Uudised

24. veebruar 1918 Tallinnas  

23. veebruar 1998, 00:00

Hommikupoole ööd olid enamlaste juhid taandunud laevadele. Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik), kes varjas ennast salakorteris toonase Suur-Tartu mnt. 11 (nüüdseks hävinud) väikeses puumajas, otsustas soodsat olukorda kasutades selsamal päeval Eesti iseseisvumise ka Tallinnas välja kuulutada.

Kuni keskpäevani võis kesklinnas veel kohata punasõdureid või autosid sõjariistus madrustega. Siin-seal oli kuulda laskmist.

Relvastatud koolipoisid ja omakaitselased, kelle üks keskus oli Reaalkooli võimla, haarasid oma valdusse punaste staabi - Mõisnike Krediidikassa (praegune Estonia pst. 11) ja Vene Riigipanga Tallinna kontori hoone (Estonia pst. 13, mõlemad majad on praegu Eesti Panga käsutuses).

Päeva jooksul said rahvuslikud jõud oma kontrolli alla ka hooned Toompeal ja Pagari tänavas, samuti elektrijaama, gaasivabriku ja kesktelegraafi ning seejärel praktiliselt kogu linna, v.a. sadama piirkond.

Need olid sündiva riigi esimesed võidud.

Juba kella üheksa paiku olid Konstantin Konik ja Jaan Raamot koos Reaalkooli poiste relvastatud salgaga võtnud üle Päevalehe trükikoja ja alustanud seal iseseisvusmanifesti, sündiva Eesti Vabariigi tähtsaima dokumendi trükkimist.

Päts ja Vilms siirdusid Suur-Tartu mnt. salakorterist Suur-Ahrena (praegu Lauteri) tänav 17 majja, et seal oodata, kuni tagatakse Riigipanga hoone, vabariigi esimese valitsuse tulevase peakorteri ja ka rahvuslike relvasalkade juhtimiskeskuse turvalisus ja kaitse.

Pärast lõunat üritasid esseerid (sotsiaalrevolutsionäärid) tekkinud võimuvaakumit kasutades võimu linnas, sh. ka Riigipanga hoonet, enese valdusse haarata, kuid nende juhid arreteeriti ja paigutati vabariigi esimeste vangidena pangahoone ühte väiksesse tuppa luku taha.

Kui ajalugu tehti Eesti Panga hooneis

Õhtupoolikul oli päike välja tulnud. Oli ilus talveilm. Voldemar Päts (Konstantin Pätsi vend, Kunsttööstuskooli direktor) võttis esseeridelt konfiskeeritud auto ja siirdus koos mõne sõduriga Päästekomitee liikmeid ära tooma. Suur-Ahrena tänavas otsiti pööningult välja rahvuslipp, kinnitati see autole ja suunduti Riigipanga poole.

Teel vastu tulnud autotäis sõdureid ühines Päästekomitee autoga ja nüüd sõideti juba kahe autoga tänavaile kogunenud rahva rõõmsate hüüete saatel pangahoone ette. Lipp paigutati panga peaukse kohale ning Päts ja Vilms sisenesid majja, kuhu hakkasid kogunema ka Maapäeva vanematekogu liikmed.

Seejärel algas pangahoones tõsine töö. Päästekomitee hakkas koostama oma päevakäske, mis olid sisuliselt vabariigi esimesed õigusaktid, ning alustati ka läbirääkimisi Eesti Vabariigi esimese täitevorgani - Ajutise Valitsuse moodustamiseks.

Pärastlõunaks jõuti valmis iseseisvusmanifesti trükkimisega. Lehti manifesti tekstiga hakati kibekähku linnas levitama: kleebiti kuulutustulpadele, poodide akendele, majaseintele, jagati rahvale.

On arvatud, et kui iseseisvusmanifesti trükivärsked eksemplarid pangahoonesse, Päästekomitee ja Maapäeva vanematekogu liikmetele toodi, võis Päts selle teksti, hetke pidulikkust arvestades, kohaolijaile veel kord ette lugeda (ehkki otseseid andmeid selle kohta pole). Seda oletust on kunstnik Maksolly oma tuntud maalil ka ära kasutanud.

Mis pangahoones veel sündis, sellest on Konstantin Päts ise hiljem kirjutanud nii: "Eesti Panga majja olid ennast juba organiseerinud sõjamehed. Linna komandandiks sai K. Rotschild. Ühe laua ääres istus endine revolutsioonilise miilitsa ülem A. Hellat, kes seadis kokku nimekirju ja andis korraldusi. Telefoni juurest ei saanud ta sammugi eemale."

Aleksander Hellat (hilisem Eesti välissaadik) mäletas: ".... jagasin püsse välja. Kuid kellele? Kõikidele, kes minule mitte kahtlastena ei tundunud. Sinna ilmusid ka K. Päts, J. Vilms ja teised ning vaatasid minu tegevust pealt, ja peab ütlema, natuke kahtlustavalt.

Viimaks Vilms küsis, et kas ma Ajutist Valitsust tunnistan ja et valitsus on K. Rotschildi Tallinna komandandiks nimetanud. Isenesest mõista, ehkki minul ei olnud aimugi, et valitsuse liikmed seal viibisid ja et niisugune otsus oli tehtud. Mina korraldasin kaitset, sest keegi pidi ju seda tegema.

Oma muljeid pangahoones nähtust ja kogetust on värvikalt kirjedanud pärastine ajakirjanik Herbert Haljaspõld: "Ülemkomitees (panga saalis - M.K.) on suur rüselemine. Palju tuttavaid nägusid: ohvitsere, junkruid, Estonia teatri näitlejaid, ajakirjanikke. Kuuleme, kõrvalhoone (praegune Maapank) olevat praegu meie poolt vallutatud, kuulipildujate abil, kuid ilma verevalanguta. Esimene võit iseseisvuse sõjas!

A. Hellat on asunud oma kohuste tätmisele. Ees väikesed paberlehekesed, kuhu tähendab pliiatsiga soovija nime ja tõendab, et isik seisab linnamiilitsa teenistuses. Allkiri, niipea kui paar lähedalseisjat kinnitanud, et isik tuntud. Aega ju vähe. Kõrval istub keegi teine, kes kirjutab sedeleid pikale paberile - järjekorras, dokumendiks, määrab numbrid.

Hüütakse, kes tahaks lauale ronida, et nimestiku järele tunnistuse saajaid ette kutsuda. Ronin lauale, kisendan esimese nime: Paul Pinna. Saab tunnistuse. Järgnevad teised estoonlased, kes kõik ühiselt esimestena kohale rutanud. Ja nii edasi. Lõpuks on minulgi tunnistus käes. Võin püssi järele minna, neid jagatakse Maapanga õuenurgas mingisugusest laost."

Järgmisel öösel ja hommikul

Öösel puhkes tulevahetus Rannavärava mäe ja elektrijaama vahelisel maa-alal, kus koolipoiste ja omakaitse salgad lõid tagasi punamadruste katsed linna tungida. Surma sai Reaalkoolis õppinud Muischeek ja haavata realist Kallis ja veel üks omakaitselane. Nii oli esimene lahing Eesti Vabariigi eest nõudnud ka esimesed ohvrid.

Selsamal ööl koostas Päästekomitee Riigipanga hoones oma neljanda päevakäsu ja pani kokku Eesti Ajutise Valitsuse üheksaliikmelise koosseisu, kus ministrite nõukogu esimeheks (valitsusjuhiks) ja siseministriks sai Konstantin Päts. Peeti valitsuse esimene koosolek.

Saabunud vabaduspäevast, 25. veebruarist oli Pätsil hiljem meeles: ilm oli soe, sulas väheke, päike paistis soojalt ja kevadiselt." See kevadine esmaspäev oli kuulutatud pühaks. Hoonetel lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli, kirikuis peeti tänujumalateenistust, kus loeti ette ka iseseisvusmanifesti. Taas ilmusid kõik ajalehed. Tänavad olid rahvast tulvil.

Umbes keskhommiku paiku oli Ajutine Valitsus siirdunud Riigipanga hoonest üle tee asuvasse Reaalkooli (ilmselt ettevaatusest, sakslased olid ju kohe-kohe linna jõudmas), kus pidas kooli direktori kabinetis maha oma teise koosoleku.

3. polgu ülema abi kapten Peeter Kann (hilisem Eesti kohtuminister), rivistanud Reaalkooli ette (vabariigi esimeseks sõjaväeparaadiks!) üles tuhatkond sõdurit, koolipoissi, omakaitselast ja tuletõrjujat, kandis sellest ette valitsusele ja valitsusjuhile. Konstantin Päts tuli koolimajast välja, teatas kogunenud rahvale, et Eesti on nüüdsest iseseisev riik ja luges seejärel ette iseseisvusmanfesti. Polgu orkestri saatel laulsid kokkutulnud paljapäi "Mu isamaa mu õnn ja rõõm ..."

Pärast seda suunduti sini-must-valge lipu all ühises rivis Peetri (praeguse Vabaduse) platsile ja sealt Harju tänava kaudu Raekoja platsile. Juba enne Peetri platsile jõudmist kohtas eestlaste kolonn esimesi saksa sõdureid-jalgrattureid. Raekoja platsil lauldi koos rahvaga veel kord vaimustunult hümni ja pöörduti siis rahvuslike lauludega Reaalkooli juurde tagasi.

MÄRT KARMO
Eesti Pank

See nüüdseks hävinud puumaja Tallinnas Suur-Tartu mnt. 11 oligi 80 aastat tagasi Päästekomitee salakorteriks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee