Elu

Laevaliin Tallinnast Helsingisse avas eestlastele unistuste maailma (19)

Allar Viivik , 16. juuli 2005, 00:00
ALGUS: 7. juulil 1965. aastal saadeti Helsingisse reisilaev Vanemuine. Avakõne peab toonane merelaevanduse juht Modest Käbin, tema kõrval seisavad Tallinna parteikomitee esimene sekretär Vaino Väljas ja täitevkomitee esimees Johannes Undusk. 
Nelikümmend suve tagasi taasavatud reisilaevaliin üle Soome lahe aitas Nõukogude Eesti inimestele meenutada, et kusagil päris lähedal on veel vaba maailm.

Laevasõit Soome on eestlastele praegu sama elementaarne kui töölkäimine Raplamaalt või Läänemaalt Tallinna. Vahemaa vaid tühised 80 kilomeetrit. Aurulaevaühendus üle lahe algas juba 1837. aastal ning kestis sajandi. Viimane reisilaev Suomi sõitis Helsingist Tallinnasse 7. oktoobril 1939. aastal. Alanud sõjas ning järgnenud stalinistlikus paranoias võis reisiliiklusest Helsingisse näha vaid und.

Uued tuuled hakkasid puhuma 60ndate esimesel poolel. Plaanid hakkasid selginema 1964. aasta märtsis, kui Eestit külastas president Urho Kekkonen. Toona legendi järgi lausunud soomlane ENSV juhtidele: reisilaev olgu varsti olla! «Taolist nõudmist polnud kohe kindlasti,» lükkab ajakirjanik, Eesti-Soome suhteid uurinud Kulle Raig kuulujutu ümber. President andis Tallinnas küll lühiintervjuu toonasele televisiooni- ja raadiokomitee esimehele Endel Jaanimäele. «Jutt oli aga diplomaatiline ning leebe.» Selle tõenduseks tsiteerib Raig Kekkoneni lausutut: «Me oleme pannud viimastel aastatel aluse suhtelisele elavale turistide vahetamisele Soome ja Nõukogude Liidu vahel. Soomest reisib igal aastal Leningradi ja kaugemalegi tuhandete kaupa turiste. Oleks muidugi väga soovitav, et mainitud turistide vahetamine võiks toimuda ka Soome ja Eesti vahel. Seda juhul, kui liiklusolud muutuksid lihtsamaks ja kiiremaks.»

Valuutanälg ajas Moskva juhid tegutsema

Uuesti tuli laevaliini taastamine arutusele 1964. aasta detsembris, kui Helsingis käis toonane Nõukogude Liidu ülemnõukogu esimees Anastas Mikojan. Järgmise aasta veebruaris võõrustas Nõukogude parteijuht Leonid Brežnev Soome presidenti Moskva Kremlis. «Need kaks kohtumist olidki otsustavad,» arvab Raig.

Miks aga ikkagi Moskva lubas liiduvabariigil avada laevaliini kapitalistliku riigi pealinna? «Põhiline oli valuutanälg, sest regulaarliin Helsingisse tõotas korralikku tulu,» arutab Raig. Loomulikult kardeti ideoloogilist diversiooni ja riigi õõnestamist, kuid rahateenimisvõimalust peeti toona olulisemaks. «Ja tähtsad olid ka Kekkoneni isik ning liberaalsus, mis veel Nõukogude Liidus valitses,» ütleb Raig. 5–6 aastat hiljem olnuks laevaliini avada raske, kui mitte võimatu. Pärast «Praha kevade» lämmatamist keerati riigis vabadusekraanid kinni.

1965. aasta kevadeks oli laevaliini taasavamine otsustatud.

Kiiresti püstitati Tallinna sadamasse väike paviljon, mida rahvas hakkas hüüdma kanakuudiks. See asus praeguse reisisadama A-terminali kohal. Ühekorruselisse hoonesse kolisid tollimehed ja loomulikult ka KGB «julged mehed». «Kanakuudi» kõrval oli aed ja väravad, mille taha kogunes laevu saatma ja vastu võtma sadu huvilisi. Pikisilmi oodati Helsingist saabuvaid tuttavaid soomlasi või läbi ime sinna saanud eestlasi.

Tallinnas nappis soome keelt valdavaid giide ja Inturisti esindus võttis tööle kõik, kes vähegi keelt oskasid. Läks ka toona 24aastane Kulle Raig. «No mis keeleoskus mul oli. Aga päris maha ma ennast ei müünud ning 1965. aasta suveks vormistati mind tööle,» meenutab ta.

Esimese, neljatunnise proovireisi tegi ajaloolase Lauri Vahtre andmetel 9. juunil Helsingist Tallinna reisilaev Wellamo. Ligi 40aastane veteran oli samal liinil sõitnud ka enne sõda.

Kekkonen saatis poja Vanemuisega Tallinna

Ametlik avamistseremoonia oli kuu aega hiljem, 7. juulil. Hommikul sõitis Tallinna sadamast välja eestlaste Vanemuine. Selle saatsid teele EKP Tallinna linnakomitee juht, toona 34aastane Vaino Väljas, Tallinna linnapea Johannes Undusk ja merelaevanduse juht Modest Käbin.

Järgmisel päeval naases Olympia-terminalis seisnud Vanemuine kodusadamasse, pardal esinduslik soomlaste delegatsioon. «Välisminister Ahti Karjalainen, parlamendi asespiiker Paavo Aitio, Talvesõja-aegse «rahvavalitsuse peaministri» Otto Ville Kuusineni tütar Hertta, kompartei juht Ville Pessi ja president Urho Kekkoneni poeg, parlamendisaadik Matti,» meenutab Raig.

9. juulil tõi soomlaste Wellamo Tallinna esimesed kakssada Soome turisti. Et hotelli Viru veel polnud, majutati nad toonasesse Inturisti hotelli Tallinn (praegu Meriton Hotels AS Grand Hotel Tallinn – toim.). Külalistele kaeti pikad söögilauad fuajeesse. «Aga juhtus nii, et soomlastele olid Tallinnas vastu tulnud tuttavad, keda ka lahkelt sööma kutsuti,» meenutab neid võõrustanud Kulle Raig. Lõpuks oli rahvast palju ja segadus suur. Toonane Inturisti Tallinna büroo juhataja pidi ronima orkestripoodiumile ning sealt ruuporisse hüüdes korda looma.

«Alguses oli rabelemist, sest mingeid kogemusi polnud. Tallinnas oli käinud küll soomlasi Leningradist, kuid väga vähe,» selgitab Raig. On vale arvata, et enne laevaliini avamist ei käinud Tallinnas ühtegi turisti. «Käis, kuid väga vähe ning piiratud kontingent.» Põhiliselt külastasid Nõukogude Eestit põhjanaabrite ametiühingu ja kompartei rahvas. Tihedalt suhtlesid omavahel veel kahe riigi luteri kirikud.

Esimese hooaja lõpetasid soomlaste Wellamo ja eestlaste Vanemuine 1. oktoobril. Kaks laeva vedasid kokku 19 000 reisijat (sellest 12 000 Vanemuine).

Mullu oli Tallinna ja Helsingi vahel vähemalt 6 miljonit reisijat ning üle lahe läheb 40 reisi päevas.

Monument Soome televisioonile ja laevaliinile!

1956. aastast püüdsid Põhja-Eesti nupumehed enda teleritega juba Soome saateid. «Tegelikult võiks olla monument ka üheksa aastat hiljem avatud laevaliinile,» leiab Kulle Raig. (Juubeliks avati reisisadama A-terminali teisel korrusel mälestusplaat – toim.) Üle lahe Nõukogude Eestisse toodud raamatute hulka võib mõõta sadades, kui mitte tuhandetes kilodes. Samuti said eestlased põhjanaabritelt plaate, linte, kassette ja ajakirju. Hoolimata ohust, et toll sinult asjad Tallinnas ära võtab.

Loomulikult toodi Soomest kuhjade viisi kõikvõimalikku defitsiiti, mis Tallinnas maha müüdi. «Täielik noor kapitalism. Kuigi valuuta omamine oli kriminaalkuritegu ning selle eest võis sattuda vanglasse,» teab Raig.

Vahetusraha oli vaid 9 marka

Tallinna-Helsingi laevaliini esimestel aastatel vahetati Nõukogude Eestist tulnutele vaid 9 Soome marka. Aga kartlikud inimesed ei julgenud seda piskutki taskuraha ära kulutada. Küsimusele, mida plaanivad nad markadega teha, kõlas tüüpvastus: «Ma viin valuuta koju. Ehk läheb tarvis!»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee