Eesti uudised

Eesti elulugude koguja Rutt Hinrikus: «Sõda ei lõppenud kõigi jaoks 1945. aasta mais…» (3)

Andrus Esko , 7. mai 2005 00:00
RUTT HINRIKUSELE MEELDIVAD EHEDAD, MITTE ÜMMARGUSEKS LIHVITUD ELU- JA SÕJALOOD: «Parem hea naturaalne lugu, kus on inimest ja tema hoiakut sees, mitte selline korrektne lugu, kus ei taheta kellegi kohta pahasti öelda ja kus lõpuks ei öelda ära mitte midagi.»Foto: Aldo Luud
Kirjandusmuuseumi ja ühenduse Eesti Elulood järjekordse elulugude võistluse teema oli seekord «Sõja mõjud minu ja minu pere elus». Tuleb välja, et mõni võistlusele saadetud kirjatöö ajab žüriid isegi naerma. Elu on elu!

Kuna võistluse žürii (esimees Toronto ülikooli ajalooprofessor Jüri Kivimäe) tahab võitjad 13. mail Tartus välja kuulutada, on ühenduse Eesti Elulood esimehe, kirjandusmuuseumi teaduri Rutt Hinrikuse viimaste nädalate päevad veninud poolde öösse.

Läbi tuleb lugeda 191 tööd (Hinrikus lootis ja ennustas, et neid tuleb 200), paarileheküljelisest käsitsi kirjutatud kirjast kuni paarisajaleheküljelise arvutitrükini.

Kes ja kust on pärit autorid?

«Varasematest võistlustest tuttavaid on paarikümne ringis. Esimest korda saime kümmekond sellist lugu, mille kirjapanija on juba surnud. Mehi on veidi vähem kui naisi. Materjali on kogu Eestist, maalt rohkem kui linnadest. Välismaalt on osavõtnuid üsna vähe, sest me ei teinud seal seekord reklaami. Sõjateema on niisugune, mis väljaspool tekitab ikka veel kerget kahtlust, et miks seda küsitakse, mida tahetakse teada. Eriti need, kes arvavad, et nad on valel pool sõdinud ja kellele on sellepärast kunagi midagi öeldud, nemad igaks juhuks leiavad, et parem on hoida suu kinni.»

«Vale pool» enam ju vale pole.

«Kellegi jaoks on ikka midagi vale. Me ei tea, mis ringkondades nood inimesed liiguvad. Pealegi elatakse sageli hoopis mingis teises ajas. Eakad ei saa aru, et aeg on muutunud. Neil aeg seisab.»

Endistel «õige poole» sõjaveteranidel seisab aeg samuti. Kuidas elulugude kogujad nende kangelastegudesse ja -lugudesse suhtuvad?

«Meie eesmärk ei olnud koguda sõjamälestusi, mida on kogutud kõik see 60 aastat. Kogumine algas, kui viimased paugud olid tehtud, alustati võitjate mälestustest, kaotajaid ei tahtnud keegi kuulata. Nüüd on aeg, kui võiksid kõik sõna saada, aga ka praegu vaidlevad veteranid, kellel oli õigus ja kellel mitte.

Kuigi räägitakse palju leppimisest ja et tuleks mälestada kõiki sõjas langenuid, ei taha mitte kõik sellega nõustuda. Seepärast võtsimegi teemaks sõja mõjud, et anda inimesele võimaluse sõda tõlgendada nii, kuidas keegi tahab. Sõja mõjud ei ole ainult võidud ja kaotused, purustused ja ülesehitus. See on ka realiseerimata jäänud unistused, muutunud inimsaatused ja need 70 000–80 000 eestlast, kes pagesid ega tule enam kunagi tagasi. Sõja mõju on kogu meie sõjajärgne ajalugu.»

Seega saite võistlusega kätte 191 versiooni Eesti ajaloost 1940–2005?

«Võib ka nii öelda, kuna iga elulugu on osa ajaloost. On suur ajalugu, mis puudutab riike ja mida teevad riigimehed, aga iga inimese jaoks on oma ajalugu, mida ajaloolased nimetavad väikeseks ajalooks.

Selles oma ajaloos tuldi sõjakannatustest läbi, kes kuidas sai. Edasi oli usk ja lootus, et meid ei reedeta, et on võimatu, et liitlased ei vabasta Eestit ega taastata Eesti Vabariiki. Sõja mõju ehk tegelikkus oli, et Eesti müüdi maha, jäeti Nõukogude Liidule. Seda sõja mõju tunneme siiamaani.»

Punastes elulugudes on suhtumine muidugi teine. Kas selliseid üldse saadetakse võistlema?

«Väga vähe. Võiks rohkem olla. Ma heameelega tahaks, et mõni küüditaja või tunnistaja või kes tahes saadaks meile oma loo ja õigustaks ja tõlgendaks, annaks oma selgituse. Neid ei ole, nad on vait.»

Isegi kui nad vaikimise lõpetaksid, hakkaks sealt tulema lugulaule, kuidas südames kanti salamisi sinimustvalget ja muu bla-bla-blaa. Kuidas te pihta saate, kas inimene kirjutab tõtt või valetab või ajab niisama udu?

«Elulugu on tõele orienteeritud lugu. Klassikalise definitsiooni järgi kirjutab elulookirjutaja seda, mida ta on tundnud ja läbi elanud, püüdes seda teha võimalikult ausal viisil. Seda peetakse elulooliseks kokkuleppeks. Mitte et inimene sõlmiks muuseumiga kokkuleppe rääkida tõtt, vaid ta teeb lepingu iseendaga. See ongi elulugude mõte. Muidu ei tasuks asi üldse ära.»

Ammused sündmused, kohad ja nimed kipuvad tihti ununema ja segi minema. Kes teeb kindlaks, kus lõpevad faktid ja kus algab ilukirjandus?

Mis nimedesse puutub, siis mõnikord jäetakse need nimme välja või muudetakse ära. See on see koht, et: «Meie hulgas oli reetur või äraandja, aga tema lapsed on veel elus….» Igaühel on muidugi õigus valida, kas tuua nimi välja või ei. Me oleme neile vaid öelnud, et kui kasutatakse varjunime, olgu see selgelt kirjas, et hiljem ei tekiks segadust.»

Kuidas kajastub 191 väikeses ajaloos 1945. aasta võidupäev?

«Ei eriti kuidagi. Mis võit sai olla Siberis või kuskil põgenikelaagris? Ühtedele lõppes Teine maailmasõda juba varem, teistele palju hiljem. Kui ka siinne inimene oli sõja tõttu jäänud ilma kodust, vanematest, haridusest, üldse kõigest, lõppes tema jaoks sõda alles Eesti riigi taastamisega.»

Olete eesti rahva elulugudega 15 aastat tegelnud. Nutma nad teid enam vaevalt panevad, aga naerda ei saanud te sõja mõjudest lugedes kah kindlasti.

«Meie eesmärk ei ole kokku korjata eesti rahva rasket saatust. Igas elus on kõike, ka nalja ja naeru. Neid lugusid lugedes sai naerda kõvasti – sõjaseiklused on ju klassikaline žanr Švejkist saati.

Mõni lugu liigutas väga. Kui inimene suudab üle olla kibestumistest, on endaga rahu sõlminud ja vaatab minevikku selginud pilguga, läheb see hinge.»

Mis saab võistlustöödest pärast auhindamist?

«Auhinnad on meil tänu kultuurkapitalile. Need on sümboolsed, sest tegelikult pole olemaski raha, millega kinni maksta südamevaluga kirjutatud elulugu. Tööd jäävad meie arhiivi, kus neid hakkavad kasutama oma teemasid uurivad üliõpilased. Paremad lood paneme tulevikus kogumikku «Eesti rahvas sõjas».»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee