Ilm ja loodus

Osmussaare kivid ja linnud (2)

Arne Ader, loodusemees , 6. august 2005, 00:00
 
Juba enne saarele astumist annab endast märku kõige imelisem osa Osmussaare loodusest – kivid ja linnud. Osmussaar on koht, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi.

Esimest korda külastasin Osmussaart 1993. aasta suvel. Osalesin siis pisikese uurimisgrupi töös, vaatlesime saarel pesitsevaid ja rändavaid linde. Nõukogude väed olid just lahkunud ja kiviklibuse saare pinnal vedeles ohtralt träni sidekaablitest kuni meremiinideni. Ent saare loodus – see oli imeline! Istusime õhtupoolikul Osmussaare pangal ja nautisime avamere laineid. Rannale lähenevaid laineharju polnud pea märgatagi. Aga kui see eimiski kord paese panga jalamile jõudis, tõusid soolased veepritsmed nelja-viie meetri kõrgusele! See oli enneolematult võimas! Selja taga kadastikus toimetasid rändel käod ja suur-kirjurähnid, Soomest lendas üle mereavaruse otse meie pisikesele saarele üks merikotkas…

Kui tookordne ekspeditsioon lõpule jõudis, olin veendunud, et tulen siia kord tagasi.

Ja nüüd see juhtuski. Tosin aastat hiljem helistan «Katariina» kaptenile Ants Karile, kas Osmussaarele sõita saab. “Millal soovite?” asub elupõline meremees

otseteed asja juurde. “Ja kui teil peaks tulema soov saarele ka suitsulesta kaasa saada, siis andke sellest ikka paar päeva varem teada!” Osmussaarele sattumine näib nüüd olevat imelihtne.

Ühel tuulevaiksel juuliõhtul sõidamegi «Katariinaga» üle mere. Kui siseneme Osmussaare Lõunasadamasse, on seal meil vastas mustade sulekuubedega kormoranid, kes seisavad piduliku rivina ranniku kõige suurematel kividel. Pisikesel paadisillal otsi kinnitades läheb aga kiledaks kisaks – kajakad ja tiirud tervitavad meid omal moel.

Ma pole veel saarele astunud, kuid tunnen, et juba on endast märku andnud kõige imelisem osa Osmussaare loodusest – kivid ja linnud.

Kivikõrb, bretšad ja pankrannik

Siinse ranniku kivid on kui visiitkaardid lähemasse ja kaugemasse minevikku.

Tänavuaastane jaanuaritorm on kandnud saare klibuvallidele tõhusat lisa. Kolme tuhande aastane Osmussaar on saanud endale taas uue kaldajoone. Saare loodeotsas, kus üksteise kõrval lamavad rannavallid moodustavad ulatusliku lainelise kivikõrbe, on viimase tormi meisterdatud rannavall eriti silmatorkav.

Tumedad nukilised bretšarah-nud rannas ja merel on üle poole miljardi aasta vanad. Nad on tekkinud ajal, kui Osmussaarest kümmekond kilomeetrit kirdes asuvale Neugrundi madalale kukkus 400meetrise läbimõõduga hiigelmeteoriit. Plahvatuse läbi tekkinud Neugrundi kraaatri servalt on kandnud bretšakivisid laiali jääaegade jää.

Osmussaarel paljandub balti klindi kõige läänepoolsem ots. Siinsel pangal on kõrgust vaid kuni kuus meetrit, ent sellest kenamat klindilõiku pole olemas. Aste-astme haaval laskub siin paene kallas merre ja just selles seisnebki tema eriline võlu. Kivist astmed on kui pikad looklevad pingid, kus mõnus istuda ja kuulata merd. Oled etendusel ja kuulad, kuis lained laulavad.

Linnud, linnud, linnud…

Osmussaar pakub lindudele paljut. Siin on olemas järved ja meri, kadastikud ja lehtpuutihnikud, võsa ja roostik. Sügisrändel üle Soome lahe lendavatele lindudele on sageli just Osmussaar selleks kuivaks maatükiks, kus rännust väsinud tiibu puhata.

Kesksuvine mererand on siin rislarikas nagu ikka. Tundra-rislade rändeparvedes vilksatab teisigi sugulasliike – kõvernokk-rislasid ja väikerislasid. Randadel, kus adru rohkem, seguneb rislauputusse mudatildrite väikesi rännusalku.

Minu pisike soov on siin taas kohata veetallajaid – nii eredalt on veel meeles, kuis siin eelmisel retkel pöörlesid toitu otsivad veetallajad tundide kaupa Lõunasadama veepeeglil. Tookord võisime nende kõrval rannakividega lutsu visata, nii julged olid nad!

Seekord leian otsitud linnud läänerannalt. Paistab tõesti nii, et paljud ootused ja lootused on Osmussaarel kerged täituma! Tean, et arvukam lindude liikumine saab siin olema alles ees. Põhja ja ida poolt rändavaid hanelisi, kurvitsalisi ja värvulisi jõuab siia hoopis suuremal hulgal alates augustikuust.

Osmussaarel pole tõesti igav, seepärast mööduvad meie kaks rännupäeva ülikiiresti. Lahkumisel leian end mõtlemast, mida kõike võiks siin teha veel homme, ülehomme, üleülehomme… Tunne on sarnane, kui see oli 12 aastat tagasi – olen taas veendunud, et tulen siia veel kord tagasi.

2 KOMMENTAARI

t
Taimo 24. august 2005, 10:47
Odini hauapaik ikka!
Ükskord panen ka mina tollel saarel jala maha.
t
Tjah 7. august 2005, 10:29
Saar on tõesti omanäoline võrreldes teiste Eesti saartega - Odini sünnipaik ikkagi! Aga läbuturistid võiks selle koha ära unustada. Vabalt võib juhtuda, et satud saarele samaaegselt õhtul valju pidu pidava kambaga ja kogu lummus on rikutud.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee