Elu

Alati naerusuine muusik ja teletäht Antti Kammiste: «Ma pole kunagi väitnud, et ma edev ei ole.» (13)

Jaanus Kulli , 2. juuli 2005, 00:00
ELU TAHAB ELAMIST: Muusikupisiku on Antti Kammiste oma sõnul saanud vanaisalt, kes Haapsalus tuntud kõrtsimuusik oli. Pillimeheameti kõrval tunneb Kammiste end nagu kala vees ka teleekraanil. Ja kui klaverimängimisest kõrini saab, siis proovib ehk kätt produtsendina. Mihkel-Markus Mikk
Alati naerusuine ja särasilmne Antti Kammiste (39) on juba kümmekond aastat eri telekanalitelt ja telesaadetest rahvale tuttav. Ta ei salgagi, et just mõnda järjekordset saadet juhtides saab ta edevus piisavalt rahuldatud. Leiva lauale toob aga siiski pillimeheamet.

Antti on pillimehe rasket ametit pidanud nii Soome laevadel kui ka kõrtsis. Aga samas laulnud koos Alo Mattiiseniga laulukaare all kümnetele tuhandetele eestimaalastele isamaalisi laule.

Küll Tartus sündinud, on Antti kogu lapsepõlve elanud Haapsalus.

Nii et sinu lapsepõlv on seotud Haapsalu ja merega?

Jah, seda võib küll öelda, et kogu oma vaba aja veetsin rannas ja lugesin raamatuid.

Teine variant, et õppisin rannas. Võtsin keemia ja ajaloo kaasa ning muudkui tuupisin. Käisin Haapsalu 1. keskkoolis, nüüd on see Haapsalu gümnaasium.

Nii et Antti Kammiste oli igati viks koolipoiss?

Kahjuks küll vist (naerab). Neljad-viied.

Aga ei saanud sinust meremeest, vaid hoopis muusik.

Meremehepisikut minus ei olnud jah. Aga muusika pisik oli juba titest saati sees.

Eks need isapoolsed geenid siin oma osa mängisid. Vanaisa oli Haapsalus suuremat sorti muusikategelane, oli kõrtsimuusik. Eks omal ajal paljud selle peal elasidki.

Käisin paralleelselt Haapsalu muusikakeskkoolis, kus õppisin klaverit. Nüüd kirun ennast, et ei suutnud näiteks kelleltki kitarri pätsu panna või siis seda vanematelt välja lunida ja õppima hakata. Nüüd, peaaegu et 40 aastat hiljem, olen ikkagi ennast kätte võtnud ja hakanud omal käel kitarri õppima.

Kuidas klaverimängu õppimine läks, ema oli piitsaga seljas?

Arvan, et vähe on neid lapsi, kes ei taha mingil hetkel õue minna. Aga ega ema nii väga palju ka piitsaga seljas olnud. Vähemalt tund aega päevas klaveri taga suutsin ma ikka istuda. Ilmselt sellest piisas, et kool ära lõpetada.

Kuigi Otsa kooli Tallinna ma ikkagi sisse ei saanud.

Millega siis alt lendasid?

Ma ei teagi, närvid vedasid alt.

Ja kõrvad lodus, uuesti Haapsallu tagasi.

Ei olnudki need kõrvad nii väga lontis, sest sel ajal sai koolis juba mingit bändi tehtud ning lisaks oli muusikateater, kus ma juba seitsmenda klassi lõpust kuni keskkooli lõpetamiseni orkestris klaverit mängisin.

Sa oled ka lauljana ennast proovile pannud.

Millalgi aastal 1992, kui siin toimus mingi Baltikumi lauluvõistlus. Mäletan, et seal oli veel Pearu Paulus. Tegelikult ei olnud see mitte lauljate, vaid laulude võistlus, ja minu lauldud Lauri Laubre lugu sai veel teise koha.

Sinul kui musterõpilasel tekkisid kindlasti probleemid, kuhu edasi õppima minna.

Nii õppisin alguses Otsa koolis muusikateooriat, kuna estraadiklaveris polnud õpetajat, siis läksin klaveri peale üle, aga ka see jäi mul pooleli. Tekkis nii palju väljakutseid, et lihtsalt ei jõudnud enam koolis käia. Siinkohal peab veel korraks Haapsallu tagasi minema: tegime muusikateatris tükki «Charlotte koob võrku» ja helilooja selle juures oli Alo Mattiisen. Nii saimegi Aloga väga headeks sõpradeks ja kui ma juba Tallinna tulin, ütles Alo, et tule minu bändi mängima. Aasta oli siis 1988, ümberringi möllas laulev revolutsioon ja mina sattusin In Spe´sse. Teiseks koostööpartneriks sai mulle Ivo Linna.

See oligi see, mis tõmbas koolis ära, lisaks tekkis võimalus minna mängima hotelli Tallinn kabareesse, kus tuli praktiliselt igal õhul kaheni mängida. Kolm, pool neli said magama – ja kes siis viitsib hommikul kooli minna... Oligi kogu lugu ja nii minu haridustee lõppes. Eks raha oli ka tähtis argument.

Raha oli jalaga segada?

Jah, koolipingist äkki sellise töökoha peale potsatada ja raha teenida, see oli päris vahva.

Kas kõrtsimuusiku elu noort poissi ära ei rikkunud?

Ei. Siin ma ikkagi istun.

Laulukaare all isamaalisi lugusid mängida ma ei tea mitmele tuhandele inimesele – on mida lastelastele rääkida.

Mõnikord me Ifiga (Ivo Linnaga – toim.) ikka meenutame neid aegu. Sellest ajast tuleb meelde ka üks Viljandi kontsert, kus kõlarid olid otse meie selja taga. Rahvas laulis ja karjus aga nii kõvasti, et me kõlareid absoluutselt ei kuulnud. Iff siiamaani naerab, et olime kui biitlid. Et biitlid lõpetasidki esinemise ära sellepärast, et nad enam ei kuulnud, mida mängisid. Meiega oli seal Viljandis täpselt sama lugu.

Vägev aeg oli.

Ometi sai see aeg ükskord otsa.

Siis tulid juba sellised ansamblid nagu Just Knud Qvikstad, kus sai paar aastat mängitud, ning kohe pärast seda tekkis Mr. Lawrence, mis kestis ka päris mitu aastat.

Kui see ansambel veel tegutses, räägiti kogu aeg, et kohe-kohe on Lawrence ka Lääne muusika edetabelite tipus, aga jutuks see jäigi.

Esiteks, ma arvan, on meie kultuuripoliitika natuke vildakas. Kui toetataks veidi rohkem noori muusikuid, oleks võib-olla ka Eesti popmuusika eksport välismaale suurem. Samas arvan, et

Mihkel (Mihkel Raud – toim.) ühel hetkel andis lihtsalt alla. Kaugjuhtimise teel sellist asja ajada ei saa, siis peaks kogu aeg ise kohal olema, astuma vendadele varvaste peale, toppima oma muusikat sinna-tänna. Loota, et keegi seal välismaal need tööd tahab ära teha, on väga nõrk lootus.

Teine asi oli ilmselt see, et meie viimane plaat oli Eesti jaoks ajast eest ja sellist head vastuvõttu enam ei leidnud. Arvan, et Mihkel lihtsalt ehmus ära, et loodetud suur populaarsus jäi tulemata.

Mr. Lawrence´iga sai sul ka nn. bänditegemine otsa.

Jah, selles mõttes on paigalseis. On küll erinevaid toredaid projekte, nagu Ifi juubelikontsert, ja on siin-seal veel mingeid asju tehtud, aga jah, pillimängu koha pealt teen nüüd põhiliselt kaasa tantsu- või saatebändides. Mis on ka tore, kuid kontserte anda on ikka tundavalt lõbusam ja huvitavam. Ning see pakub ka rohkem rahuldust.

Kas pole siis kutsutud?

Kes siis sellist vanameest enam tahab, noored tulevad peale. Ja eks bände tehakse ikka sõpruskonna raames. Mängutehnika või oskused ja kogemused ei mängigi alati kõige olulisemat rolli. Nii ongi õige, bänd peabki sõpruskond olema.

Sel ajal pistsid sa pea ka juba telepurki?

Jah, see tele asi sai ka alguse juba 1989. aastast, kui sai hakatud «Kahte takti» tegema, ühel hooajal olin ka saatejuht, hiljem tuli juba «Laulukarussell», mida polnud üldsegi mitte lihtsam teha, sest see vanem vanuseaste tuleb sealt sellise mürinaga peale ja need panevad selliseid lugusid, et hing jääb kinni.

Tükk aega olid sa ka saates «Tähed muusikas» üks kapteneid.

Kolm hooaega ma seal olin, siis see asi minu jaoks ammendus, sest mingi spontaansus ja lahe mängulisus kadusid justkui sellest saatest ära.

Küsimus ei olnud selles, et Kammiste läks seal kellegagi tülli?

Ei-ei, asi oli lihtsalt selles, et ühel hetkel oli kõik väga lahtine: et kas saade kolib ühest kanalist teise, ja kuna tuli uus pakkumine – Alex Lepajõe show – siis võtsin selle vastu.

Viimasel telehooajal sai sind jälle näha saatejuhina.

Jah, tehti selline ettepanek, et kas võiks vedada muusikasaadet «Hoia ja keela», ning südame värisedes võtsin selle vastu.

Inimeses peab ikka olema päris tugevalt seda edevust, et teleekraanile ronida.

Sunniviisil ei saa vist tõesti sinna minna. Eks mingi tahtmine ja valmisolek peab olema. Ja ma pole ka kunagi väitnud, et ma edev ei ole.

Kas pillimehena on sulle tehtud ettepanekuid, millest oled keeldunud?

On küll. Näiteks pole ma läinud ansamblisse, mis mulle huvi ei paku, ja ma ei ole mänginud mõnda lugu ja ma ei õpi mõnda lugu ära ja ma ei laula mõnda lugu. Niisuguseid valikuid tuleb ikka teha. Päris prostituudiks ei maksa ka hakata, kuigi eks need pillimehed ikka ennekõike enesemüüjad ole.

Sa oled ka Soome laeva peal mänginud.

Jah ja kuidas veel! Viis aastat. Mida kõike need mängimised meelde ei too. Näiteks sõitsime kord hommikul Helsingist välja ja jõuame just Naissaare juurde, kui ligi astub purupurjus soomlane ning ütleb: «Pojat, nyt täytyy soitta «Saaremaan valssi».» (Poisid, nüüd peab mängima «Saaremaa valssi».) Me vastu, et miks just nüüd.

Mees oli surmkindel, et me parajasti Saaremaast mööda loovime. Teinekord tuli üks vanamees lava juurde, et «satsko meeeeeeehhhhhh». Me vastu et, anteeksi?. See jälle et «satsko meeeeeeeehhhhhh.» Nii jäigi tema soovilugu mängimata.

Nii et ka kõrtsis mängides sa silmi maha ei löö.

Arvan, et enamik pillimehi mängib kuskil kõrtsis. Mis seal siis ikka, elama ju peab. Ja ei taha ka kehvemini elama hakata. Siis lähed ja teed tööd. Just seda, mida pakutakse. Kuigi igale poole ka ei lähe ja igasuguse raha eest ka ei mängi.

Raha ori sa ei ole?

Loodan, et mitte. Kuigi viimasel ajal kipub see elu nii materiaalseks kätte ära minema. Ja kui sul on liisingud ja majalaenud kaelas, siis pead paratamatult pideva sissetulekuga arvestama.

Kodu on sulle oluline?

Väga. Kui on ikka vabad päevad, siis ei aja ausalt öeldes kodunt välja miski asi.

Kuna ma olen nüüd maakas ja kolinud turvalisemasse maakodusse linna lähedal, pole ka linna ahvatlusi aknast ja uksest sisse tulemas. Samas eeldab selline kodu, et tööd on seal kõvasti ja praktiliselt pead kõik ise oma pere jõududega ära tegema.

Kui suur su pere on?

Viiekesi elame, pluss kass. Kasvatame koos kolme last.

Sa oled teist korda abielus.

Abielus esimest korda, sest esimese elukaaslasega ei olnud me abielus. Minu vanemad lapsed, kaksikud Mark Eric ja Johanna Mariac, elavad ema juures. Kusjuures poiss on suur muusikahuviline ning õpib hoolega kitarri.

Meie pere moodustavad aga meie ühine laps, pesamuna, kolmeaastane Johann Mattias ning naise lapsed, Maria ja Karl-Eerik, keda ma jälle omakorda jalgpallis putitan ja kellesse kõik usuvad ja kellele ma ka ise kõvasti pöialt hoian.

Nii et selline happy family. Sest ka praeguse naise eksmees on mu väga hea sõber. Ja ka kõik lapsed saavad omavahel hästi läbi, mis on väga vahva.

Linnast maale pagesid vabatahtlikult?

Üks suur otsustaja oli üks suur juhus. Ühel jõuluõhtul, kui olime emal Haapsalus külas, tehti mu korter tühjaks. See oli ikka nii ränk pauk mulle, et kuidagi ei tahtnud enam sellesse korterisse jääda.

Uus elamine tuli väga juhuslikult kätte ning pikka otsustamist ei olnud.

See oma maja variant on mulle lapsest saati istunud, sest ka Haapsalus oli vanaemal oma maja, mis oli selline pingete maandamise koht.

Kui vanaema ja vanaisa ära surid, kolisin ma pärast kaheksandat klassi sinna kohe elama. Pealegi ahjuküte sobib minu hingamissüsteemiga vist paremini kokku.

Saan ma õigesti aru, et klaverimängija Kammistel on käsi ka koduste tööde jaoks?

Ma hea meelega lõhun ja saen puid, olen korduvalt endale ka saega kätte lasknud ja kirvega jalga löönud.

Mille kinnituseks ka see suur arm su käsivarrel?

Seda pole ma ise löönud, see on mulle löödud. Õnn, et käsi üldse otsa jäi. Kunagi taheti öösel autost pilli ära varastada. Tulin hilja mängimast ja mõtlesin, et ei viitsi hakata välja tirima, oli teine suure kohvri sees. Auto oli täpselt akna all ja kuulsin, et kolakas käis.

Tõmbasin püksid jalga, lumi oli maas ja ma veel paljajalu. Läksin pättidele järele, kui siis üks kirve välja võttis ja pea suunas virutas. Panin käe ette ja nii see hoop tuli.

Kutid siiski viskasid pilli ja ka kirve maha ning tegid vehkat. Sain isegi selle sodiks löödud käega pilli koju veetud. Tänu arstidele jäi käsi ikka otsa. Nii et see asi oleks võinud ka tunduvalt s…mini lõppeda. Aga käsi annab siiamaani tunda ja läheb ikka krampi, kui pole korralikult soojaks mängitud.

Kui kaua sa ennast veel muusikuna leiba teenimas näed?

See on selline valus küsimus. Aga mingisugused taganemisteed vist siiski on. Võiks ju näiteks midagi produtseerida. See oleks üks väljapääs. Ja loodetavasti mahun ma ka veel ekraanile ära.

13 KOMMENTAARI

n
Nii 4. juuli 2005, 00:53
lahe ja optimistlik sell!
a
Anna 4. juuli 2005, 00:17
kas sa CH oled siis "vaim" või? Et sulle elu pole antud.
Loe kõiki (13)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee