Elu

Jaak Joala – mitte ainult Kremli ööbik (116)

, 25. juuni 2005, 00:00
ANSAMBEL RADAR: Oma kuulsuse tipul andis Joala ansambliga Radar Venemaal nädalas üle paarikümne kontserdi. Praegu tahaks ta selle aja oma peast pigem kustutada, vähemalt avalikkuse ees. Jaan Rõõmus (ETV fotoarhiiv)
«Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn, kuid keegi vaevalt sealt õnne leidnud on,» laulis nooruke Jaak Joala 1969. aastal. Kümme aastat hiljem oli ta ise kuulsuse tipul. Kuuendik planeedist oskas öelda Joala nime une pealt, tema kontserdid hiigelsuurtes kultuuripaleedes olid puupüsti täis ja ainsas Nõukogude plaadifirmas Melodia vermitud vinüülplaadid olid suur defitsiit.

Eesti kõigi aegade kuulsaim poplaulja oli oodatud artist nii Moskvas Kremli palees kui ka Venemaa suurlinnade kõledates spordihallides. Kodumaal teenis ta kiiresti Kremli ööbiku nime. «Paljud on sõimanud, et Joala oli Kremli ööbik, aga see on asjatundmatute inimeste nurjatu lalin, sest ta pole kunagi olnud poliitiline laulja ega ka lipuga vehkija,» iseloomustab Joalat kolleeg Ivo Linna. «Tuleb vaid tunnustada, et ta tegi Venemaal superkarjääri. Üks õige artist ei taha ega saagi eluaeg küla klubides laulda, ta tahab olla suurel laval. Kuna läände ei pääsenud, läksid Eesti artistid, nende hulgas ka Mäks ja mina, Venemaale. Aga mitte soovist saada Kremli ööbikus, vaid soovist suhelda suure publikuga, olla suurel laval suure valguse käes. See tunne on sootuks erinev sellest, kui seista kuskil küla kultuurimaja püünel.» Linna ütleb, et kuigi ka Apelsin ja Rock Hotel olid omal ajal Eestis väga kuumad nimed, oli see populaarsus võrreldamatu Joala omaga Venemaal. «Ta oli nagu jumal. Sajad ja sajad miilitsad olid kohal, et rahvast maha rahustada.»

Jaak Joala on Venemaal nagu jumal

Avalikkuse jaoks on Joala pilli lõplikult nurka visanud. Eesti publik nägi Joalat viimati püüne peal kümme aasta tagasi, kui ta esines koos Tõnis Mäe ja Ivo Linnaga kolme tenori turneel. Kaks aastat moosisid Mägi ja Linna Joalat, enne kui ta oma jaasõna andis. Paraku üliedukas turnee kolmikut ei lähendanud. Kui mõni aasta hiljem tegi omakorda Joala ettepaneku tuuri korrata, laitsid Mägi ja Linna mõtte maha. Nüüd ütleb Mägi, et ei oska endise kolleegi (ja miks mitte ka konkurendi) kohta midagi öelda ning et nad pole juba aastaid kohtunud.

Ka Linna tunnistab, et suhtleb Joalaga viimasel ajal väga harva.

«Ent selles pole mingit ebasõbralikkust, lihtsalt meie teed ei ristu. Ta on selline tüüp, kellest ma pole kunagi lõpuni aru saanud. Selles mõttes, et ega ta oma sügavamatest muredest või rõõmudest väljaspool olijale ikka ei räägi. Nii et ega ma teda väga lähedalt ei tunne,» tunnistab Linna.

Kuigi laulja püüab oma minevikuga igati hüvasti jätta, öeldes siin-seal, mis olnud, see olnud, siis andunud fännid pole teda unustanud. On ka neid, kes Joala nime ja tema laule alles nüüd avastavad.

Nii hüüab kuskil ingliskeelses netifoorumis keegi Hilary: «Kas keegi mäletab veel Jaak Joalat? Olen ta enda jaoks hiljuti avastanud ja kuulanud kõiki ta laule, mida võimalik internetist kuulata. Minu meelest on ta suurepärane artist, kuigi ma ei saa mõhkugi aru, millest ta laulab. Käib lihtsalt pinda, et ta pole oma CDd välja lasknud. Kõige enam meeldivad mulle tema paladest «Miss varietee», «Rannakolhoosis», «Öö Chicagos», «Suvi» ja «Ob-la-di, ob-la-da.»

Kas siis õnn peitub ikkagi kuulsuses? Paraku Joala enda käest seda küsida ei saa, sest ta on jäänud endale kindlaks ning loobunud igasugustest intervjuudest.

Flöödimängijast soololauljaks

Oma kuulsuse tipul andis Joala Venemaal nädalas üle paarikümne kontserdi.

Praegu tahaks ta selle aja oma peas pigem kustutada, vähemalt avalikkuse ees. Nii saamegi omal ajal Venemaal enneolematu kõrge kaare teinud poplauljat portreteerida vaid teiste silmade ja mälestuste järgi.

Ühes aastatetaguses intervjuus on Joala öelnud, et ega ta ei plaaninud üldse lauljaks hakata. «Äkki avastasin, et olen rataste vahele tõmmatud. Umbes nii, et lükati lavale ja – laula. 1964. aastal õppisin muusikakoolis flööti, siis alustasid esimesed kidrabändid, lõin kaasa. Mängisin flööti, siis kolisin bassi peale üle, keegi laulis nii nigelalt, et mulle tundus – ma laulan natuke paremini –, ja oligi kõik.»

Jaak oli alles 16, kui ta kutsuti Olav Ehala ansamblisse Kristallid. «Minu mäletamist mööda kutsuti ta hoopis flööti mängima, aga siis selgus, et ta mängib väga hästi ka bassi ning siis hakkas ta ka laulma,» meenutab Olav Ehala. «Kahju, et ta oma ala pealt tagasi tõmbus. Aga eks ta viimasel ajal oli ka natuke kinnine natuur ja võib-olla see johtubki sellest hilisemast tuntuse painest. Sest noore poisina oli ta igati lahe sell.» Ehala mäletab ka, kuidas Joala kord Moskvas kuulsuse tipul ühe näpuliigutusega kogu Filharmoonia kammerkoori kuskilt nurgatagusest hotellist Inturisti ümber paigutas.

Oma esimest kohtumist Joalaga mäletab väga täpselt Ivo Linna. «Tutvusime 1968. aasta sügisel, kui ETVs tehti saadet «Kanal 13». Olin Joala nime varemgi kuulnud, aga selle saate käigus saime isiklikult tuttavaks. 70. aastatel oli Jaak Joala igasuguses kaalukategoorias Eestis nr. 1. Ta oli väga aktiivne ja lindistas palju. Tema oli see, kes laulis kõige kuulsamaid Oidi ja Naissoo lugusid. Heliloojad sööstsid talle kui kaanid kallale. Meile (Linnale ja Mäele – toim.) kirjutati tollal ikka vähe laule.»

Linna ütleb, et Joalast kui konkurendist ei saa üldse rääkida. «Joala lihtsalt oli nr. 1 ja kõik, teised lihtsalt pidid sellega leppima. Aga ta oli ka kibe töömees. See suur töö viiski ta tippu.»

Joalat kui inimest iseloomustades jääb Linna aga jänni. «Tema iseloomu kohta on midagi raske öelda. Mina tema hingepõhja pole vaadanud. Tean, et ta on suur loomaarmastaja. Tulime kord tuuri ajal Pääsküla bensukasse tankima, kui korraga näeme, et kodurott kalpsab ringi. Mullegi loomad väga meeldivad, rotid paraku mitte. Joala aga püüdis selle roti kohe kinni ning toppis omale põue. Võib-olla elab see tal siiamaani.»

Ebatraditsiooniline pedagoog

Evelini sõnul on Joalat noorte muusikute käekäik alati huvitanud. «Et nad kuhugi jõuaksid ja et nad leiaksid oma raja. See on minu arust eriliselt väärt omadus, selliseid inimesi ei ole palju,» leiab Samuel. «Ja inimesena on Jaak hästi eluterve ning lustlik, mis ongi peamised omadused inimese juures. Ta on hästi vahetu ja see on jube lahe. Mind ärritab inimese juures kitsarinnalisus ja rumalus, aga just seda Jaagus pole. Ta on tõesti nagu hea sõber, kellele võib iga aeg ja iga kell helistada.»

Ka Joala teine endine õpilane Koit Toome tunnistab, et hoolimata suurest vanusevahest on nad väga head sõbrad.

«Teinekord on mul omavanustega hoopis raskem suhelda kui Jaaguga,» tõdeb Toome. «Tihtipeale kestavad meie koosviibimised kuueni hommikul ja alati on millestki rääkida. Oleme Jaagu juures ööd läbi muusikat kuulanud, ta on mulle igasugust muusikat lindistanud: kuula seda ja kuula toda, see ja see võiks sulle sobida. Teinekord jälle käime õhtul õlut joomas, räägime elust ja muusikast.» Jaaguga suhtlemine on avardanud meeletult mu silmaringi, ütleb Koit Toome. «Olen temaga algusest peale väga hästi klappinud ning ka praegu suhtleme väga tihedalt.» Toome lisab, et Joalaga seob neid veel asjaolu, et mõlemal on kodus väike stuudio ja mõlemad on suured loomaarmastajad (kummlagi on kodus nii koer kui ka kass).

Joala loomaarmastust meenutab ka Evelin Samuel: «Ta on selline looduselembeline. Nii kui päike välja tuleb, veedab ta kõik oma vaba aja maal ja loomi armastab ta ka koledal kombel.»

Samuti Joala käe all kolm aastat koolitust saanud Janika Sillamaa sõnab, et Joala oli väga ebatraditsiooniline õpetaja.

«Ta polnud pedagoog selle sõna otseses mõttes.» Rohkem kui õpetajat meenutabki Janika Jaaku kui manager’i ja Sillamaa plaadi «Lootus» produtsenti.

«Paraku suhtleme nüüd väga harva,» tunnistab Janika. «Hoolimata sellest, et meie sünnipäevad on nii lähestikku, oleme ikka väga erinevad tüübid. See on see, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Diktaator tema kohta öelda oleks palju, aga ta tahab kõik otsused ise vastu võtta. Ta on suhteliselt nigel alluv ja kõva käega ülemus.»

Janika ütleb, et Joala on väga andekas ja tundlik, tal on väljakujunenud maitse. «Aga ma kardan, et meie koostööst ei tuleks enam midagi välja. Mina teen nüüd muusikale ja see teda ei huvita.»

Astroloogia ja arvutimängud

Ajast, kui nad tihedamalt suhtlesid, mäletab Janika, kuidas Joala vaimustus arvutimängudest. «Ta võis päevad otsa mängida,» mäletab Janika. Joala arvutimängulembust kinnitab ka üks tema paremaid sõpru Riho Sibul: «Ta innustub üldse igasugu sorti masinatest, alates autodest ja lõpetades arvutiga. Nii teatas ta mulle hiljuti põlevail silmil, et inimesi pole varsti enam üldse vaja, sest kõik teevad masinad ära. Tegelikult on vend Vähk Jaak üsna salapärane tegelane,» tõdeb ka sõber Sibul.

Janika Sillamaa lisab, et veel teeb Jaak hästi süüa ning armastab hästi süüa. «Mehe kohta huvitub ta tavatult palju pseudoteadustest. Astroloogia ja see kõik muu, selle kohta on tal palju materjali. Olen ise ta raamatukogu kallal käinud.»

Kui Koit Toome mainib nii enda kui ka Joala ühe suure lemmikuna Cliff Richardit, siis Janika Sillamaa ütleb, et Joala iidolid on hoopis Jimi Hendrix ja Led Zeppe­lin. «Vähemalt omal ajal oli tal komme, et depressioonihoos, kuigi kell võis olla kas või viis hommi­kul, pani ta peale Jimi Hendrixi, lükkas heli põhja ning mitte üks naaber ei suutnud sundida teda muusikat vaiksemaks keerama.»

Kaks kuulsust: Raimonds Pauls ja Jaak Joala

Postimehe Arteris kolm aastat tagasi on Jaak Joala meenutanud, kuidas Raimonds Pauls talle kui noorele lauljale helistas ning teatas, et tal on üks lugu, ning et lennaku Joala kohe Riiga. Joala hüppaski autosse, oli lõunaks kohal ning laulis õhtul loo linti. Omal ajal oli Joala repertuaaris kaks Paulsi megahitti: «Podveru muzõku» ning «Ja rissuju».

Et Paulsi suurusjärku helilooja noort lauljat oma lugusid esitama valis, oli suur tunnustus, tõdeb Joala Postimehes. «Ta ei tegelenudki korraga rohkem kui paari inimesega,» sõnab laulja. «Moskvas oli suur seeria autorikontserte estraaditeatris – no see on umbes sama kui Carnegie Hall või midagi sellist. Laval olid Pugatšova-Pauls-Joala.»

Vanasti käis Jaak Joala Raimonds Paulsil Riias tihti külas, viimatine kohtumine jääb aga kümne aasta taha. Ent juba kolm aastat tagasi tunnistas Joala Postimehes, et kui nüüd Pauls talle helistaks ja lugu laulda pakuks, jääks see tegemata. Aga Riiga lendaks ta igal juhul. Paulsiga väikest viskit tegema.

«Mina koos lurjustega ei joo.»

n Riho Sibula ja Jaak Joala sõprus sai alguse 1985. aastal. «Ta võttis mind oma bändi Lainer ja aitas mind tollal väga palju. Aga et ta nii järsult muusikuna lõpetas, on ta enda sisetunde asi,» leiab Sibul. Ühisest bändi tegemise ajast meenub Sibulale lugu, mis tema arvates Joalat üsna hästi peaks iseloomustama. «Olime esinemas Hantõ-Mansiiskis ning meid veeti kuskile naftaväljadele puurtorne vaatama. Samas saatsid meid kogu aeg kaks julgeolekukooli lõpetanud kultuuritöötajat, kes igal sammul rääkisid, millised harimatud ja talumatud inimesed on põliselanikud, kes söövad toorest kala ja jumal teab mida veel. Jaak aga jäi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Õhtul oli mingi pidulik vastuvõtt ning kuigi oli kuiva seaduse aeg, tegid nood kaks kultuuritöötajat silma pilgutades ettepaneku, et võib-olla teeme klaasikese. Selle peale ütles Jaak väga kategoorilise ei. Jäime nõutuks, sest oleks võinud ju võtta. Kui tahate, siis jooge koos nende lurjustega, mina seda ei tee, jäi Jaak kindlaks.»

«Tegin kontserte nagu üleskeeratud mängujänes.»

«Mul on meeles, kui tundsin, et nüüd on juba liig. Ma tegin kontserte juba nagu mingi üleskeeratud mängujänes. Niisugune valvenägu on ees ja kõik töötab automaatselt. Sa ise ei mõtle üldse selle peale, mis sa teed. Ja siis mingi aastalõpp – oma 70 kontserti kuus või nii… Järsku avastasin sellise momendi, et ma ei saa enam laval olla. Kontsert käib. Soolokontserte ilma vaheajata ikka kaks-kolm tükki päevas… Ja äkki avastasin ennast sellelt, et ma ei saa enam laval olla. Ma ei taha enam monitorist oma häält kuulda. Poisid imestasid, mis jama see on: poole kontserdi pealt keeran ma äkki monitori enda pealt ära. Mööda, et ma ei kuuleks enda häält – mis ma laulan. Siis hakkan lugema lugusid: palju on jäänud lõpuni? Ah-haa, nii – seitse lugu on lõpuni. Ah-haa – kuus lugu, siis tuleb instrumentaal vahele… Kõik! Ma ei taha enam! Nüüd ma tõusen püsti, lähen minema! Siis ma läksin üle kere märjaks sellest mõttest, et hakkan juba ära pöörama. Niisugune tunne, et ma tõesti lähen poole loo pealt ilma sõnagi lausumata minema ja kõik…»

Väljavõte Urmas Oti intervjuust Jaak Joalaga saates «Carte blanche», 13. novembril 1992. aastal.

Avalikkuse eest tagasi tõmbunud Jaak Joala saab homme 55aastaseks

Sündinud 26. juunil 1950 Viljandis.

Õppinud Tallinna 17. keskkoolis, Tallinna 46. keskkoolis,

Tallinna G. Otsa muusikakoolis.

Töötanud Tallinna autoremonditehases lukksepaõpilase ja lukksepana, Georg Otsa muusikakoolis õpetajana.

Mänginud ja laulnud ansamblites Virmalised, Kristallid,

Kustas Kikerpuu ansamblis, Radaris, Laineris.

Mänginud telefilmis «Teisikud» ning Estonias «West Side Storys» (Tony).

116 KOMMENTAARI

j
joonas 14. veebruar 2008, 02:12
mitt jaak joala puuha nykyää
g
Graaksuv Varblane 28. juuni 2005, 17:00
Oli neid noori lauljaid peale Jaska,Ifi ja Mäxi teisigi.Neid enam ei mäletatagi. Joala on muidugi nähtus,nähtus muusikataevas.Nüüd siis 55aastat vana ...
(loe edasi)
Loe kõiki (116)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee