsultatsiooniks ühe Eestis väga tuntud meessoost ravitseja poole, keda ta küll varem eriti ei usaldanud. Aga olnud erakordselt ilus sügisilm ning mõte siiski tema arvamust teada saada tulnud Anne-Liisil äkitselt ja otsekui iseenesest. «Mees pani karmi diagnoosi: esimese staadiumi lümfivähk,» ütleb Olmer.

Karm, kuid vale diagnoos

Laste meelest on mehe – nagu hiljem selgus – valel diagnoosil ja ema erakordselt kiirel hääbumisel otsene seos. Olnud ju ema teadmamehe otsekohesusest šokis, ette tuli ka hirmust kantud paanikahooge ja lapsed usuvad, et just hirm haiguse ees sai edasiste sündmuste liikumapanevaks jõuks, lausa katalüsaatoriks.

Anne-Liis pojale ja tütrele oletatavast haigusest ei kõnelnud, küll aga Olmeri naisele Helinale, kes siis ka mõistis, miks ämm viimasel ajal seletamatus ärevuses on.

Tütar Kristel kõneleb, et tema sai ema tervisest aimu septembri lõpus, kui ema bussiga Pärnust Tallinna sõites palus, et tütar talle Pääskülla vastu tuleks. «Ta oli kuidagi väsinud, kurtis, et tal on paha olla,» meenutab Kristel, kes otsustas ema viivitamatult kiirabihaiglasse toimetada. Uuringud võtsid aega seitse pikka tundi. Tuvastati südame rütmihäired.

Vererõhk langes iga minutiga

Mõne aja pärast Pärnusse emale külla läinud Kristel avastas ehmatusega, et ema mäluga pole enam kõik korras. «Iga natukese aja tagant küsis ta, mis nädalapäev ja mis kuu praegu on... Otsustasin ta endaga Tallinna kaasa võtta. Kusjuures ta ei suutnud kolm tundi oma asju kokku panna. Lihtsalt käis ühest toast teise, ei saanud üldse aru, mida tegema peab.»

Uuesti arsti juurde, uued põhjalikud uuringud. Mille tulemusena avastati siiski mitte lümfi-, nagu tuntud selgeltnägija diagnoosis, vaid hoopis ajukasvaja.

Olmer meenutab, kuidas palatiaknale ilmus iga päev hiigelsuur kalakajakas, otsekui õnnetuse ettekuulutaja. «Ema ütles, et vaata, kui ilus lind…» ohkab Kristel.

Nüüd otsustasid lapsed viia ema neurokirurgi – kelle juurde oleks tutvusteta pääsenud alles jaanuaris – vastuvõtule. Anne-Liis soovis aga enne võimalikku operatsiooni nädala puhata. Lapsed viisid ema tema mõttekaaslasest sõbranna juurde, kes peab Lõuna-Eestis turismitalu.

Olukord aga halvenes järsult ning Anne-Liis viidi taas haiglasse, seekord Valka. Poeg jõudis sinna hetkel, mil arst lubas: ema elab veel kõige rohkem kaks tundi. Veidral moel kadus haiglast selle aja jooksul kahel korral elektrivool.

Anne-Liisi viimne soov oli Kristelit näha ning müstilisel kombel jõudiski ta tütre saabumise ära oodata. Arsti prognoosist siiski mitu tundi hiljem. «Igal pool olid ümbersõidud,» meenutab Kristel palavikulist roolikeeramist. «Täpselt selline tunne oli, et keegi oleks nagu spetsiaalselt sinna need ümbersõidumärgid pannud… Mõtlesin tõesti, kas keegi teeb halba nalja…»

Lõpuks jõudis Kristel koomasse langenud ema juurde. «Jälgisin hirmuga aparaadinäitu – vererõhk langes iga minutiga…» meenutab ta hetki, mil ema käest kinni haaras ja tema viimaseid südametukseid tajus.

Arsti loal avati palati aken. Et hing saaks välja lennata.

Enam surma ei karda

«Täname väga Valga haigla inimlikult asjasse suhtunud arsti, et ta lubas meil surija juures olla. On ju iga inimese tegelik soov, et lähedased on lahkudes tema juures,» ei hoia Helina ja Kristel enam pisaraid tagasi. «Tagantjärele mõeldes, olles seda kogenud… Mina enam surma ei karda,» tunnistab Helina. «Ja ma arvan, et mina ise tahaksin minna täpselt sama moodi. See oli ilus.»

Anne-Liisi tsooniterapeudist sõbranna Hele Jaagu tunnistab, et on Anne-Liisiga pärast tema lahkumist kontaktis olnud. «Võin öelda, et temaga on teispoolsuses kõik hästi. Nägin teda väga ilusana, ta oli hästi hele, väga palju teistsugune. Rahulik.»

Nõiajaht Eesti «nõidadele»?

Anne-Liis Õigus rääkis enne surma nõiajahist just seoses Eesti mitme imeravitseja surmaga. Mida pidas ta nõiajahi, nn. mustade jõudude rünnakuga silmas?

Kuluaarides kõneldakse, et nn. mustade jõudude eesmärk on hävitada Eestis vaimne liikumine, sest siinsed «nõiad» olevat liialt tugevad. Siiski jäävad Eesti teadmamehed ja -naised selles küsimuses napisõnalisteks. Nendivad, et teema on komplitseeritud ja keeruline, millele üheselt vastata on võimatu.

Astroloog Taimi Uuesoo ütleb, et vaimuringkondades räägitakse tõepoolest pealetungist palju, ning Anne-Liis oli just oma viimastel päevadel sellepärast väga hirmul. Kuid kindlasti pole need nn. mustad jõud kõigi jaoks ühtmoodi mustad.

«Võib-olla oleks targem see teema üldse rahule jätta,» ütleb teadmamees Aigar Säde, Anne-Liis Õiguse lähim mõttekaaslane. «Et üldse aru saada, mis ja miks toimub, on vaja rohkesti taustateadmisi. Lihtsalt väljendudes käib võitlus uue ja vana vahel. Uut esindavad need inimesed, kes loobunud välistest süsteemidest, avastanud endas sisemisi jõudusid ning püüavad seda infot edastada teistele, kes saaksid samuti seda kasutada.»

Ehk siis – nagu Anne-Liis Avanemise peatoimetajana.

Energoinformatsiooni korrektor Ivari Vee seletab, et kui on sõda, võib see käia nii kehalisel kui ka vaimsel tasandil. Ja lisab, et sõda pole kunagi ühepoolne, nimetagem siis selles osalejaid valgeteks, mustadeks või punasteks. Kõik on suhteline, oleneb, millisest küljest vaadata.

Ivari Vee sõnul on meie planeet haaratud tohututesse energeetilistesse muutustesse. Sellistesse, milliseid pole Maal kogetud tuhandeid aastaid. «See, mida enda ümber näeme ja tunneme, on erinevate energiate liikumise interpreteering,» selgitab ta. «Üks energiamuutuse väljendusi võib olla see, et lahustub duaalsus – meie madalam ja kõrgem mina.

Piltlikult öeldes istuvad ju inimesel ingel ühel, kurat teisel õlal, ja nende vahel käib pidev lahing. Meie enda sees. Edaspidi peaksid nad aga kokku saama, integreeruma, ja siis peaks ka sõda inimese sees lõppema. Uusi energiaid on aga mõnel inimesel eriti raske vastu võtta. Tee mainitud integratsiooni on avatuses ja hinnangute (must-valge, halb-hea jne.) mitteandmises. Nii et hetkel tasub erinevates asjades pigem võtta seisukoht ja hinnangutest loobuda.»

«Mina eelistan alati põhjusi otsida inimesest endast,» sõnab tsooniterapeut Hele Jaagu. «Anne-Liis lihtsalt otsustas lahkuda selleks, et tulla kunagi tagasi. Leidis, et saab teisel moel paremini oma missiooni täita.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee