Eesti uudised

Ulmekirjaniku salapärane elust lahkumine (26)

Eve Heinla , 13. mai 2005 00:00
«Leho oli väliselt karmi ja bravuurse olekuga, aga tegelikult väga lahe ja elurõõmus inimene. Andekas ja haruldase keskendumisvõimega kirjutaja,» iseloomustab traagiliselt hukkunud militaar- ja madinaulme viljelejat Leho Raiet hea tuttav Mario Kivistik.

27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi.

Mees, kes sel aprillikuu viimasel kolmapäeval vaid 37aastasena suri, oli üks Eesti viljakamaid ulmekirjanikke, kes avaldas oma töid pseudonüümi Lew R. Berg all. Tema tekstide kangelaseks oli palgasõdurite eriüksuse juht Willard.

Viljakas ja andekas kirjutaja

Ehkki Raie jõudis oma lühikeseks jäänud elu jooksul hulga lugusid kirjutada, ei tea laiem avalikkus temast mitte just palju. Tema hea tuttav, kirjanik Mario Kivistik arvab, et ulmeautoreid peaaegu ei tuntagi.

«Eks ta mingil määral nišikirjandus on ja me ei saa eeldada, et laiem üldsus iga Eesti ulmekirjanikku teab. Kuigi, jah, tema oli üks produktiivsemaid. Aga ta polnud avalikkuse ette trügija. See, et end eriti ei eksponeerita, iseloomustab kogu meie ulmeseltskonda.»

Kivistik tutvus Raiega kümne aasta eest.

«1995. aastal. Me tegime ajakirja Mardus ja ma ei mäleta enam, kas ta astus mul uksest sisse või saatis töö postiga… Aga lühijutt «Põõsad» oli väga omapärane ja avaldamisküps. Pärast seda suhtlesime pidevalt: tal oli kogu aeg midagi välja pakkuda. Temalt on ilmunud kolm raamatut ja üks, romaan «Must kaardivägi», kohe-kohe tulemas. See on 600–800leheküljeline korralik «tellis», Raie mahukaim teos. Lisaks on veel käsikirju, mis täiesti avaldamiskõlblikud.»

Leho teenis igapäevast leiba turvamehena, teab Kivistik.

«Meie ulmesõprade kokkutulekul käis ta alati laigulises ülikonnas ja pearätiga, selline koloriitne kuju. Väliselt üsna bravuurne, aga tegelikult lahe tüüp: energiline, elurõõmus ja kohutavalt töökas mees,» meenutab Kivistik. Ta muheleb ja räägib Raie originaalsest kirjutamisstiilist.

«Ta kirjutas päris palju tööl olles. Sõitis oma ettenähtud turvamarsruudi läbi, aga nii kui paarikümneminutiline paus tuli, võttis klade välja ja hakkas kribima. Keskendumisvõime oli tal haruldane. Hiljem ta muidugi lõi teksti arvutisse ümber.»

Relvavenna-imago

Bergi elu ja olek peegeldus paljuski tema raamatutes. «Kogu tema loomingu võib julgelt paigutada seiklus- või action-ulme alla. Üks osa on militaarulme, tegelaskujud meenutavad natuke Silvester Stallone’i mängitud rolle, ja teine puhas kosmoseseiklusulme.»

Berg elas Kivistiku sõnul täie rinnaga – vett eriti ei joonud, jala palju ei käinud, risti ette ei löönud ja kirjutas nii, et tuline jutt taga. «Loomult impulsiivne, ei saanud see kajastumata jääda ka tema loomingus – action-ulme autorina oli ta Eestis vaieldamatu number üks,» kiidab Kivistik varalahkunud kirjanikku.

Ulmeuudiste võrguväljaandes Algernon kirjutavad mitmed Bergi hästi tundnud ulmesõbrad- ja kirjanikud tema mälestuseks.

Veiko Belials: «Bergi relvavenna-imidž ei oleks täielik tema lahutamatu mosseta, mille ta kokkutulekuks ahjulakiga mustaks võõpas.

Samas… õige sõdur sureb, saapad jalas. Berg oli sõdur ja selleks ta ka jäi… ja panuse eest maakeelse madinaulme edendamisse on ta minu arust küll postuumse elutöö Stalkeri välja teeninud.»

Silver Sära: «Berg oli karismaatiline tüüp, kelle karisma tuli eriti selgelt esile koosmõjus tema loominguga. Tema tekstid jäänuks väheusutavaks, kui need kirjutanuks mõni lipsuga ja ülikonnas või salliga ja kampsunis autor. Aga kui lugejal on silme ees militaarses vormis, laigulises frentšis ja sõjaväesaabastes mees, kellest on teada, et ta on kaitseliitlane, töötab turvafirmas ja muid sarnaseid andmeid, muutub ka loetav tekst oluliselt vingemaks.»

Lew R. Bergi looming

Lew R. Bergi esimene lühijutt «Põõsad» ilmus 1995. aastal ajakirja Mardus esimeses numbris. Mardus jäigi Lew R. Bergi lugude peamiseks avaldamiskohaks. Kaks juttu leidsid taastrükkimist koguteoses «Eesti ulme antoloogia» (2002) ja üks antoloogias «Õudne Eesti» (2005).

Enim populaarsust saavutas Lew R. Berg sarjaga, mille keskseks kangelaseks on palgasõdur Willard. Sellesse sarja kuuluva lühiromaani «Vaimudejõe viirastused» (1998) eest sai Lew R. Berg 1999. aastal eesti kaalukaima ulmeauhinna Stalker.

Kümne aastaga avaldas Lew R. Berg kokku ligi nelikümmend teksti ja kolm raamatut: romaani «Tants tulle» (2000) ning jutukogud «Tempel selvas» (2001) ja «Reekviem «Galateiale»» (2004). Tänavu peaks kirjastuse Eesti Raamat vahendusel ilmuma romaan «Must kaardivägi».

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee