KUULUS AINULT ÜHEKS KUUKS: Nele Viilup hüppas reedel Iisaku vaatetornist alla. Kuivõrd oli selle põhjuseks tõsieluseriaal «Buss», ei saa enam keegi teada.
Kirsti Vainküla 30. august 2005 00:00
«Ma ei tea, miks ta nii tegi. Tahan öelda vaid seda, et armastasin seda tüdrukut oma südames kõige rohkem,» valib sõnu Eduard, kes läinud reedel elas üle senise elu kurvemad sekundid.

Sellest ajast, kui ta kuulis oma armastatu Nele (22) allakukkumisest Iisaku vaatetornist, on teda vaevanud vaid üks küsimus – miks?

«Mis juhtus, ma ei tea. Need on tõenäoliselt seotud asjadega kuskil kaugel minevikus, millest mina ei tea. Ta ei rääkinud palju endast,» tunnistab noormees, kellele oli läinud suvi samuti omakorda katsumus. Viimased poolteist aastat tema kallim olnud Nele elas kuu aega tõsielusarjas «Buss» ning tõi seetõttu ka nende suhetesse teravamaid nurki.

Ei iialgi enam tõsielusarja

«Me olime koos, ma ei ole teda kodunt välja ajanud,» lükkab Eduard ümber esialgsed jutud, justkui olid nad enne Nele surma tülli läinud. Ta usub, et viimasele sai saatuslikuks hoopis tõsielusarja minek.

«Ta eksis, et sinna läks. Ta ei teadnud, millega oli tegu. Ta ei oleks tohtinud sinna minna, see polnud tema jaoks. Ta oli väga hea hingega ja armastav inimene,» teab Eduard.

Tema sõnu kinnitab ka üks «Bussi» osa, kus Nele palub end saatest välja hääletada. «Inimesed, ärge hääletage minu poolt ja saatke mind palun, palun, palun koju! Ma tõesti igatsen oma lähikondlaste järele,» anub Nele ja kohendab oma pikki heledaid juukseid kaamera ees. Kui ta välja hääletatakse, ei varja ta oma rõõmu: «Alguses arvasin, et olen siin paar päeva. Muidugi on hea, et ma sain kauem olla, sain teha selliseid asju, mida ma muidu kunagi ei teeks. Käisin sellistes kohtades, kuhu ma elu sees võib-olla ei satu. Kuid ma olen läbi ja lõhki linnainimene, ma ei kannata tegelikult vintsutusi /-/, ma ei pea hullule treeninglaagrile vastu,» ütleb Nele ja lubab otse kaamerasse vaadates: «Ja rohkem elu sees mitte ühtegi tõsielusarja! See on kohe kindel raudsõna.»

«See oli enesetapp, kardan ma,» arvab «Bussis» sõitnud ning Nelega lähedaseks saanud Maris. Sõnad Nele kohta on tal kõik ainult ühte tooni – helged.

«Ta oli päike meie taevas, alati ütles, et mis töinate, võtke pits viina! ja naerge. Elu on ilus,» mäletab Maris hukkunud Nele sõnu. Alles nüüd mõistab ta, et tõenäoliselt kuulus Nele nende harukordsete inimeste hulka, kelle hingevalu jääb kõigi eest saladuseks. «Tal oli kõva kiht peal, sellepärast. Tõenäoliselt hoidis ta kõik mured endas, ja nüüd kui keegi pani talle hoobi, ta lihtsalt ei pidanud vastu. Tema ju alati naeris, teised olid mornid, tema oli alati õnnelik. Sellepärast see ongi uskumatu.» Marist nagu ka kõiki teisi Nele sõpru vaevab mõte, et kas keegi oleks võinud seda olukorda ennetada.

«Ei oleks,» on Maris kindel, «ma ei osanudki temalt küsida, et kas sul on probleeme. Ta oli nii muretu inimene. Selliseks asjaks oleks võimeline olnud ükskõik kes, aga mitte tema.»

Armastus kõige tähtsam

«Bussis» osalenud Ragne teab, et Nele elus oli kõige tähtsam armastus ja tema poiss. «Ma ei tea, mis teda vaevas, kuid ma tean, et tema poiss-sõber oli talle kõik – ta elas tema nimel. Talle oli nii oluline, et mis Eduard ikka temast arvab. Samas ütles ta, et temale pole sellist meest vaja, kes ei aktsepteeri teda sellisena, nagu ta on,» sai Ragne põgusa tutvuse ajal Nelest teada.

Meelis mäletab, et kui tema saatest välja sai, saatis Nele tema kaudu Eduardile kaks kirja – ühes kirjutas oma mõtteid ja teises vabandas saunastseeni pärast. Just see saade lõi mõra ka Nele ja Eduardi suhetesse, sest noormehele ei meeldinud, et Nele paljalt kaamera ees oli.

Samuti jäi mikrofoni ette Nele telefonikõne Eduardilt, kus noormees sõimab teda liigse joomise pärast. Nele püüab end vabandada, et ta pole üldse purjus, vaid et ongi lõbus inimene – vahel paistvat see välja nii, nagu ta oleks purjus.

«Suhe oli neile oluline ja tähtis,» teab Nelega «Bussis» heaks sõbraks saanud Meelis. «Ta elas selle kõik enda sisse, näitas, et kõik on nii vahva. Ja kui ta ütles mulle, et ei lugenud Delfi kommentaare, siis ta valetas. Ta ütles, et tal suva, ei teda huvita, mida need pubekad kirjutavad. Aga ta luges ja need läksid talle hinge. Ta muretses Eduardi ja vanemate pärast,» teab Meelis, kes ise elas väga raskelt üle tõsielusarja stseeni, kus teda hakati homoks sõimama.

«Oleksin võinud hulluda, oleksin võinud võttemeeskonnale kallale minna, tappa kedagi. Oleksin võinud sealsamas saates end ära tappa. Saatetegijad ei mõelnud, et ma pean ka pärast saadet elama. Selle mainega. Neil oli põhiline, et saate reiting oleks kõva. Ma ei soovitaks isegi oma suurimale vaenlasele minna tõsielusarja.»

Tagasitulek on raske

Psühholoog Aleksander Pulveri sõnul minnakse tõsielusarja, sest tahetakse saada kuulsaks ning läbi selle lahendada oma isikliku elu probleeme. «Ta arvab, et läbi tuntuse andestatakse talle rohkem, et tal on rohkem võimalusi ja ta saab hakkama asjadega, millega pole varem hakkama saanud – suhted, tööd, mis iganes,» selgitab Pulver, miks tahab inimene tõsielusarja minna. Pulveri sõnul on aga inimese argiellu tagasi pöördumine raskeim muutus.

«Järsud muutused on ohtlikud, eriti sealt, kus oli ilus. Ilma terapeudita ei tohiks neid inimesi jätta,» hoiatab Pulver, sest riskitegur on sellisel juhul suur. Kui inimene, kes ei olnud keegi, on äkki keegi ja tema nimi on igal pool, ei ole äkki jälle eikeegi?

Pulveri sõnul võiksid nii praegused kui ka endised tõsielusarjakangelased kokku saada ning teha vestlusringi. «See on tüüpiline eneseabirühm, mis on kõige kergemini korraldatav.»