Eesti uudised

«Mind lükati jalaga kõrvale!» 

Kirsti Vainküla , 6. aprill 2005, 00:00
MÄNGUST VÄLJAS: 40 aastat spordiuudiseid vahendanud Tiit Rääk on teist aastat töövõimetuspensionil.Foto: Mati Hiis
ETV legendaarset spordi- reporterit Tiit Rääku pole viimased aastad hellitanud: kõigepealt läks teise ilma sõber Toomas Uba, siis abikaasa. Ning seejärel kadus ka teletöö.

«See on mul kolmas juba!» ütleb hämaras esikus seisev turske mees vääksuvat imikut uhkelt kallistades. Päikselisse tuppa astudes annab ta lapsukese õrnalt minia sülle ning tõmbab käega läbi halli juuksepahmaka.

See mees on spordikommentaator Tiit Rääk (59). Mees, kes oli paarkümmend aastat koos legendaarse spordivahendaja Toomas Ubaga lahutamatu tandem. Nii lahutamatu, et nimigi oli neil lõpuks üks – Ubarääk.

Ometi on Rääk juba mullu sügisest ekraanilt kadunud.

«Ma olen siiski endine kommentaator,» ütleb ta diivanile istudes.

Esimesena läks Uba

Kui Räägu sundüürnikukorteri akna tagant tramm mööda sõidab, väriseb terve tuba. «See pole veel midagi. Vaat, kui rekkad sõidavad, siis alles väriseb,» müristab Rääk naerda.

Ta kohendab närviliselt laualinikut ja jääb ka ise otsima vastust küsimusele – miks on ta pärast 40 aastat spordisaateid ekraanilt kadunud?

«Tegelikult olen teist aastat töövõimetuspensionil. Miks? Jõudu pole. Mul on südameprobleemid ja vererõhk kõrge,» hindab mees.

Ometi algas Räägu allakäik juba kolm aastat tagasi. Pärast abikaasa Silva äkksurma.

Selle aja meenutamine võtab mehemürakal silmast vee välja – 32 aastat sai ju koos elatud.

«See pani korraliku paugu! Mina oma südant ikka uurisin ja puurisin. Temal polnud mitte midagi viga. Ja siis kukkus lihtsalt kokku. Infarkt…»

Räägu põsed õhetavad. Ta tõstab vaasi laualt ja kohendab taas linikut.

«Olen töötanud raadios ja televisioonis kokku 40 aastat. Ma enam ei jaksanud. Naise surm oli. Ja Uba läks eest ära. Neil oli aasta vahet… Ja siis lihtsalt ühel hetkel lõi siibri ette! Enam ei taha! Vaat, ei taha!»

Kõigepealt kadus Rääk otse-eetrist. Omal tahtel.

Miks?

«Miks Marite Kallasma läks? Tal oli oma põhjus. Minul ka. Ükskord tunnetad, et kõik. Aastad, aastad, aastad. See on nii.»

Esimesed märgid allakäigust

Esimesed märgid Räägu allakäigust ilmnesid pärast Uba surma.

«Ma ei nimetaks seda allakäiguks. Ütleme nii, et väikesed tonked tulid,» kostab ta.

Räägule on see ilmselgelt ebamugav teema.

Seda, et Rääk söödi ETVst välja, ta otse ei ütle. Samas räägiti toona tema ja Lembitu Kuuse vastuolust – Kuuse ei lasknud Rääku eetrisse, unustades end ekraanile rääkima. Rääk seda kinnitada ei taha. Talle ei meeldi tülid ja ta teab, et polnud ka ise puhas poiss.

«Ma ei süüdista kedagi. Aga pärast naise surma tekkis see, et ei taha enam.»

Räägule on ka ette heidetud eetris puterdamist ja viinamaiust.

«Kes nii rääkis? Kui see nii on olnud, siis on. Kui sind ikka jalaga kõrvale lükatakse, siis ju see nii oli. Ja ega ma praegu ka pitsi sülita. Kuid see pole mulle probleem – kui täna joon, siis homme ei pea võtma. Ma kontrollin seda. Praegu olen vaba mees. Vaatan sporti telekast ja ütlen, et see võiks olla parem!»

Üksindust ei talu

Kui Uba elaks, kas siis oleks midagi teisiti?

Rääk vajub mõttesse.

Tont seda teab – läbi käidi ka perekonniti ning lapsedki olid ühevanused.

«Ubaga elasime palju aastaid koos – palju tööd sai tehtud. Ja siis tekib põlvkondade vahetus – ühed on noored, teised vanad. Ning sina, vanamees, ei oska äkki leida arvutist seda vajalikku. Nihukesed asjad tekivad. Aga mismoodi me omal ajal vutti või korvpalli taga ajasime? Helistad, kurat, Narva miilitsale: «Kuulge, olge poisid, sõitke staadionilt läbi! Mis tulemus oli?» Oli «dva-noll». Nii käis meil töö.»

Rääk naerab mõnuga.

Samas on tal selgelt kahju, et teda enam ei vajata. Kuigi ta mullu lõpetas ETVga vastastikusel kokkuleppel töölepingu, läheks ta sinna iga kell tagasi. Seni pole teda kutsutud.

Ära öeldi talle ka riigiraadiost, kust ta 1963 alustas. «See hämmastas mind. Öeldi, et vana. Et liiga palju teles olnud. Ja kuskilt olid imbunud jutud, et võtan viina – kust need tulid?»

Rääk tahaks aga tööd teha. Kohe kõvasti. Nii spordi kui ka raha pärast. «Ainult kaadri taga, mitte rohkemat. Hakkan suveks Kaljuveeriga läbi rääkima, et lepinguliselt nuppe teha. Olen eluaeg motot teinud. Selle koha peal on tühi koht. Ma näen ju,» loodab ta siiski ETVsse naasta.

Üksindust Rääk ei taha: «Üksi on mage olla.»

Õnneks jagab ta kodu poja perega. Kristjan töötab aga eurotõlgina ning varsti kolib poja pere Brüsselisse.

«Olen seda vabadust nautinud,» kissitab Rääk aknast tulvavas päikeses silmi. «Vaatan, ilmad, kurat, lähevad ilusaks. Siis panen Kiisale. Lasin seal majja vee sisse panna ja elamiskõlblikuks teha. Ja veepeldiku lasin teha. Oled mugavustega harjunud, siis ei taha teisiti.»

Samal teemal

11. september 2010, 21:54
Suri legendaarne spordikommentaator Tiit Rääk

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee