Elu

Raja Teele «Kevade» mälestus: pika säärega saapad ja suur nukk (36)

Jaanus Kulli, 17. september 2005, 00:00
MAAEMA: Kuus aastat tagasi sai Riina Aarest taas Riina Hein. Kuid mitte enam Teele. Nüüd seisab ta ise kaamera taga ja jäädvustab Eesti loodust. Eriti meie metsa. Kalev Lilleorg
Teele osa honorari eest ostis teismeline Riina pika säärega saapad ning suure nuku, mis tal tänini alles ja keda Riina väike vennatütar Teeleks kutsub.

Kultusfilmist «Kevade» eesti rahva südamesse tõusnud ja sinna jäänud Raja Teele kehastaja Riina Hein ise ei armasta nostalgialainetel hulpida. Pigem tahab ta rääkida oma režissööritööst ja oma loodusfilmidest kui iseendast ja teda üha saatvast Teele varjust. Oma isiklikku elu hoiab Riina kindlalt enda teada. Sestap ei anna ta ka intervjuusid. See siin on suur erand. Kõige enam elus hindab Riina vabadust. Ja loodust. Ja metsa. Tema unistus on hektarine maatükk kuskil Lõuna-Eesti kuplite vahel, kuhu kunagi avalikkuse eest lõplikult varju pugeda.

Riina Hein, oled viimase viieteistkümne aastaga vändanud üle 30 dokumentaalfilmi ja võid vändata veel ei tea kui palju, aga tahad sa või mitte, rahvale oled endiselt Raja Teele. See roll saadab sind terve elu. Kui raske või kerge see koorem on?

Ennekõike tunnen ma enda õlul teatud kohustust. Ei saa teha kõike, mis pähe tuleb. Pead ennast jälgima. Miks ma intervjuusid ei anna? Ma ei taha, et terve mu elu oleks kõigil käe peal. Tuntus nõuab sult rohkem, kui ta sulle annab.

Kui ma aga nüüd näiteks kuskile Lõuna-Eestisse või Saaremaale lähen ja kui kuskil külas tuleb keegi mammi ja kallistab, et näe Raja Teele, siis tunnen ma küll sellest rollist rõõmu, on ikka soe tunne.

30 filmi, enamik neist loodusteemalised, on aukartustäratav arv. Milline nende hulgas on kõige kallim laps?

Alati on viimane kõige kallim. Seekord kindlasti ka sellepärast, et nüüd kirjutasin ma ka ise stsenaariumi ning et selle sünnitusvalud on olnud nii pikad. Samas on see film justkui kokkuvõte eelnevast, sest «Minu Eestimaa» on just see Eesti, kus ma kõik need aastad olen elanud. Lisaks kõik need inimesed ja läbielamised.

Film «Minu Eestimaa» on kui piltpostkaart, kus pole kohta prügikastiinimestel, röövraiel ega tühjaks jäänud ja lagunenud taludel. Miks?

Aga sellepärast, et see film räägib armastusest. Armastusest oma maa ja rahva vastu.

Selline on minu Eestimaa, mille üle ma uhkust tunnen. Ju siis keegi peab olema, kes usub, et Eestimaa on ilus ja et siin on positiivsust. Ja ma arvan, et enamik meie inimesi, kui raske neil ka poleks, usub meie maasse ja inimestesse. Probleemid ei ole jäävad, täna on ühed, homme on teised. Miks peaksin ma siis sellises filmis tooma välja negatiivset? Ma loodan, et film püsib kauem kui üks päev, sellepärast räägitakse seal jäävatest suurustest.

Lähme nüüd ajas 35 aastat tagasi. Kui Arvo Kruusement koos teise režissööri Heiki Rootsiga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud ning Riina Hein istus viksilt koolipingis, kust filmitegijad ta leidsidki.

Ei olnud see üldse nii. Kruusement pani õpetajate lehte kuulutuse, et hakatakse filmi tegema. Et otsitakse õpilasi ning et õpetajad aitaksid neid leida. Minu kohta kostis meie klassijuhataja.

Just nagu muinasjutus võis iga tütarlapse unistus näitlejaks saada hoobilt täituda?

Ei mäleta, et ma oleks sellest unistanud. Ometi mõtlesime pinginaabriga, et proovida ju võib. Elus võib proovida kõiksugu asju. Kruusement palus veel õpetajat, et saatku ka meie pildid. Õpetaja saatis küll kirja, aga unustas pildid maha. Pidin siis ise fotod ära viima ja kui siis Kruusement mind nägi, ütles, et nojah, nii suur ja tumeda peaga… Ühesõnaga, tulin sealt ära ja mõtlesin, et mis siis ikka, sinna see jääbki.

Ei nutnud?

Mida sa seal nutad. Saad ju inimese jutust aru, et kas sobid või mitte. Aga eks võttegrupp otsis seda Teelet igast viimasest Eestimaa nurgast. Sest kui ma hiljem nägin filmi albumeid, oli ainuüksi Teele proovifotosid üks paks album täis. Alles hiljem jõudsid nad ringiga meie kooli tagasi. Kutsuti mind siis tunnist välja, õppealajuhataja kabinetti. Kruusement käis seal Heiki Rootsiga ümber laua ning kurtis, et oi-oi, kui suureks ma vahepeal kasvanud olen. Nii ma tundsingi ennast tõeliselt suurena.

Ometi kutsuti mind stuudiosse. Algul pildistama ning juba samal või järgmisel päeval pidin väikese osa sisse õppima. Siis oli kogu aeg häda, et ei tohi kulmu tõsta ja et käte asend on kuidagi valesti. Filmiproovis oli kaks Arnot ja kolm Teelet. Üks neist oli Võru tüdruk, selline heledapäine ja tagasihoidlik. Teine oli tulevane saatejuht ja praegune riigikogulane Marika Tuus. Tal olid juuksed poolde selga, tõeline kaunitar. Ja siis mina. Suur ja tumeda peaga. Viimaks tõmmati mulle valgete patsidega parukas pähe ning ühele neist kahest rollile kandideerivast Arnost, kes paraku oli mulle vaid kõrvadeni, pandi poodium alla. Et oleksime ühepikkused.

Millega see suur Riina siis ikkagi oma linalakast konkurentidele ära tegi?

Kruusement ütles, et mul on rohkem kuraasi kui mõnel teisel tüdrukul.

Palju Riina Heinas on seda Teelet, keda me näeme ennekõike «Kevades», aga ka «Suves» ja «Sügises»?

Seda tuleb ennekõike mu sõprade käest küsida.

Filmis on Arno sinust pealaest jalatallani sisse võetud. Millist poissi sa ise võtteplatsil kõige rohkem piilusid?

Kõik poisid olid toredad. Ja kõik poisid olidki toredad. Nad olid minu jaoks nagu vennad.

Film sai valmis, jõudis ekraanile, rahvas plaksutas käsi ning Riina Hein oli tehtud tüdruk. Kas uhkeks ka läksid?

Arvan, et ei läinud.

Postkast oli kirjadest pungil?

Seda küll, kirju oli igasuguseid.

On need ka alles?

Ikka alles.

Tänaval keerati ümber, et näe Raja Teele läheb?

Keerati ikka ümber. Mis teha. Pealegi oled sa sellised eas kergesti haavatav. Nii et pigem ma pelgasin seda äratundmist, kui et sellest rõõmu tundsin.

Kui mitmest sõbrannast tollal aga kadeduse tõttu lahti said?

Pärast «Kevade» võtteid oli kooli minna imelik tunne. Ma ei tea, kust ma selle lapseliku tarkuse võtsin, aga teadsin, et kui tagasi lähen, ei tohi ma kuskilt otsast mingit uhkust või upsakust välja näidata. Tulin tagasi ja püüdsin olla madalam kui muru. Hiljem on klassikaaslased mulle öelnud, et kas sa ka tead, kui õigesti sa käitusid.

«Kevade» ja «Suve» vahele jääb seitse aastat ja muu hulgas ka keskkooli lõpetamine. Kas lavakunstikooli uksele ka koputasid?

Ei.

Miks?

Ma ei leidnud, et mul oleks olnud vastavaid andeid. Olen väga rõõmus, et olen nüüd režissöör. Ainuüksi oma iseloomuga ei oleks ma näitlejaks kõlvanud. Sest ma olen tahtnud alati kõike ise otsustada. Aga näitleja on ju ennekõike lavastajast sõltuv. Pealegi on näitleja töö nii meeletult raske. Sa pead iseenda täielikult unustama ja suutma hetkega olla keegi teine. Ent mulle meeldib teatris käia.

Okei, sina ei koputanud Toompea kooli uksele, aga kui Kruusement koputas teist korda sinu õlale, et kuule, Riinakene, nüüd on vaja hakata «Suve» tegema, kas olid siis rohkem valmis või võtsid kauem mõtlemisaega?

Olin valmis, kuigi jällegi olid rollidele ka teised kandidaadid. Tootsi ossa prooviti ka Lembit Petersoni, Kiire ossa lisaks Margus Lepale Urmas Kibuspuud ning koos minuga tegi Teele rollile proovivõtteid Merle Talvik.

Milline film sellest triloogiast sulle endale kõige raskemalt kätte tuli?

«Suve» puhul olid mul vastas juba väljaõppinud näitlejad, nad said ikkagi kasutada oma kogemusi. Mina lihtsalt olin.

Hiljem pole enam filmi kutsutud?

«Verekivi» proovivõtetel käisin, aga ju ma siis sinna ei sobinud.

Nagu «Reliikviat», näidatakse ka «Kevadet» televisioonis vähemalt kord aastas. Kodus olles vaatad ikka üle?

Mul ei ole kodus televiisorit. Aga armas on, kui sõbrad jälle helistavad, et kuule, «Kevade» oli jälle teles. Arvan, et filmi fenomen on selles, et Kruusement ei toonud filmi sisse ainult Tootsi vempe, vaid ka Arno esimese armastuse, selle hinge tunde, mida me kõik oleme kunagi kogenud. Selles filmis on nii palju inimlikku soojust ja ilu ning sellepärast inimesed seda vaatavadki. Eriti tänases karmis elus, millest inimene tahab korraks ära minna, et tunda midagi head nagu ema pai.

Honorari Teelele ikka maksti?

Vanematele maksti. Ostsin pika säärega saapad. Ka oli mul unistus saada endale suur nukk, selline hästi suur. Ning kui me siis sõitsime vanaema juurde maale Järvakanti, nägin ma just sellist Raplas poe aknal. See on mul siiamaani alles. Mu väike vennatütar kutsub teda Teeleks. Ta on selline valge peaga ning silmad käivad plõks-plõks kinni ja lahti.

Kas see, et sinust on saanud filmirežissöör, on seotud sinu omaaegse kogemusega filmimaailma köögipoolel?

Ma arvan, et kõik, mis sulle elus on ette nähtud, kord ka tuleb. Iseküsimus, kas sa selle ära näed ja selle vastu võtad.

Kuigi need filmid seal lapsepõlves tulid, ei tahtnud ma näitlejaks saada, vaid läksin hoopis ülikooli majandust õppima. Olin peakaubatundja. Teenisin 300 rubla kuus. Naisterahvale oli see tollal väga kõva palk. Aga ma tundsin, et see kõik ei huvita mind. Et midagi on puudu. Ja kui ma siis 80. aastate algul Peedu Ojamaa juurde Reklaamfilmi sattusin, siis küllap polnud see päris juhus. Mulle anti lihtsalt uus võimalus. Reklaamfilmi oli vaja Lilleklubi perenaist, kes kogu õhtu sisustaks, intervjueeriks külalisi ja muud sellist. Paraku oli see vaid hooajatöö. Kolme kuu pärast ütlesin Ojamaale, et nüüd tahaksin midagi loomingulisemat. Nii hakkasin ma tegema asutustele slaidiprogramme. Kuna kunstinõukogud ja tellijad olid rahul, siis hiljem tulid lisaks slaidiprogrammidele ka filmid. Ning 1990. aastal hakkasin ma tööle oma firmas.

Kuidas üks habras naine firma juhtimisega hakkama saab?

Ega mul polegi vaja kedagi juhtida, sest olen oma firmas üksinda. Selline tegutsemine üksinda oma firmas võimaldab mul teha koostööd nendega, kellega ma seda soovin teha, ja teha tööd, mis mulle meeldib. Inimesed, kellega koos filme teen, töötavad lepinguliselt. Paljud tellimused on välja kasvanud eelmistest töödest samade tellijatega ja on juba ühiste ideede edasiarendused.

Enamik filme räägib loodusest ja inimestest. Koos Eesti Metsaseltsiga valmib film «Las jääda ükski mets» ja RMKga teeme praegu filmi metsaülematest. Metsamehed on mulle üldse väga südamelähedased. Nad on mulle palju õpetanud, näidanud oma salajasi paiku Eestimaal ja lubanud osa saada oma üritustest. Film «Elu läbi metsa» räägib legendaarsest metsaülemast Heino Tederist.

Riina Hein on veel väga huvitav persoon selle poolest, et kõik teavad teda Teelena, paljud loodusfilmide tegijana ja hoopis vähesed autorallis kaardilugejana.

See oli väga tore aeg. Paraku on see väga kallis spordiala ning nii see hobi otsa sai. Aga ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mulle seda võimalust pakuti.

Kas rallit sõites hirm ka oli?

Seal ei tohi karta, teine tunneb selle kohe ära. Vapustav on see, kuidas seal kaks inimest saavad üheks, autos istub justkui üks inimene. See on täielik vastastikune usaldus, piloot ei hakka selles sekundite mängus mõtlema, kas ta nüüd luges õigesti või mitte.

Kas said oma tööst liiga vähe adrenaliini, et veel ralliautosse ronisid?

Mulle on üldse kõik mitte tavapärane meelt mööda, Nii olen ma käinud sukeldumas, teinud benji-hüppeid, t’ai chi’d, magan metsas kuuse all. Seega siis sellised mitte normaalse inimese tegevused.

Miks sa kuuse all magad?

Proovin iga aasta vähemalt nädal olla üksinda kusagil Eestimaa metsas. Ja seal on tore kuuse all magada, sest telgis on niiske ja pole hea. Aga kuuse all teed vahel öösel silmad lahti ja vaatad oksi, mis su pea kohal kiiguvad, ja tähti kaugel taevas. Kuusk võtab kinni ka väiksema vihmahoo. Kuusk on võimas ja minu jaoks hästi turvaline puu.

Seda ei pelga, et tuleb karu ja…

Keda võib peljata, on vaid teine inimene. Aga ma käin kohtades, kuhu teine inimene ei satu. Loomad kuulevad ammu enne, kui sina neid näed või kuuled, ja lähevad eest ära. Minu jaoks on mets nagu teine kodu ning puud on nagu vennad ja õed.

Kuskil mujal sa ei tahaks elada?

Kindlasti mitte. Ega siis asjata Eestit Maarjamaaks kutsuta. Vapustav rahvas, kes siin elab. Me oleme küll käinud Sigtunat põletamas ja Lätis röövimas, aga oleme alati oma maale tagasi tulnud. Me ei ole tahtnud oma maa piire suurendada. Meil ei ole vallutaja ambitsioone. Meil on siin hea elada, aga ärge siis tulge ka meid segama!

On siin Eestimaal paiku, kuhu Riina Heina jalg pole veel astunud?

Alutaguse metsadesse pole ma veel sattunud, sinna ma tahaksin minna. Aga võib-olla pole ma veel valmis nende jaoks ja nad ei võta mind veel vastu.

Kuigi ma olen Põhja-Eesti tüdruk, siis nii kui Võru teel kuplid paistma hakkavad, tunnen ma, et nüüd olen kodus. Kunagi tahan minna sinna elama. Kui saaks osta kuskile Lõuna-Eestisse kas või hektari maad. Esialgu paneks püsti vaid küüni ja tooks heinad lakka, kus magada. Kahjuks hakkasin ma seda oma paika otsima alles kuus aastat tagasi ning siis olid juba kõik hinnad laes.

Siis kui Riina Aarest sai uuesti Riina Hein?

Jah. Aga millegipärast olen ma oma sisemuses kindel, et see koht on kuskil Eestimaal veel olemas.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee