Eesti uudised

1941 juunipööre: «Stalin tahtis, ja nii ka läks!» (30)

Andrus Esko , 21. juuni 2005, 00:00
ISE EI OLE SÜNNIPÄEVA PIDAMISELE MÕELNUD: Kuivõrd 120 tudengi viimased hinded pannakse välja alles jaanipäevaks, pole Kaido Jaansonil olnud aega 65. sünnipäevale mõelda. «Kui midagi tuleb, siis perekondlikus ringis ja koos tütre sünnipäevaga, ei midagi rohkemat.» Andrus Esko
Täna 65 aastat tagasi pöörati Tallinnas riiki ja kuuldi president Pätsi viimset avalikku esinemist. Punamiiting oli sel päeval ka Tartus, samas kui Pärnu ainsaks ajalooliseks sündmuseks sai ajaloolase Kaido Jaansoni ilmaletulek.

Erinevalt nn. juunirevolutsioonist on TÜ õppejõud Kaido Jaanson lihtsate korralike vanemate laps, pealegi veel ainuke.

Baaside leping. N. Liidu vägede sissemarss. Tartlase Ago Ainelo mälestuste järgi kutsus venelaste politruk juba saabumisõhtul, 17. juunil, Tähtvere pargis limonaadiputka juures kuulajaid valitsust kukutama: «Tehke nii, nagu meie tegime 1917. aastal. Karta pole midagi. Meid on kümme korda rohkem kui Eesti sõjaväge.»

Kui Eesti revolutsioonilist ajalugu lavastati Tallinnas ja Tartus 21. juunil 1941 punaarmee tankide ja soomusautode abil, sai Helmi Jaanson tulevase ajaloolase ilmaletoomisega ise hakkama. Vaid pisuke tõrge – sünnitusmaja kell oli seisma jäänud. Seepärast pandi poja sünniaeg kirja ema käekella järgi: 7.55.

Kes oli ENSV ema?

Kaido Jaansoni ema oli ettekandja, hiljem konservitehase tööl. Isa oli metsapraaker. «Tavalised tööinimesed. Ei olnud neil minuga mingeid erilisi plaane. Isa põdes tuberkuloosi, teadis, et ta mind täiskasvanuna ei näe. Ema unistas, et ma ülikooli läbi teeks ja kooliõpetajaks saaks.»

Emapoolne vanaisa oli olnud koolmeister, vallakirjutaja ja Postimehe kirjasaatja. Ema tahtis, et pojast tuleks samuti maal õpetaja, tema hoiaks siis lapsi.

«Sinnapoole oli kah. Läksin Apja, pärast kiskus mujale. Kuigi Tartu Ülikoolis olen ma 1972. aastast ikkagi õpetaja.»

Erialalt on Jaanson skandinavist. TRÜ ajalooteaduskonna ja TÜ politoloogiaosakonna õppejõuna on ta uurinud ja lugenud Taani ajalugu, Hiinat, USA välispoliitikat, rahvusvahelisi suhteid. Omavanuse Eesti juunipöörde kohta teab, et selle isaks oli Stalin – «Tema plaanid olid selged, liita Eesti Nõukogude Liiduga, ja nii ka läks.» –, kuid kes oli sel juhul ema, ei oskagi pakkuda. Kuidas oleks kohalike kommaritega?

«Neid kasutati lihtsalt ära. Enamasti võib nende motiivid kokku võtta sõnaga «naiivsus», mis võib kõlada küll vabandavalt, aga seda võib nimetada ka lolluseks, rumaluseks, maailma arengute ja maailmapoliitika mittemõistmiseks Ühel hetkel nad ilmselt jagasid, mis juhtunud oli, kuid siis oli juba hilja tagasi pöörata.»

Võimuiha? Saamahimu?

«Eks oli ka seda. Mõnel jälle oli hirm oma varandusliku olukorra pärast. Mitmed juunivalitsuse liikmed olid üsna jõukad. Rida oli selliseid, kes 30ndatel tahtsid palgale lisa teenida. Informatsiooni müüdi Eestist Venemaale, Poolasse, mitmele poole. Nad ei mõelnud, et venelane siia tuleb. Mõtlesid, et müüvad infot ja mis siis ikka. Osast neist tehti valitsus, osa jäi siia teistmoodi tegutsema. Olen inimestega rääkinud, aga ei taha minna konkreetseks. Kui nad isegi ei ela enam, siis on neil lapsed. Oldi pundis sees, nad võisid olla väga intelligentsed, aga nüüd, kui taheti ellu jääda, pidi laulma seda laulu, mis ütles jõud, kui see oli siin.»

«Ta ei saanud igavesti kesta!»

Jaansoni isast polnud sõtta- ega metsaminejat, kuid tal oli kaks püssi. «Üks enda jaoks, teine minu jaoks, kui peaks vaja minema. Need olid puuriida sisse peidetud. Pärast isa surma uputasime emaga nad jõkke. Olin 11aastane. Ema kartis, et ma kasvan ja hakkan relvadega õiendama. Kui minna Pärnus Aru tänava pikendust mööda, seal kusagil peaks kaks püssi põhjas olema.»

Isa elas tuberkuloosiga 10 aastat, mis oli tollal selle haiguse kohta pikk aeg.

65 aastat tagasi tekitatud sotsialistlik Eesti pidas vastu 1990ndani.

«Eks ajaloo protsessid olid niisugused, et ta ei saanud igavesti kesta. Stalin arvas, et ühendab Eesti N.Liiduga kokku ja impeerium säilib, tugevneb, muutub suuremaks. Ühel hetkel, kui Gorbatšov püüdis impeeriumi reformida, tuli välja, et demokraatia tingimustes ei ole võimalik seda lihtsalt koos hoida.»

Küsimuse, millal oli punaeesti hiilgeaeg, jätab ajaloolasest sünnipäevalaps vastuseta: «Viiekümnendate teisel poolel hakkas selgeks saama, et asi pole nii hull, nagu oli Stalini ajal. Pärast seda oli üks suur vegeteerimine, ei muud.»

«Minu ajakirjanduslik looming, teaduslikust rääkimata, on kõik enam-vähem nüüd sündinud. Saan kirjutada, mis ma mõtlen ja mida tahan. Poleks taasiseseisvumist olnud, oleks eluke ikka väga kesiseks jäänud. Kuigi ega nõukogude ajast pole mul ühtegi teadusartiklit, mida ma häbenema peaksin, võib-olla mõni ajalehelugu.»

Äsjalõppenud kevadsemester jääb Kaido Jaansonile professoripalga eest viimaseks. Sügisest jätkab ta ülikoolis loenguid lepingu alusel.

«Ma ei võta täiskoormust, võtan ühe kursuse semestris, sest mujalt on pakkumisi palju. Vähemalt kahe aasta töö on ees, peaasi, et tervis, ptüi-ptüi-ptüi, vastu peaks. Kirjastus Varrak tegi ettepaneku, et vormistaksin Aleksander Kesküla uurimise raamatuks. Ja pärast Edgari mälestuste ilmumist olen mõelnud, et peaks enda omad kah ära kirjutama.»

«Elasime üle õnneks!»

Jaansonil on seljataga õlleajajärk, kampsuniajastu ja kaks infarkti. Ajalooliselt on see omavahel süsteemis.

«Varem sai õlut võetud ikka päris ilusti. Kuus kannu, siis oli juba hea tunne. Oli juhuseid, kui sai võetud rohkem, aga alla kuue kannu ei tahtnud. Nüüd olen aru saanud, et õlle väljapressimine kehast on südamele üks suuremaid koormusi. Kui alkoholi olen võtnud, vastuvõttudel ja sihukestes kohtades, siis punast veini. Varem oli see ausalt öeldes kõige viimane, mida üldse suhu tahtsin võtta, aga nüüd olen harjunud, olen õppinud teda nautima.»

Kampsuniga käimine sai otsa, sest mees ei kaalu enam 115 kilo, vaid 85.

«Mul on palju ülikondi, mis olin lasknud teha ja mis enam selga ei läinud. Just mõtlesin, et peaks vanakraamikauplusse viima, siis õnneks tuli infarkt. Hakkasin pidama dieeti ja jälgima kolesterooli, kuigi nüüd juba selgub, et olen sellega väheke ülegi pingutanud. Hetkel võin vaat et peaaegu kõike süüa ja igal võimalikul juhul käin ülikonnaga.»

Uueks kombeks on nii loengul kui ka vastuvõttudel enam mitte istuda, vaid seista. See läheb kõndimise ette, norm on 12 km ehk kolm tundi päevas.

«Päevas kord töö juurde käia võtab juba üle tunni. Tartus on uute huvitavate marsruutide leiutamisest kõrini. Eestis ei ole linna, kus ma bussi peale roniksin. Tütre juurde Sakku lähen küll marsaga, aga Pelgulinnast bussijaama käin ikka jala.»

Jalutades on hea mõtiskleda, s.h. uuest ajalooraamatust, kuhu Jaansonilt on tellitud lõpp, ülevaade XX sajandist ja XXI sajandi algusest. Artikli maht 160 000 tähemärki. Selge, et tilluke Eesti sinna pikalt ei mahu, mis veel ENSVst rääkida. SL Õhtulehe lugejatele võttis Jaanson kadunukese kokku nelja lausega:

«Elasime üle, oleks võinud halvemini minna. Stalin suri õigel ajal. Edasi elades oleks vanamees veel teinud ei tea mida – ta läks ju järjest hullemaks. Jah, elasime üle õnneks!»

President Konstantin Päts: «Ma arvan, et on parem, kui lõpetame…»

21. juuni hommikul 1941 ilmusid Tallinnas Riigi Ringhäälingusse punaste käesidemetega mehed, kes nõudsid tööliste meeleavalduse ülesvõtmist. Helilindistusest avaldas hiljem kirjaliku koopia ajakiri Kodukolle.

«Meeleavaldajad on Kadriorgu lossi ette jõudnud. Demonstrantide delegatsioon on Vabariigi

Presidendi juurest tagasi tulnud.» Kestev käteplagin ning elagu- ja hurraahüüded, sekka: «Elagu

Eesti Vabariik!.» Viled. Kisa.

«Palume rahu!»

Konstantin Päts: «Kaaskodanikud! Meil oleks kokku leppida, et teil ei ole aega palju rääkida ja mul on ka töö. Meie teeksime nii, et teie poolt oma sooviavaldustega astuks keegi kõnega välja, mina vastaksin. Siis läheksime jälle rahulikult oma töö juurde. Loodan, et meie saame vastastikku mõtteavaldustega meeleolu tuua, mis meid kõiki rahuldab.»

Käteplagin. Viled.

«Rahu, palume rahu! Seltsimehed, seltsimehed, seltsimehed! Palume rahu, palume rahu!» Segased hüüded. «Seltsimehed. Meie oleme oma nõudmised Härra Presidendile üle andnud ja meie loodame, et Härra President meile vastab.»

Elagu-, hurraa- ja mahahüüded.

K. Päts: «Ma paluks ka rahu! (Elagu- ja mahahüüded.) Kaaskodanikud. Meie elame tõsisel ajajärgul. Teie ees seisab inimene, kes omast elust 40 aastat on aastast aastasse tööd teinud selleks, et võidelda meie rahva õiguste eest. (Vahelehüüded, kiiduavaldused segunevad mahahüüetega: «Mitte tööliste eest.») Kui teie vahelehüüetega tahate segada, siis ma ei kõnele. Kui arvate, et töölised mitte rahva hulka ei kuulu, siis eksite väga. (Vahelehüüded.) Mina ei ole vahet teinud meie rahva mõiste juures ei tööliste, ei põllumeeste, ei käsitööliste, ei haritlaste vahel. (Vahelehüüded.) Kui teie arvate, et mina üksi saan sajast inimesest üle karjuda, siis teie eksite. Ma ei ole… (Vahelehüüded: «20 aastat politseiga…») Kui teie tahate nii väga ägedaid tundeid avaldada, siis ei taha ma teist üle karjuda…»

Vahelehüüded. «Rahu!»

K. Päts: «Kuulge, teie ei saa oma kõva häälega mind mitte hirmutada.»

Poolehoiuavaldused. «Palun rahu, seltsimehed, palun rahu!»

K. Päts: «Kuulge… kas teie arvate…seltskondlikku tööd teinud, ei saa teie suure karjumisega mind teisiti mõtlema panna, kui olen seda teinud oma eluajal. Ärge arvake, et ma seisan sellepärast siin, et kellegi meele järel olla. Ma ei ole teile tantsida siin, vaid ma olen oma kohuse täitnud rahva vastu, sellepärast… (Kisa.) Ma näen kahjuks ära, et teie ei taha, et ma teiega rahulikult kõnelen. (Vahelehüüe: «Ei või jaa?») Ma võin ütelda ühte: mina ei saa nii kõnelda, ühed plaksutavad poolt, teised vastu; ühed maha, teised poolt. Kas mina näen kõiki, kes on poolt ja kes vastu?… (Vahelehüüded.) Ma arvan, et on parem, kui lõpetame ja…»

Maha- ja elaguhüüded. Kaugemal alustatakse Eesti hümni laulmist, mis kostab läbi kisa.»

30 KOMMENTAARI

i
isgou 26. juuni 2005, 02:46
MIS MÖGA PEALKIRJA SEE ÕHTULEHT OMA ESKOGA KIRJUTANUD ON ? MIDA SEE PEAB ÜLDSE TÄHENDAMA - SEE ON JÄLLE MINGI VALGE LAIGU OMASOODU TÄITJA VÄÄÄ? vAAT nüüd sain teada, et Päts oli president ka 1941.a. juunis , see on saavutus - mille eest peaks kohe Esko l kirjutised keelama !!!
j
Jõud 25. juuni 2005, 11:05
luges siis ja loeb ka praegu.
Minevik kipub ikka oma nooruse nägu minema. Selliseks ajaks, kus rohi rohelisem ja tüdrukud ilusamad. Nii vene ajas...
(loe edasi)
Loe kõiki (30)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee