EESTI LIPP ROHUKÕRTE VAHEL: Rohukedriku rööviku on loodus värvinud täpselt Eesti lipu värvides, kaunistuseks kollaseid eurotäpikesi. (Urmas Tartes)

Kevaditi, kui talveunest ärganud putukad esimestest rohukõrtest oma esimesi suutäisi haukavad, on paras aeg mõelda putukate rollile meie elus. Täpsemalt sellele rollile, mida nad meile head teevad.

Väsimatute tolmeldajatena, orgaanilise aine lagundajatena ja rahvuslinnu suitsupääsukese põhitoiduallikana aitavad just putukad maailma eluvõrgustikul koos püsida. Armsad kuuejalgsed kannatavad kindlasti välja, kui neile veel üks ülesanne anda ja toetada putukate abil rahvuslikku iseolemist. Meil on rahvuslind, rahvuslill ja rahvuskivi. Miks mitte lisada sellesse nimekirja ka üks putukas? Eriti kui meie lõunanaabritel lätlastel on rahvusputukas – kakstäpp-lepatriinu – täiesti ametlikult olemas.

Ühe toreda rahvusputukakandidaadiga saame nüüdsama kevadel tutvust teha. Selleks tuleb üles otsida mõni kuivem metsaserv, kus möödunud suvest pärit kuivanud kõrte vahel juba rohelisi võrseid märgata on. Veel natuke kannatust ja meie silmade ette vonksab vahva, kergelt karvane… Eesti lipp! Jah, nii kummaline kui see ka pole, on looduse värvipintslid rohukedriku rööviku põhitoonideks valinud sinise, musta ja valge, kusjuures värvid on täitsa õiges järjestuses. Kui veel mõni aasta tagasi võis muidu puhtaid toone ilustavaid kollaseid täpikesi pidada segavaks müraks, siis nüüd viitavad kollased täpid ei millelegi muule kui tähekestele Euroopa Liidu lipul. Kas saab veel rabavamat sarnasust leida?

Luukeresid rohukedrikul pole. Ühtegi segavat legendi ega inimese arvates taunitavaid elukombeid ka teada pole. Rohukedriku elukäigust leiame pigem teisigi sarnasusi meie endi olemusega. Kellele meist ei meeldi maitsev suupiste? Nii veedab ka röövik oma päevi eelkõige värskeid mahlaseid kõrsi närides. Kuivanud lehepahna ega kõvaks kasvanud lehti ta ei söö. Kaalu röövik muidugi ei jälgi, kuid ega keskmine eestlanegi ülemäärasest kõhuorjusest naljalt lahti ütle. Selles osas, et toidulauale rohkem kodumaiseid juurikaid ja aiarohelist lisada, näitab rohukedrik hiilgavat eeskuju.

Rohukedriku valmik eelistab seevastu oma toimetusi vaikselt ja silmapaistmatult teha. Nii et valmiku fotole püüdmine sootuks raske ettevõtmine on. Ennast liigselt eksponeerimata lendavad liblikad ringi öösiti. Ka paljunemisega saavad nad hakkama korralikult pimedas ja teki all. Ja mis muidugi eriti oluline: nagu liblikad ikka, on rohukedriku valmik ka suhkrumaias.

Võib muidugi küsida, miks peaks esile tõstma liblikaröövikut? Aga miks ka mitte, sest just röövikuna veedab rohukedrik kõige pikema osa oma elust. Suve lõpul munast koorunud pisikesed vastsed peavad vapralt vastu talvekülmadele ja on kevaditi üks esimesi rohurinde silmarõõme.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis