Eesti uudised

Kirjanik maeti 66 aastat pärast surma (4)

Allar Viivik , 8. juuni 2005, 00:00
RÄNDURMEES: Tori vallast pärit kirjanik Andres Saal jõudis elada Eestis, Saksamaal, Indoneesias Jaava saarel ning Ameerikas. Ta suri Hollywoodis ning tuhk saadeti 1931. aastal Eestisse. Ometi maeti ta Tori kalmistule alles 1997. aasta augustis. 
Ehkki Eesti kirjanik Andres Saal suri 1931. aastal Hollywoodis, leidis ta Tori kalmistul rahu alles 66 aastat hiljem. «Ilmselt pikimalt matmist oodanud eestlane,» ütleb kuulsuste lahkumisest raamatu kirjutanud Andres Pulver.

«Surm on alati traagiline. Olgu ta loomulik või vägivaldne,» räägib Virumaa Teatajas töötav Andres Pulver, kes paar aastat tagasi hakkas koguma materjali ülemaailmsete ning Eesti kuulsuste surmadest.

Järgmisel aastal ilmub tema raamat, kus võib lugeda umbes 300 kuulsuse surmast, kirjastuses Tänapäev. Raamatus on ka paarikümne eestlase lood. «Põhiliselt 19.–20. sajandi alguse kultuurirahvas: Juhan Liiv, Lydia Koidula, Peeter Süda, Friedrich Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Suve Jaan jt.» räägib Pulver. Hilisemat aega esindavad näiteks August Mälk, Nikolai Karotamm ning Hugo Raudsepp.

Üks värvikaima saatusega on kirjanik Andres Saal. Paljuski sarnaneb ta postuumne seiklus Põhjasõjas Vene poolt Narva lahingus üle jooksnud hertsog de Croyga. Surnud šotlane viidi 18. sajandi alguses Niguliste kiriku keldrisse, kus põrm mumifitseerus. Rohkem kui sajand hiljem aga «leiti» muumia keldrist ning hakati rahvale raha eest näitama. 1879. maeti ta lõpuks maha.

Jäi maavärinas pimedaks

1861. aastal Toris sündinud Andres Saali elukäik oli kirju. Jutustused «Aita», «Vambola» ning «Leili» kirjutanud Saal lahkus Eestist 19. sajandi lõpus. Esmalt oli Saksamaal ja elas hiljem Indoneesias Jaaval, töötas trükkali ja Hollandi armee fotograafina. «1920. aastal jäi pensionile ja kolis elama Ameerikasse, Californiasse,» teab Pulver. 1923. aastal pääses Saal imekombel Tokio maavärinast. Kuna hotelli jaoks ei olnud raha, ööbis mees laevakajutis, mis ta päästis. Pärast maavärinat oli Tokio laustulekahjudes. Saali niigi haiged ja nõrgad silmad ei pidanud vastu: ere valgus jättis kirjamehe peaaegu pimedaks. Saal suri 1931 Californias Hollywoodis ajurabandusse. Tema viimased sõnad olid: «Lähemale Sulle, mu Jumal!»

Tuhaurnist ei hoolinud keegi

Kuna kirjamees oli soovinud oma põrmu põletamist ja tuha Eestisse saatmist, seda 1931. aastal tehtigi. Postiga saabunud tuhaurni hoiti Tartus, Eesti Kirjanduse Seltsis. Veidi aega hiljem viidi Saali säilmed Eesti Rahva Muuseumisse. Teise maailmasõja ajaks oli urn juba Tartu Maarja kirikus. «Venelaste pommirünnakus 1941. aastal süttis pühakoda ning põles varemeteks,» ütleb Pulver. Koos kirikuga purunes ka Saali urn. Hiljem korjasid kirjandusmuuseumi töötajad tükid ja tuha kokku. Siiani on aga selgusetu, kas leiti kirjamehe säilmed või sattus urni ka põlenud palkide tuhka.

Ometi ei leidnud kirjanik ka pärast sõja lõppu rahu. Saali põrmu hoiti kirjandusmuuseumi keldris plekk-karbis kuni 1997. aasta suveni. Siis otsustasid torilased ning sugulased ta lõpuks kohalikule kalmistule, perekonnaplatsile matta. Miks matmisega nii kaua viivitati?

«Ma kirjutasin mitu korda ning juhtisin Saali põrmu asukohale juba tükk aega tagasi tähelepanu. Aga ei midagi. Ta oli unustatud mees. Omal ajal korjati tema luud kokku ja pandi muuseumi paremaid aegu ootama. Siiani ootasid,» tsiteerib Andres Pulver professor Olaf-Mihkel Klaasseni sõnu.

Juhan Liiv suri tiisikusse

Kirjanik Juhan Liiv oli elu viimased aastakümned vaimuhaige. Ta arvas, et on Poola kuningas ning Aleksander II poeg. Liiv üritas ka korduvalt Poola, oma maa ja rahva juurde minna – istus jänesena rongidele, kuid visati pidevalt vagunitest välja. 1913. aasta alguses tõsteti ta järjekordselt rongilt maha. 49aastane mees magas kergete riietega pakasega heinakuhjas ning ta tiisikus süvenes. Liiv suri 1913. novembris vallavaesena.

Karotamm maeti poolsalaja

ENSV eksparteijuht Nikolai Karotamm suri 1969. aasta sügisel Moskvas. Tema põrm tuhastati ning abikaasa Alma kolis varsti pärast seda Tallinna. Kuid toonased võimumehed eesotsas Johannes Käbiniga ei lubanud Karotamme urni maha matta. Seda tehti alles 1971. aastal poolsalaja Tallinna Metsakalmistul.

Kreutzwaldile vaikne matus

Friedrich Reinhold Kreutzwald maeti ta enda soovil salaja, enne kui ajalehes ilmus surmateade. Ta oli tagasihoidlik. Suri 13. augustil 1882 ja maeti 17. augustil Tartu Raadi kalmistule vaid perekonna juuresolekul.

Külm vann tappis Jakobsoni?

Ärkamisaja suurkuju Carl-Robert Jakobsoni surmaga 1882. aasta märtsis on Andres Pulveri sõnul lood segased. «Ametlike kirjade järgi oli tal tüüfus ja kopsupõletik. Kuid lehed süüdistasid omal ajal arste, kes ta saatuse hooleks jätsid ning 40aastaselt surra lasid,» räägib Pulver. Viljandimaa tohtrid tulid küll pärast surma kokku ning tunnistasid raviarsti tegevuse õigeks. «Ometi oli ta Jakobsonile määranud külma vanni. See võis ta surma kiirendada.»

Kirjanik Jakob Martin Sommer (Suve Jaan) kannatas viimastel eluaastatel vaimuhaiguse all. 1897. sattus ta Tallinna psühhoneuroloogiahaiglasse ravile. Ühel päeval hüppas haige mees haigla pesuköögi suurde ahju ning põles tuhaks.

4 KOMMENTAARI

.
. 8. juuni 2005, 19:00
...eks need grafomaanid kipuvad peast napakad olema-eriti siis,kui suurusehullustus hakkab peale käima.Jääb ainult loota,et tänapäeva Mutid ennast surnuks joovad,Kenderid lollusehoos ahju hüppavad ja Murutarid ennast hingetuks kepivad-saavad kah ometi kuulsaks...
y
Yes! 8. juuni 2005, 13:18
Saal fotograafina oli ikka midagi, kirjanikuna...?
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee