Uudised

Romeo Kalda krimkasid ei loe  

25. veebruar 1998, 00:00

HANS ULMISTE

Romeo Kalda nimi tekitab ikka veel hirmu, viha ja pahameelt korralikes inimestes üle kogu Eesti. Hoolimata asjaolust, et eluajaks vangi mõistetud mehega peaksid asjad justnagu ühel pool olema.

Lasnamäe politseikomissari tapmise eest süüdi mõistetud Romeo Kaldast on maalitud rahvale pilt kui perverssest sadistist, südametunnistuseta vargast, alatust äraandjast, argpüksist ja külmaverelisest mõrtsukast. Tänapäeval ei usuta eriti, et kurjategijaks sünnitakse. Ei saa ka jagada inimesi lihtsalt headeks ja halbadeks - on vaid paremad ja halvemad.

Et inimesest saab mitte minister, vaid retsidivist, see sõltub peale kaasasündinud omaduste veel väga paljudest asjaoludest, millest vaid osa on praeguseks inimloomuse uurijaile teada. Miks Romeo Kalda elu läks just nii, nagu ta läinud on, uuris Toimik sellelt ühelt Eestimaa ohtlikumalt kurjategijalt endalt.

Märk oli küljes juba koolis

Romeo ei taha oma vanematest rääkida. Ta on kasvanud mitmes Eestimaa lastekodus. Märk jäi poisile külge juba viiendas klassis, kui ta esimeste vargustega vahele jäi.

"Kõik hakkas pihta sellest," räägib Kalda, "et samas klassis käisid linnapoisid ja lastekodu rahvas. Linnapoistel olid paremad riided ja vanemad andsid neile taskuraha kaasa, aga meil ei olnud midagi. Vene ajal oli ju nii, et kui sul olid Adidase tossud, olid koolis kohe tehtud poiss. Sellest läkski kõik lahti, et end kuidagi linnapoistega võrdvääristada.

Jäin vargusega vahele ja alaealiste asjade komisjoni arvele. Sealtmaalt oli märk küljes. Tehti mulle suunamine Sindi erikooli, katseajaga esialgu. Aga siis jäin vahele kolme korterivargusega, mille peale saadeti mind juba kolooniasse. Kaks ja pool aastat vabadusekaotust."

Kalda räägib, et piisab paarist kuust vanglas ja noor inimene on juba süsteemis sees. "Kuritegelik maailm avaneb talle, ta arvab, et see ongi tegelik elu. Ta unustab üldse ära, et vabaduses käib elu normaalselt, kuidagi teistmoodi. Vabadus ununeb kiiresti."

Võõrleegion tundus ainsa pääseteena

Järgnesid üha uued vargused. "Elu vabaduses oligi selline, et hommikul tulid kohe sõbrad ja kohe vargile. Ega inimeste korterites sees käia ja varastada meeldiv just ei olnud. Teine asi oleks olnud panka röövida. Aga kambavaim oli sees ja kuidas sa ütled sõpradele, et aitab, enam ma vargile ei tule. Pealegi, lähed kambast ära, aga minna pole ju kuhugi.

Ma olin ju tagaotsitav. Mingit võimalust ausat elu elada enam ei olnud. Mul oli vaja taksoga sõita ja kortereid üürida, et ennast varjata.

Minu ainuke plaan oli Prantsuse võõrleegioni astuda ja ainuke raha, mida ma kogusin, oligi sõiduraha," räägib Kalda. "Ülejäännud raha lõin läbi. Olen kerge käega - mis kergelt tuli, see kergelt läks ka."

Prantsuse võõrleegion on kurjategijale tänapäeval pea ainus võimalus "puhas leht" ette pöörata. Peale seal teatud aja teenimist võib inimene saada uue nime ja kodakondsuse ning alustada uut elu. Minevik saab kustutatud.

"Oleksin ma leegioni pääsenud, oleks ma oma edasise elu pühendanud sõjaväele. Oleksin end heasse vormi viinud, püüdnud ohvitseriks saada. Kuritegevusega oleks igatahes lõpp olnud. Ega ei saa ju kogu elu varastada ja kurja teha.

Ega mulle ju ei meeldinud varastada, aga kui see elu kord nii juba läks... "

Põgenemine mõlkus meeles kogu aeg

"Praktiliselt olen ma siin Patareis juba seitse aastat olnud. Ainult väikeste vahedega. Olin kolm kuud vabaduses, siis põgenesin ära ja olin jälle kolm kuud vabaduses."

"Jooksumõtted olid mul sel ajal kogu aeg peas," meenutab Kalda. "Ükskord konvoeeriti mind Haapsalu arestimajast siia. Siis ma üritasin ka põgeneda. Jooksin siinsamas Patarei hoovi peal konvoibussist välja. Käerauad olin autos lahti teinud, oma koti viskasin politseinikule sülle ja jooksin mäest üles raudtee peale. Kaks meest hakkasid mind taga ajama. Kätte nad mind ei saanud ja hakkasid minu pihta tulistama. Pihta ma küll ei saanud, aga iga kord, kui kuul minu lähedal liiva lendas, käis külm judin kehast läbi. Jõudsin bensiinijaamani välja (Statoili jaam Linnahalli juures), aga sinna sõideti mulle autodega ette ja saadi kätte. See oli mul esimene katse, mis luhtus.

Harju kohtust põgenemiseks valmistusin juba pikemalt ette. Kõigepealt tegin endale käeraudade võtme. Lihvisin selle alumiiniumkausi tükist tsementpõranda peal välja. Eelnevatel sõitudel proovisin võtme järgi ja see töötas ilusasti. Siis tegin endale veel väikese kangi. Konvoi otsis meid küll läbi, aga ma panin kangi täpselt selgroo kohale ja mitu kampsunit peale. Ei leitud.

Tol päeval oli autos kaheksa meest, ma küsisin neilt sel hommikul: "Täna on võimalus jooksu minna, kes tuleb?" Ükski ei tulnud. Kellel oli ema kodus haige, kes oli otsustanud karistuse ära kanda, ühesõnaga kõik keeldusid.

Põgenemine oli ju ohtlik ka. Neli politseinikku istusid konvoibussis ees ja sõidu pealt oli vaja maha hüpata.

Kangutasin furgooni ukse pealt papi maha ja luku hoovad lahti. Juba Viru juures oli mul uks lahti ja oleksin võinud seal maha hüpata, aga teine auto tuli nii lähedalt järel, et ma ei saanud hüpata. Kalamaja juures hüppasin välja. Seda hüppamist treenisin ka enne hulk aega, nii et lõin seekord ainult põlve ära. Buss oleks muidu vist vanglani välja sõitnud, aga pidurdamisel lõi uks pauguga kinni ja juht pidas masina kinni ja tuli vaatama. Mina lamasin lumehanges kümne meetri kaugusel ja nägin kõike pealt.

Juht vaatas sisse ja nägi, et maas vedelevad käerauad ja kang. Seitse meest istuvad vaikselt. Küsis: "Nii, kes see ära läks? Ainult mitte Kalda!" Polnud politseinikel enam midagi peale hakata. Istusid bussi ja sõitsid minuta edasi."

Peale põgenemist varjas Romeo end Koplis ühes vanas majas. "Külm oli, tegin kätekõverdusi, et sooja saada. Lund sadas pähe. Kaks ööd olin niimoodi."

Komissari tapmist nägi unes ette

Meediafiguuriks ja antikangelaseks sai Romeo Lasnamäe politseikomissari Mart Laane tapmisega kolm kuud hiljem. Kalda väidab seniajani, et külmaverelise tapmisega seal tegemist ei olnud. "Mul polnud kuhugi põgeneda, seisin, selg vastu liftiuksi, ja kuulsin, kuidas politseinikud ülespoole tulevad.

Ma teadsin et mind ajab taga kaheksa politseinikku. Sellist mõtet, et tapaks nad kõik ära ja laseks jalga, mul ju ometi ei saanud olla. Mu ainus mõte oli, et saaksin ära põgeneda sellega hirmutades, et ma olen relvastatud ja nad ei julge mind kohe haarama tulla.

Kui komissar tuli, relv käes, meie pilgud kohtusid, ma nagu tundsin, et kohe ta laseb mind ja haarasin põuest relva. Selle peale komissar muidugi tulistaski kohe. Ma ei tea, kas ta sihtis mind või tulistas hoiatuseks, tõukasin end liftist eemale ja hakkasin kiiresti vastu tulistama. Mingit külmaverelist tapmist küll ei olnud, peale esimesi laske oli see mõlemalt poolt lihtsalt võitlus oma elu eest. Surm oli mul silme ees, ma mõtlesin, et miks ma pean surema, kui mul on relv käes."

Kalda räägib: "Viis aastat enne seda nägin siin Patareis und. Õigemini suigatasin korraks ja selline pilt tekkis silme ette, et kui ma oma elu ei muuda, siis lõpetan selle siin surmamõistetute kongis. Politseid sel ajal veel ei olnud, nägin, kuidas ma ühe miilitsapolkovniku täpselt samamoodi maha lasen, nagu hiljem oligi komissariga. Nägin oma vaimusilmas ette, et ma lasin ta maha, mind võeti kinni, mõisteti mulle surmanuhtlus ja hiljem muudeti see ümber viieteistkümneks aastaks. Tollal oli eluaegne viisteist aastat.

See unenägu tuli mul hiljem alati meelde, kui mul relv kaasas oli ja mingi konflikt tekkis.

Kui komissar Laan sinna trepile lamama jäi, lootsin, et ta on vaid haavatud. Tungisin ühte korterisse, tegin pererahva linadest köie ja hakkasin rõdult alla ronima. Ja kui ma seal rippusin, siis tuli mulle see unenägu jälle meelde ja teadsin, et see on nüüd täide läinud, kuna ma viis aastat tagasi oma elu ei muutnud."

Kalda ootas mahalaskmist

"Ma ei uskunud iialgi, et ma inimese tapan," vastab Kalda küsimusele, miks ta oma elu siis ei muutnud. "Minu hingel on küll mitmeid röövimisi, aga ma olen alati püüdnud oma rõhuva käitumise ja jubedate sõnadega tekitada inimeses selle hirmu, et ta ei võtaks minu vastu rünnakut ette. Et ta ei võtaks kirvest ega lööks mulle pähe. Et inimene oleks ära hirmutatud, mina saaks oma asjad ära röövitud ja minema.

Mul oli mitu relva, olin tagaotsitav ja ma ei läinud ju tänavale politseinikke tapma."

Romeo uskus siiski, et esialgselt määratud surmanuhtlust ümber ei muudeta: "Olin algul täiesti kindel, et minu surmaotsus viiakse ka täide. Räägiti küll, et surmaotsuseid enam täide ei viida, aga kuna president oli juba öelnud, et kurjategija peab saama kõige rängema karistuse, siis uskusin, et Eesti riik võib seda minu puhul endale lubada. Kohtunikud ja rahvas olid juba selles suunas häälestatud. Ja Ameerikas tapetakse kõik politseinikutapjad ära."

Vanglas sõlmiti abielu

Abikaasa Larissaga sai Romeo tuttavaks veel vabaduses olles. "Me elasime kolm kuud koos. Ta hakkas mind väga armastama ja ma jätsin ta sellepärast maha - ta ei teadnud, et ma olen kurjategija. Oskasin talle hästi muljet jätta, Larissa arvas, et ma olen tavaline kodanik ja käin kusagil tööl. Siis hakkasin mõtlema, et milleks ma inimest petan. Iga päevaga hakkas ta üha rohkem perekonnale mõtlema, mina aga olin tagaotsitav. Ühel päeval korjasin oma asjad kokku ja kadusin kõigi nelja tuule poole."

Hiljem kui Romeo kinni võeti, kuulis Larissa sellest ajakirjanduse kaudu ja läks kohtusse vaatama, kas on nimekaim või sama mees. Sama mees oli. Larissa armastus oli vanglamüüridest tugevam ja eelmisel aastal registreeriti keskvanglas tema ja Romeo abielu.

"Larissa äratas minus selle tulekese, mis oli terve elu igatpidi kaetud," ütleb Kalda kobamisi sõnu otsides. On näha, et tundeist pole tal seni eriti võimalust või põhjust rääkida olnud. "Ma austan teda ja saan ka aru, kui ta aastate jooksul peaks minust ära väsima. Ei ole ju vabaduses inimese jaoks kerge, kui mees on eluaeg vangis."

Abikaasad saavad kolm korda aastas kolm päeva koos veeta, ja kord kuus kaks tundi läbi trellide ja klaaside telefoni teel rääkida.

Leidis vanglas tasakaalu

Tundub kummaline, et Romeo Kalda, kes on eluaeg oma saatuse eest meeleheitlikult ja vahendeid valimata põgenenud, ütleb, et on lõpuks vanglas tasakaalu leidnud.

"Ma teen sporti siin kambris ja budism on mind väga palju aidanud. Budismiga hakkasin tegelema neli aastat tagasi. Hommikul ja õhtul lähen külma vee alla. See võtab stressi maha, teeb rahulikuks ja karastab.

Oma eelmises elus olin ma ilmselt sõjaväelane ja kogu selle elu olen ma ka ennast sõjaväelasena tundnud. Ma ei ole osanud selles elus end juhtida, muidu oleks minust võinud võib-olla hea ohvitser saada, sest surma ma ei karda, riski ma armastan ja relvad meeldivad väga.

Praegu lasen elul minna nii, nagu on. Mul ei ole vaja varandust, autosid. Mul on juba väga palju kirjandust, mida vend ja naine on mulle toonud. Praegu loen ühte hinduistlikku filosoofilist teost, mis on mitu tuhat aastat tagasi kirja pandud." Jutukaid ei ole Kalda juba kaks aastat lugenud. "Kõik detektiiv- ja kriminaalromaanid olen minema visanud. Tavalisel inimesel on sellist põnevust vaja. Mina olen oma elust ise kriminaalromaani teinud."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee