Elu

Naise armastus on midagi nii suurt ja ilusat, et sellele ei saa kunagi ära öelda.» (79)

Kirsti Vainküla, 29. oktoober 2005, 00:00
ELU NAGU KIREV SÜGIS: Krutskivennana end serveeriv Tõnu Kilgas on tegelikkuses siiski väga oma perest hooliv – kui vaid seda tööd ees ei oleks! 
Näeb välja nagu Ahven. Hullutab võrdselt komöödiates, operettides, teleseriaalis, varietees. Kõige eredamal kujul naiste-, nalja- ja napsumees. Ehkki üle 45 talle vanust ei annaks, on üks kolmest tütrest juba 30! Jah, see on Tõnu Kilgas.

«Kuulsite, mis baaridaam mulle ütles – noormees, siin on teie kohvi! Noormees! See on küll hea,» mugistab Tõnu Kilgas, 51, ilmselge rahuloluga, kui on suhkruta kange kohvi kätte saanud. Mesitsemine ja sumin talle meeldivad.

Äsja on lõppenud Vana Baskini Teatri uue tüki «Mul tuli idee» kontrolletendus. Kilgas on valehabeme eest võtnud ja rollist välja tulnud. Kui kellegi kohta võiks öelda laiahaardeline nii otseses kui kaudses mõttes, oleks see just Kilgas. Hoogsad žestid, ausad mõtted – või vastupidi...

Kes harjunud «Õnne 13» vaatama, ütleksid tema kohta otse – Ahven, mis Ahven. Hiljuti sai ta ümbriku, millele oli peale kirjutatud küll tema nimi, sees viis krooni ja selgitus: «Härra Ahven, see on Morna kiriku ehitamiseks.»

Teil, Tõnu Kilgas, on pealtnäha hea elu – soojamaa päevitus, valge naeratus, üle mitme aasta uue rolliga tagasi Estonias, teleseriaal, pluss suur perekond, lakkamatu naistesoosing? On see petlik mulje?

Üldiselt võttes peaksin saatusele olema tänulik. Aga elu on ju niisugune, et kord läheb ilusti ja kord jälle mitte. Kui mul on head tööd ja lastega kõik korras, siis ma olen tõesti õnnelik.

Kas Katrin Karismal on teie kõrval põhjust olla õnnelik?

(Surub lõua rinnakule, otsib pikalt õigeid sõnu.) No üldiselt – ega tal kerge minuga pole olnud. Ega kellelgi pole ju kerge, eriti koos elavatel kunstiinimestel. Neid on ikka väga vähe, kes on nii kaua koos olnud – oleme ju peaaegu 20 aastat koos. Ja meie suhe sai alguse ju ka tööst – vabariigi alguses elasime kahekesi lihtsalt mitu kuud välismaal, kuigi meil olid mõlemal teised pered. Kirge ja kõike oli, aga tööalane suhe oli ka väga tähtis. Ja nüüd on meil sellelt pinnalt välja kasvanud väga hea sõprussuhe, et saame oma mured kõik ära rääkida ja need on meil ju ka enamuses tööga seotud. Ega näitleja töö ei lõpe etendusega, ei, sa võtad selle koju kaasa ja seal läheb töö ju edasi.

Kui teie kõrval pole kerge olla, siis tähendab, et olete keeruline inimene?

Ma olen vastuoluline tõesti. Pereelu jaoks ma ei ole päris õige mees. Minu jaoks on kõige tähtsam töö. Saan aru, et ma peaksin füüsiliselt rohkem kodus olema – mina muidugi mõtlen, et seal ei ole vaja midagi teha, aga tegelikult ju on. Võiksin natuke aidata kas või koristada! Aga samas olen veendunud, et mehed ju ei oska koristada. Ja viga on ka selles, et Kati ei heida mulle mitte midagi ette. Kodus on kõik tehtud – Kati ju teeb kõik!

Ühesõnaga – Tõnu Kilgasel on süümepiinad kodu ees?

Ei, ei ole. Olen elus aru saanud, et kahte asja lihtsalt ei saa. Et sul hea eraelu ja hea töö. Seda räägivad ka suured näitlejad. Aga kõige tähtsam on see, et pärast tööd ma tahan koju minna. Meil on vabariigis nii palju häid töötuid näitlejaid, et kurvastada võib ainult selle pärast, kui mõni roll välja ei tule. Lugesime siin ükskord üles, et Eestis on kahe käe sõrmede jagu näitlejaid, kellele tehakse pidevalt pakkumisi. Aga ülejäänud sajakonnal on väga raske.

Te lugesite ennast ka nende kümne õnneliku hulka?

Jah, ma arvestan ennast ka sinna sisse. Aga asi on läinud ju, kuidas nüüd öeldagi, väga kommertsi peale – komöödiad ja muusikalid, õhtujuhtimised, banketid ja ballid. Et rahamaitse on liiga juures.

Ja see on halb ühele näitlejale?

See tüütab ära. Mind ehk mitte, sest ma teen nii erinevaid žanre – sellepärast on mu elu ehk huvitavam ka kui teistel. Isegi oma eas teen ma ju veel varieteed! Ja operetti, muusikali, draamat, televisiooni, komöödiat – seetõttu on kogu aeg pinge üleval. Aga hing ihkab ju midagi tõsist – näitleja ihkab ikka seda, mida hetkel ei ole. Komöödianäitleja eluunistus on ju mängida draamat ja vastupidi.

Ja teie tahate Hamleti isa vaimu kindlasti mängida?

Ei, ma pole üldse see tüüp, mul seda põdemist ei ole. Aga midagi tõsisemat tahaks küll, midagi tragikomöödiat. Tahaksin väga Roman Baskiniga midagi teha.

Kas nii mitmekülgselt andekas on täna raske olla?

Ei ole, aga tuleb esitada küsimus – ega sa oma annet maha ei mängi? Et täna kell neli olen seal, kell viis seal, kell kaheksa seal ja kell kümme lähen veel varieteesse. Siis teed mitu asja, aga ühtegi ei tee hästi. Ja kui mul midagi ebaõnnestub, siis olen väga suur põdeja. Ma seetõttu ei vaheta käiku nii tihti ja ütlen pigem mõnest rollist ära. Tahaks ju hästi teha, raha pole nii tähtis. Samas paljud näitlejad ütlevad, et rahal pole üldse tähtsust.

Just, ja enamikul näitlejatel pole, siis on hea rääkida. Muidugi on paljud asjad elus tähtsamad kui raha, loomulikult. Seda tunnetad siis, kui juhtub mõni õnnetus, sa jääd haigeks või kui lähedastega juhtub midagi. Aga siin paar päeva tagasi juhtusin nägema John Malkovichi intervjuud, kus ta ütles, et kui talle pakutakse rolli 400 miljoni dollari eest väga halvas filmis või 2 miljoni eest väga heas filmis, siis loomulikult ta ei ole idioot ja ta võtaks selle halva filmi.»

Ja teie valik oleks sellisel juhul?

Kuna mina olen vaene, siis mulle piisaks ka sellest kahe millisest! (Naerab südamest.)

Üksi naiste keskel

Uues komöödias käis läbi lause «Naistemees – ja ise veel abielus!» See on ju täpselt teie kohta öeldud. Naistemehe kuulsus on teil nagu uni kannul käinud.

Jah, kuigi ma pole abielus, ta on olemas – ja ta elustub mul operettides, esietenduse pidudel, heas seltskonnas, kaunite naiste keskel…

Kas sealt tuleb ka see vastus, miks Katrin Karismal pole teie kõrval kerge olnud?

Jah.

Et te lubate endale teinekord käitumist, mida pereinimesed tavaliselt ei tee?

Tegelikult nad lubavad ju kõik, aga meie oleme lihtsalt mõlemad Katiga orbiidis. Käsi Veesaare rinnal – väikesest naljast võib saada väga suur lumepall, seega pean olema väga ettevaatlik. Minu puhul on see halb, et ma ei oska ära öelda, olen niimoodi kasvatatud. Naise armastus on midagi nii suurt ja ilusat, et sellele ei saa kunagi ära öelda.

Kuidas te käitute naisega, kes hakkab teile külge ajama, toob lilli pärast etendust ja kutsub õhtukonjakile?

Mul on sellepärast suuri probleeme, see kestab ju siiamaani kõik. Nüüd veel eriti, kui uus teater on. Olen katsunud ikka viisakalt ära öelda, mõned saavad sellest aru, mõned ei saa ja on väga tüütud. Millegipärast on need just väga noored tüdrukud, kes ajavad lavarollid ja elu segamini. Vaatavad, et jube kihvt mees, särav, sarmikas, pruun – mr. Black. Need telefonikõned ja sõnumid. Nad saavad telefoni teatrist teada, kuna ma olen tööle alati avatud, ma ei varja seda –, ja see on väga tüütu.

Mida nad tahavad teist?

Kui te olete ära armunud, mida te tahate? Kõike tahavad. Päris endale. Ma olen mõne noorega püüdnud rääkida, et asjad ei ole nii, nagu ta neid näeb.

Kas suhtumine – nui neljaks, mina pean oma õnne saama, jäägu või keegi teine väga õnnetuks –, on teile tuttav?

(Mõtleb pikalt.) Vaat ma ei oska siin tagantjärele palju targutada. Olen elus igasugu lollusi teinud. Aga tegelikkuses, kui inimene on armunud – minu viimane suurim armumine oli viis kuus aastat tagasi, tean täpselt –, siis paraku on nii, et sa mitte kedagi teist ei märka siin maailmas kui ainult seda inimest. See puhtkeemiliselt lööb su pea segi ja väga raske on sellisel juhul üldse märgata või mõelda, mis teised tunnevad. See nagu ei lähe korda.

Egoistlik siis?

Egoistlik tunne, kuid samas ka väga avali – selle inimese jaoks oled ju valmis kõike tegema. Öeldakse, naine ei ole naine, kui ta ei ole armastatud või armunud. Aga sama võib öelda ka mehe kohta. Armastus ja armumine on tööd ja headust innustavad asjad. Seda ootavad ju kõik. Ja teatud eas mehed ju eriti, ütleme minu eas, unistavad, et tuleks ellu veel üks selline suur tunne. Minu ealised mehed muutuvad ju päris lolliks, puberteet tuleb tagasi ja nad ei anna endale üldse aru, mis nad teevad – võtavad 20aastase naise. Siis ju ei mõtle, et mida nad teevad 20 aasta pärast, kui endal on 70 aastat turjal, aga naine on ikka veel noor?

Taunite sellist teisele ringile minemist?

Ei tauni, kui tegu on armastusega. Kui mees ostab endale tuhkatriinu, siis see on jama muidugi. Minu kolleegidest on ka paljud võtnud endale noore naise ja saanud hilises eas lapsed, – no käisime nüüd telesarjadega Kreetal, Guido Kangur oli oma naise ja lastega seal, no lihtsalt ilus vaadata seda õnne! Kuidas nad hoiavad oma lapsi ja noort naist! Inimesed säravad. Kuidas saakski seda taunida?

Armumise pärast aeg maas

Aga mis sai teie enda armumisest viis-kuus aastat tagasi?

Ütleme nii, et kui armumine hakkas mööda minema, siis õigel ajal tuli mõistus tagasi.

Saan aru, et see oli pereväline, et see inimene ei olnud Katrin Karisma?

Ei olnud jah. Aga me rääkisime sellest. See oli nagu maavärin, selle vastu ei saa. Aga Kati oli nii palju mõistev ja ootas ära. Ma palusin tal mõni aeg oodata, et oma tunnetes selgusele jõuda – et kas ma jätan oma Kati, sõbra, elukaaslase ja lapse ema maha või…? Et kas see tunne on nii suur? Aga ma leidsin, et see tunne ei olnud siiski nii suur.»

Täna te olete õnnelik, et just nii otsustasite?

Jaaa. Mul on väga suur toetus kodu poolt. Mind alati oodatakse sinna. Aga tütardega on kummalised ajad – nii Ellen kui Piret on teismelise eas, väga maksimalistlikud ja enesekesksed. 12aastaselt hakkavad nad ju uksi paugutama; 13aastaselt teevad selgeks, et sa ei tea üldse elust midagi. Praegu ei saa ma nendega üldse rääkida. Kui ma tahan kallistada, ta ütleb: «Lõpeta ära, ole normaalne, sul ei käi lift üles korrusele või?!» Üldse peaks neid kallistama ja musitama rohkem. Aga nendest on suur rõõm ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkad nende peale mõtlema. Mul süda valutab natuke sellepärast, et olen terve elu tööd teinud, lapsed on jäänud unarusse. Hedvig on sellepärast ehk kannatanud.

Aga just ise ütlesite – kõike ei saa korraga?!

Jah, ei saa, seda näeb ju Hedvig praegu ka, tal on ju väike tita. Ja ma olen nii õnnelik, et Hedvig on selline ja sellise valiku teinud. Ta üldse ei tahagi tööd teha ja tahab olla looduse keskel Tõrvas. Emadus on teinud ta väga kauniks, muidu ta oli ju pirtsakas printsess. Mul ei lähe päevagi mööda, kui ma ei mõtle temale ja oma väikesele lapselapsele. See on huvitav tunne olla vanaisa, justkui kõik algab otsast peale.

Abielud – kokku ja lahku

Miks te omal ajal Novella Hansoniga lahku läksite?

Olime Novellaga nii noored, ma olin 19 ja Novella 20. Ma olin Tartu muusikakooli kutt, no anna andeks? Mis mees see perekonnale on? Olime küll koos vaid poolteist aastat, aga meil oli suur armastus. Aga kui me hakkame rääkima sellega kaasnevast vastutusest, siis selle tõttu olin mina süüdi selle abielu purunemises. Aga õnn on siiski see, et ma olen mõlema lapse jaoks jäänud isaks, et ei ole keegi teine see olnud.

Tatjana Kilgasega kestis teil abielu..?

…seitse aastat, väga ilus aeg oli see. Ta oli ilus ja andekas, nagu kõik mu naised. Novella oli ju ka pööraselt andekas, laulja ja muusikuna. Öeldakse küll, et hunt ei tohi oma kodu lähedalt murda, aga paraku ikkagi tööd viivad kokku.

Läksite lahku mille pärast?

Eks ka ikka minu pärast. Seal ei olnud otseselt seda põhjust, et oleksin kellessegi ära armunud. Kuigi jah – Kati oli silmapiiril. Ja kuna me elasime Ameerikas, siis ega Tanjal kerge ei olnud. Ja siis see kahepaikne elu lihtsalt tüütas ära. Ja ma ei läinud ju kohe mitte Kati juurde elama, vaid üürisin endale eraldi korteri. Et tahan olla üksi, siis selgib ja settib. Aga paari aasta pärast Kati ütles, et mis sa seal Mustamäel üksi jamad, tule meie juurde!

Tõnu Kilgas räägib, et nende suhe Katiga sai alguse veel ajal, kui elas Kati abikaasa, laulja Hendrik Krumm. Tõnu ei tunne selle pärast süümepiinu, kuigi põhjust justkui oleks – Kati ja Tõnu tütar Piret nägi ilmavalgust kolm kuud enne Hendriku surma… Ja ehkki Piret kannab Krummi nime, tunnistab Kilgas, et see on ikkagi tema lihane tütar.

Alkoholiga sinatavad

Mida alkohol on teie elus teinud?

Nii head kui halba. Tal on teatud lõdvestav toime – kui sõpradega võtta, on väga tore. Aga on tekitanud mulle väga palju probleeme.

Mida täpsemalt?

Ikka väga palju sai võetud nooruses ja asi läks üle piiri. Väga inetuid tempe on tehtud. Nüüd, tänu aastatele, mul enam pikki joomaperioode ei ole. Saab ühe õhtuga hakkama. Aga mulle meeldib võtta küll vahel.

See ei ole teile probleem enam?

Oi-oi, ma ei julge seda öelda, ei julge. Aga arvan, et need ajad on minu elus möödas. Näitlejate hulgas on tegelikult väga palju joodikuid, neid, kes teevad laval näiliselt oma töö ära, aga see on nii veere-veere pääl. Aga ma olen ise ka muidugi nii teinud… Purjuspäi mängida on jube – endale tundub, et maru hästi paned, aga hommikul ärgates tead täpselt, kui halb see tegelikult oli. Olen ise mänginud joodikutega koos, see on niivõrd vastik tunne, et annaks vastu tatti ja läheks ära koju. Teater on mängukunst, mitte joomiskunst.

Aga kui töö on tehtud, kelle asi see on, kas ma joon pärast seda või mitte?

Loomulikult. Mul on oma peres üks näide ees, mu emal oli see viga ja seetõttu ma natuke kardan enda pärast ja see hirm võib-olla hoiab mind ohjes. Ma pigem vajun mõnelt peolt varem ära. Aga vanasti oli see, et peo lõpetasin mina – mitte sellel õhtul, vaid mitu päeva hiljem.

On mõni etendus sellepärast ära jäänud?

On jäänud jah. Vanalinnastuudios külalisetendus, «12 tooli». Ja ära jäänud mitte sellepärast, et ma oleksin purjus olnud, vaid et ma olin kaua purjutanud. Ja äkki tuli selline vastutus ja hirm, et ei julge lavale minna. Kolleegide ees on see kohutav, kohutav… See ahastus on niivõrd õudne…

…et ajab uuesti jooma?

Eeee, siis sa oled kadunud mees. Siis peab end ikka täiega kätte võtma. Aga ma olen mänginud ka pohmellis peaga – muide pohmelliga on väga hea mängida, aga raudne reegel on, et peale ei tohi võtta. Pohmell tuleb välja higistada.

Julgete lubada, et ei joo end põhja?

Ma ei luba midagi. Kellele lubada? Ma olen ju ikkagi vanaisa!

Mul on näiteks selline fantaasiapilt – olen ju hirmus fantasöör ka veel –, et Hedvig toob mulle suveks poisi Saaremaale hoida. Poiss läheb siis koju ja ema küsib, et kuidas teil vanaisaga oli ka? Ja poiss vastab: «Ah, vanaisa oli kogu aeg purjus, laulis seal omaette, minuga eriti ei tegelnud…»

Aga ma pean tunnistama, et mul vahest meeldib sõpradega üks kräu teha. Aga hetkel ma ei ole rahul endaga. Ma ei meeldi iseendale. Näiteks pole sõprade jaoks aega. Ma ei saa oma lastega koos olla ega oma perega. Ma rahmeldan ja torman aga, üks päeva oli mul 17tunnine tööpäev. Aga see ei ole ju õige. Vahel esitan endale õhtuti küsimuse – miks ma elan? Sööme ja joome, maksame liisinguid, lastele kooliraha, kogu aeg ratas käib ja käib ja see hakkab pikapeale ajudele. Stress ja rutiin, aga mina pole rutiinisõber ju.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee