Uudised

Virgela mängis välja Hellar Grabbi trumbid  

8. märts 1998, 00:00

Hellar Grabbi. Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust. Virgela, Tallinn, 1997, 302 lk.

Väliseestlane Hellar Grabbi on seni olnud tuntud peamiselt ajakirja Mana toimetajana, vähem on teada olnud ta kirjanduskriitiline tegevus. Selles on süüdi olnud ajaloolised olukorrad. Grabbi on ju oma arvustusi avaldanud esmajoones Raadio Vaba Euroopas, sealgi sageli varjunimede Toomas Rand ja Kalju Põder all. Trükisõnas on ta tribüünid olnud esmajoones ajakirjad Mana ja Books Abroad. Kuid Mana oli sovetlikul ajajärgul veelgi karmimalt keelatud kui akadeemilise ilmega Tulimuld: nähtavasti häiris tsensoreid see, et Mana toetas modernistlikke suundi ning tutvustas ka Eestis välja antud teoseid.

Nüüd on siis Grabbi andnud võimsa kogupaugu ning kõvade kaante vahel avaldanud soliidselt aastatel 1959-1990 sündinud 191 kriitilist kirjutist, mis hindavad 220 kirjandusteost (k.a. 6 näidendit).

Kohe torkab silma, et Grabbi ei tee vahet väliseesti ja kodueesti kirjanduse vahel, vaid arvustab pidevalt mõlemat haru.

Grabbi kriitikuna on väga asjalik mees, talle on võõras hämamine. Raadio Vaba Euroopa minutitega mõõdetud aeg on Grabbil kujundanud välja lühikese ja lühilauselise retsensioonitüübi, tal pole mahti targutada või lobiseda. Ainult Manas on ta saanud vahel pikemalt analüüsida vaadeldavaid teoseid. Nendes, aga ka oma lühemates retsensioonides näitab Grabbi oma mitmekülgset eruditsiooni. Mitte ainult väliseesti probleemidest, vaid ka Tallinna kirjanduselu kohta sain teada mõningaid uudseid üksikasju.

Üllatab Raadio Vaba Euroopa tolerantne vaim. Kuna olen neid saateid üpris vähe kuulanud, siis pidasin seda ühekülgse propaganda ettevõtteks. Kuid H. Grabbi on seal saanud kiita isegi Paul Kuusbergi teoseid. Kuusberg on tõepoolest suutnud olulisi probleeme kajastada ning pole põhjust Grabbi hinnanguist numbreid vähemaks vaielda. Aga härra Grabbi on peale Kuusbergi võinud Raadio Vaba Euroopas heatahtlikult hinnata teisigi kommunistidest kirjanikke, nagu Villem Gross, Uno Laht, Kalju Kääri, Väino Ilus, Aira Kaal jt.

Enamasti ei lähe Grabbi hinnangud oluliselt lahku kodumaises kirjanduskriitikas kujunenud otsustustest. Mõningatel juhtudel on tema hinnangud karmimad ja otsekohesemad Eestis avaldatutest. Arvamuste erinevus aga ilmestab kirjanduspilti ning annab kirjandusloolastele ainet järelemõtlemiseks ja kokkuvõtvate üldistuste tegemiseks. Ainult Debora Vaarandi puhul üllatab Grabbi oma hinnanguga, mis on kodumaisest tublisti madalam.

Mõne autori puhul on Grabbi retsenseerinud mitu teost ning huvitanud kirjaniku arengujoonest. Nii on Mats Traadi puhul Grabbi antud hinne järjest kõrgenenud ning ta on Traadi proosast arvanud tippteoste hulka eesti nõukogudeaegses kirjanduses. Mati Undi ja Arvo Valtoni puhul on lugu vastupidine: Grabbile on meeldinud palju rohkem nende varajane proosa ning hiljem on ta mõlemat hoiatanud rutiini sattumise ohu eest. Tallinnas kõvasti kiidetud Undi "Sügisballi" on ta pidanud koguni väheõnnestunuks ning esile tõstnud hoopis sama kirjaniku lühiproosa ja näidendite poeesiat.

Vahel on Grabbil õnnestunud üksikteose retsensioonist tuletada suuri üldistusi. Näiteks Hando Runneli esinduskogu "Kodu-käija" on viinud kriitiku kirjandusõpikusse kõlbava järelduseni: "Ilma traagilise elutunnetuseta on hea luule loomine teadagi peaaegu et võimatu."

Paari teose puhul ei ole Grabbi teadnud arvestada nende ajaloolist tausta ega mõistnud nende ebameeldivat funktsiooni. Juhan Smuuli näidend "Enne kui saabuvad rebased" (1969) kasutas küll teatriuuenduslikke võtteid, kuid selle teose ülesanne oli täiesti reaktsiooniline: halvustada ja naeruväärseks teha noori kirjanikke ja üldse vabamaid mõtteid. Näidendi eesmärki mõistsid nii teatrid kui ka publik - Noorsooteatri lavastusel polnud edu ning teised teatrid keeldusid seda lavale toomast.

Halva meeleolu tekitas ka Aimée Beekmani romaan "Kartulikuljused". Sedagi on kiidetud ilmeka iroonilise stiili eest, kuid nii Grabbi kui ka teisedki arvustajad on mööda vaadanud selle raamatu vääritust missioonist. Kuni spetsfondide tühistamiseni oli aga "Kartulikuljused" eesti lugejale ainuke raamat, mis kujutas 1944. aasta septembri põgenemissituatsioone. Aga see romaan üritas kaasatundmise asemel kommunistide eest pagejaid naeruvääristada. Vähemalt mina pole suutnud seda andestada.

Grabbile polnud muidugi teada 1975. aasta "Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni" sünnivalud ning see kirjutis vajanuks mõnesugust kommentaari. Leksikoni koostas Endel Nirk ning sai selleks kasutada Keele ja Kirjanduse Instituudi organiseerimisvahendeid. Kuid valminud käsikiri ei kõlvanud direktor Endel Sõglale, kes jättis selle paariks aastaks seisma ning muutis oluliselt varasemat teksti ning viskas välja rea noorematest pagulaskirjanikest kirjutatud artikleid. Muutunud tõsiasju fikseerivat kommentaari on lisatud Grabbi kogumikus vaid Bernard Kangro näidendi "Kohtumine vanas majas" puhul, aga seda oleks vaja ka mõne muu teose puhul. Nii näiteks on ju Hjalmar Mäe memuaariraamat "Kuidas kõik teostus" Stockholmis 1993. a. avaldatud (Grabbi kurdab lk. 157, et keegi ei üllita seda).

Kokkuvõtteks: kirjastus Virgela on muutnud kogumikuga "Vabal häälel" Hellar Grabbi mõjukaks eesti kriitikuks.

OSKAR KRUUS

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee