ELULUGU LAVAL: Eelmise aasta lõpus Londonis esietendunud tantsuguru Jüri Naela magistritöö «Kell näitabki juba täpset aega. Millist?» on näitlejale ja tantsijale Laine Mägile esimene monoetendus. Kuigi tantsinud on ta läbi kogu elu. Nüüd tantsib Laine laval oma elulugu. (Mihkel-Markus Mikk)

Eelmise aasta lõpus Londonis esietendunud tantsuguru Jüri Naela magistritöö «Kell näitabki juba täpset aega. Millist?» on näitlejale ja tantsijale Laine Mägile (46) üleüldse esimene monoetendus. Kuigi tantsinud on ta läbi kogu elu. Nüüd tantsib Laine laval oma elulugu.

Kui Laine oli kolmeaastane, pani ema ta Kehra paberitehase klubi balletiringi. Hiljem tuli Tallinna balletikool, millele aga tervis kriipsu peale tõmbas. Lavavõlu oli aga jõudnud juba noore tütarlapse ära võrgutada. Nii oli tants Lainele kui sõõm värsket õhku, milleta pole võimalik elada. Varietee ja võistlustants olid Laine kired, mis aga koolis palju paksu pahandust tõid.

Teatrikallakuga koolile järgnes lavakunstikool. Siis Endla ja Eesti Draamateater. Pärnu ja Tallinna vahet pendeldab ta aga tänaseni. Pärnus hakkas ta tantsutunde andma 1982. aastal. Tänaseks on Laine Mägi Tantsukoolis 300 last ja 17 õpetajat ning see on laienenud ka Tallinna. Sestap ka tihedad autosõidud kahe linna vahet.

Aga autoga sõitmist Laine lausa jumaldab. Ja söögitegemisest ei pea lugu. Ent üle kõige armastab 21aastast tütart Liis-Katrinit, kes astub ema jälgedes.

Millal sa viimati üldse üksinda laval olid?

Ma ei tea… See oligi vist esimest korda. Muidu tuleks ikka midagi meelde.

Oled sa kuulnud sellist kriitikute ütlemist, et mis on veel hullem kui ühemehetükk? See on nüüd ühenaisetükk.

(Naerab) Ei ole kuulnud! See töö Jüri Naelaga ei olnud ju mõeldud mingiks teatritükiks, vaid valmis ennekõike Jüri magistritööna. Proovide käigus sain küll aru, et see oli justkui kingitus elult eneselt. Laskis koondada mõtteid, võtta oma elu justkui luubi alla. Jüri oli mõelnud ühendada Nietzsche filosoofia inimeluga kui sellisega. Pidime hakkama mingit stoorit otsima, kui korraga pakkus Jüri välja, et mida siin otsida, et teeme sinu elu pealt. Nii ongi. Lisaks Ibseni ja Kõivu katkendeid minu rollidest. Aga kokkuvõttes on see siiski väga mind puudutav ja ennast avav lugu. Muidu poleks seda saanudki teha.

Nüüd, pärast edukat lavastust, usud sa taas, et ka sinu vanuses võib laval tantsida?

Ega ma olegi seda kunagi eitanud. Võtame kas või Plissetskaja. Elu kas annab inimestele võimaluse või ei anna. Ja oleneb, mida sa tantsid. 18aastaselt poleks ma kunagi nii tantsinud nagu praegu. Esiteks ei ole sellist taaka taga ja eks ma ise tean, miks ma nüüd teatud saltosid ei viska. Ma lihtsalt ei suuda neid teha, eks mul on nüüd teised väljendusvahendid.

Ütlesid, et Jüri lavastus oli ikka sind väga puudutav ja sind avav lugu. Kui kergelt või raskelt sa üldse võõrast endale ligi lased? Kui avameelne oled sa küsimustele vastama?

Teatud lugusid räägin pidevalt, kuid enamiku asju hoian enda teada.

Alustame päris algusest. Sa oled Kehra tüdruk.

Olen sündinud Kehras, vanas mõisas. Ja ma sündisin teise ning kolmanda veebruari vahepeal, täpselt keskööl. Nii ongi ema eluaeg õnnitlenud mind teisel kuupäeval, sest temal on see päev koos valudega ikka rohkem meeles. Arstid olid veel küsinud, et mis kuupäeva me paneme. Aga pandi ikkagi kolmas.

Kummal päeval ise pidu pead?

Tihti polegi mul veebruaris aega ning mitu aastat olen ma pidanud sünnipäeva hoopis mais. Siis on hoopis teised lilled ja kõik on kuidagi palju päikeselisem.

Mis on su lemmiklilled?

Päris lemmikuid ei olegi. Aga mulle meeldib kollane värv. Nagu emalegi. Kui emal on sünnipäev ja ma ei oska talle midagi kinkida, siis võib see olla ükskõik mis, peaasi, et on kollane.

Mitmes laps sa peres olid?

Mul on kaks aastat noorem vend, ta on ehitaja. Meie suguvõsas on veel üks näitleja, onutütar Terje Pennie.

Nii et suguvõsast tuleb otsida ka sinu valikuid elus?

Asi oli hoopis selles, et elasime tehaseklubi kõrval. Olin natuke üle kolme, kui sattusin balletiringi, lihtsalt tantsima. Ning olin kolm ja pool, kui mind esimest korda lavale torgati. Nii see läks.

Ja üheksa-aastaselt läksin balletikooli. Ringi juhendaja andis ajalehe, et mine näita emale balletikooli kuulutust. Jooksingi siis ema juurde, et ma lähen nüüd balletikooli. Tänini on meeles ema ütlemine, et kuskile sa ei lähe. Siis pugesin isa sülle ja tema ütles, et las laps teeb, mis tahab. Nii võttiski mu paks vanaema mind käekõrvale ja viis üles Toompeale katsetele.

Ega mul erilist annet olnud. Olin looduse poolt kinni. Tantsijad teavad, mida see tähendab. Aga sisse ma sain ja neli aastat seal ka õppisin. Iga päev sõitsin rongiga Tallinna. Ärkasin pool kuus. Pool seitse läks rong, pool kaheksa olin Balti jaamas ja kell kaheksa algas klassikatund. Õhtul jälle tagasi.

Rongis olid juba tuttavad tädid, kes hoidsid mulle kohta. Tavaliselt jäin kohe magama. Paaril korral olen Kehrast ka mööda põrutanud. Esimene roll oli mul kümneaastasena Estonia teatris «Pipi Pikksukas», tantsisin neegriplikat.

Mis juhtus, et sa balletikooli ei lõpetanud?

Tervis hakkas jupsima. Arst soovitas aasta puhata. Ma ei läinudki tagasi, vaid sattusin Tallinna 32. keskkooli teatriklassi.

Läksid Tallinna 32. keskkooli ja olid juba nii tark arutlema ? la et tagant kolmandas reas ma ka balletti tantsida ei taha?

Tegelikult oli asi selles, et tervis ei paranenud. Ja kui balletis jääb vahele juba mitu aastat, siis seda enam tasa ei tee.

Tallinna 32. keskkooli olid samuti katsed?

Mäletan ainult seda, et läksin sinna helesinise kleidiga. Mis oli hästi lühike. Samas sai Tallinnas edasi tantsida. Siin tulid juba varietee ja võistlustants.

Noor nõukogude koolitüdruk ja tantsija baar-varietees. Kuidas see kokku sobis?

Ega sobinudki. Selle peale vaadati väga halvasti. Ja kui see välja tuli, sest keegi õpetajatest oli mind lava peal näinud, taheti mind koolist välja visata. Mina aga ütlesin, et ma ei lähe. Kaheksanda klassi lõpetasin ainult viitega, aga siis hakkas kool kuidagi liiba-laaba minema. Eks vanast rasvast keskkooli lõpuni vedasin. Kuid et ma kevadel käisin veel rahvusvahelistel võistlustantsu võistlustel ja kuigi vastavad kirjad läksid ka kooli, siis ometi ei andestatud, et ma nädal aega ära olin.

Lõpuks jäeti mind inglise keeles ja kehalises kasvatuses suvetööle. Ei lastud ka kirjandit kirjutama ja kaks nädalat sain kehalist kasvatust. Jooksin iga päev mööda staadioni. Viimaks selle kooli siiski lõpetasin.

Varietees teenisid hästi?

Väga hästi. 240 rubla kuus. Ei julgenud isegi emale öelda, kui suur mu palk on. Sest tema sai kolm korda vähem. Tantsisin lavakunstikooli kolmanda kursuse lõpuni. Mõnikord kitsastel päevadel sai sellest rahast kogu kursus abi. Ostsin saapad, mis maksid 75 rubla. Emale ütlesin, et maksid 25 rubla ja isegi selle summa peale ta nuttis: «Issand jumal, raiskasid raha mingite saabaste peale! 25 rubla!» Ma petsin. Kõik hinnad valetasin alla.

Varietee oma glamuuriga ja Tallinn kui suurlinn – vähemalt Kehraga võrreldes – noorel tütarlapsel pead segamini ei ajanud?

Tegelesin kogu aeg ikka oma asjaga – tantsuga. Ja kooli käisin pidevalt igasugustel üritustel esindamas. Mulle meeldis võimelda, eriti meeldisid rööbaspuud. Nii et rajalt ma maha ei vajunud. Ja võistlustants on ju ääretult kallis. Juba siis oli kallis. Kleidid ja parukad, millega me tollal tantsisime ja kingad – need kõik tuli endal osta. Nii et kõik see raha läks õigesse kohta.

Partner oli hea?

Väga hea, Tiit Trell. Pärast lavaka lõpetamist ütlesin talle, et oota nüüd natuke, ma lähen aastaks teatrisse tööle ja siis me hakkame uuesti tantsima. Ta ootab siiamaani, sest tagasi ma pole jõudnud.

Olite tantsupõrandal partnerid või ka midagi enamat?

Meil oligi see õige partnerlus, et olime väga head sõbrad vaid pärast trenni. Trenni ajal kiskusime hirmsasti, et kellel on õigus. Treener käis meid kogu aeg lahutamas.

Sain ma õigesti aru, et armumine oma tantsupartnerisse tähendanuks hukatust?

Ei, ma ei vihjanud sellele. See on nagu ikka armumise ja armastusega. Siin ei ole varianti. Sa kas armud ja see nõks käib ära ning sul on ämber peas. Ei saa kõrvalt öelda, et vaata kui tore poiss, aga sina kehitad vaid nõutult õlgu.

Suurest Tallinna linnast poisi ikka leidsid?

Keskkooli ajal varietees tutvusin tulevase abikaasaga. Ta laulis seal. Saame Tõnisega (Tõnis Mägi – toim.) tänaseni hästi läbi.

32. keskkooli läksid sa juba selge sihiga – et balletiartisti minust ei saanud, siis saagu draamanäitleja.

Vot ei olnud nii. Ma ei saanud lihtsalt teatrist kui sellisest enam lahti. Pealegi oli jälle lehes kuulutus. Aga nüüd juhtusin juba ise seda lugema. Nii et täiesti iseseisvalt ma sinna läksin, keegi mind ei lükanud. Samamoodi ka lavakasse…. (Siinkohal haarab Laine peast ja oigab)… issand, see on nii igav jutt. Tõnis oli see, kes ütles, et ma võiksin lavakasse proovida. Aga sinna see jutt jäi. Kuni varieteest üks tantsija kutsus mind lavakasse katsetele kaasa.

Kas jälle see klassikaline lugu, et sina said sisse ja sõbratar jäi ukse taha?

Just, see on lausa igav. Vist lausa poolte näitlejate puhul on nii, et minnakse kaasa ja lõpuks on just nemad seal sees.

Õppisin siis mõned luuletused selgeks. Laulu koha pealt küsisin veel Tõniselt nõu. «Meil aia äärne tänavas» oli ette valmistatud. Veel sellise väikse jõnksuga. Komisjoni laua ees oli knopkaga kinni pandud paabulinnu valge sulg. Ja nii kui ma sisse läksin ning seda sulge nägin, tuli korraga selline rahu minu peale. Või minu sisse. Sest see oli minu lind. Just selliste sulgedega tantsisin ma igal õhtul varietees. See oli minu jaoks lausa mingi märk.

Teen siis suu kerge südamega lahti, et laulma hakata ja mis siis tuleb! «Milenki tõ moi, vazmi menja saboi». Lasti laulda algusest lõpuni. Ümberringi haudvaikus. Ja ma ei saa aru, miks? Mis juhtus? Ega saa tänini aru. Küllap tuli sellest, et ema on ingerlane ja lõpetanud vene kooli. Kodus räägiti meil kogu aeg kolme keelt – eesti, soome ja vene keelt.

Kas lavakas see mõte ka kummitas, et sai valesse kooli tuldud?

Kogu aeg kummitas. Üldse ei saanud hakkama. Kogu aeg oli tunne, et kõigil teistel läheb nii hästi ja endal ei tule midagi välja. Mul oli probleeme sirge seljaga. Pikka aega tantsimine ei tulnud üldse kasuks. Sest see oli nii teistmoodi hoiak. Ja hääl oli niru. Läks ikka mitu aastat, enne kui sellisest vastikust kiunuvast ja plekisest häälest lahti sain.

Sind suunati Endlasse?

Läksin sinna hea meelega, sest Tallinnas ei olnud meil Tõnisega ka oma elamist. Olin Endlas kuusteist aastat. Tahtsin juba varem Tallinna tagasi tulla ja kutsuti ka. Liisu oli siis kas 12 või 13. Tõin Liisu Tallinna, tegime tiiru linna peal ja ütlesin, et me kolime nüüd sinna linna. Tagasi sõites oli ta autos kogu aeg vakka. Aga kuskil Märjamaal ütles: «Tead, sa võid sinna üksinda kolida, mina jään Pärnusse. Sest mu sõbrad kõik on seal.» Nii ma ei tulnudki ära, ta oli ikka liiga väike.

Aga sinu jaoks oli aeg Pärnus otsa saanud?

Mul oli Tallinnas nii palju tööd. Olin juba lavakaga seotud, sõitsin kaks korda nädalas Tallinna vahet. Tegin siis juba sutse Draamateatris ja ka teistes Eesti linnades. Ja eks aeg Pärnus sai ka ümber. Tundsin, et hakkan seal juba ülbeks minema.

Selleks ajaks oli ka abielu Tõnisega otsa saanud?

Ammu juba. Kümme aastat elasime koos. Eks elu tegi oma korrektiivid. Nii juhtus. Ütleme – kõikide juhuste kokkulangemine.

Sa pole uuesti mehele läinud?

Ei tea jah… Nii on kujunenud. Ega sellise elukutse juures ja mitme linna vahet sõites ei ole ka kerge mehele minna. Ju siis keegi pole arvanud, et võiks minuga olla. Mis teha. Ma ei satu ka sellistesse kohtadesse, kus võiks kedagi kõrvale leida. Siit garderoobist pole kedagi võtta…(naer). Elu on nii läinud. Kahju muidugi, oleks kergem küll…

Kui sa poleks lavakasse sisse saanud, mis ameti peal sa täna oleksid?

Mulle õudselt meeldib maju vaadata. Mõelda, kuidas võiks neid ümber ehitada, kuidas ühes ja teises majas võiks elada. Ükskõik kus ma käin, vaatan ka seal maju. Tegelikult võinuks ma sisearhitektiks või -kujundajaks saada. Mulle hirmsasti meeldib neid mänge majade ja korteritega mängida. Uurin ka kinnisvarakuulutusi. Ega mul raha pole osta, aga mulle meeldib neid uurida.

No kuidas sul raha pole! Sul on oma kool 300 lapsega. Mammad maksavad nii, et silmad punased.

Minu direktori palk on 3000 krooni kuus. Pluss tunnid. Ma maksan renti, pluss muud tasud. Kokku on see päris hea summa. Kostüümid püüan enam-vähem kooli raha eest osta.

Ka nüüd intervjuu ajal käivad su käed pidevalt. Õmbled järjekordset kostüümi. On tööd, mille peale sul kätt ei ole?

Ma ei oska süüa teha. Samas olen suur maiasmokk. Eriti maitsevad koogid. Mida magusamad, seda parem.

Mis imeloom sa oled, et sulle see kuskile ei mõju?

Mõjuks ikka, kui ma trenni ei teeks. Ühel suvel trenni ei teinud ja kohe tuli kolm kilo juurde. Aga pärast sünnitust võtsin 23 kilo alla. Jaa, ma olin nii-nii paks. Ja võtsin alla ainult trenniga. Kuigi pidevalt sõin. Sest mulle nii meeletult meeldib süüa.

Vanaduse ees hirmu tunned?

Ei tunne. Ma ei tea ju, millal see tuleb. Aga võib-olla ei tule ka. Sest minust natuke vanemad inimesed ja veel natuke vanemad räägivad ikka, et kõrvalt on kõik ära surnud, et miks see surm küll mind ei võta. Et nagu tahavadki surra. Ja nii rahulikult ütlevad seda. Küllap on seegi mingi uus eluetapp. Samas meeldiks mulle, kui ma elaks näiteks 107aastaseks. On selline ilus arv. Ah?

Ilus arv küll, aga keegi võiks ikka siin elus kõrval ka olla.

Küllap ta ka tuleb. Mina küll usun.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis