Elu

Elmo Nüganen: kui looja ei eksi, on ta geenius 

Jaanus Kulli , 19. märts 2005, 00:00
TOOLIST KINNI EI HOIA: «Loodan, et mingil hetkel saan ma märgi – nüüd oleks aeg siin lõpetada. Mida ma aga ei taha, on see, et äratulek satuks ajale, kui teater on kõige viletsamas seisus,» ütleb 15 aastat Linnateatri peanäitejuhi toolil istunud Elmo Nüganen. 
Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeni viimane lavastus «Tõde ja õigus. Teine osa» koduteatri põrgusaalis on Nüganeni puhas seljavõit. See on toonud tagasi Linnateatrile nii omased looklevad kassajärjekorrad.

Juba kostuski kriisis vaevlevast Linnateatrist üha kõvemaid hääli. Ka Nüganeni enda eelmiste lavastuste «Kaotajad» ja «Äri» kohal ei hõljunud enam sedavõrd kirgas lavastaja vaim, nagu ärahellitatud silm oli harjunud nägema. Ometi kiputi juba mõned head aastad tagasi talle geeniuse silti külge riputama. Nüganen ütleb, et kui ükski normaalne inimene ei nõua tippsportlaselt aastaläbi tippvormis püsimist, siis miks kiputakse seda ootama lavastajalt või näitlejalt.

Arvatavasti haarasid paljud peast, kui kuulsid, et Nüganen toob lavale viie tunni pikkuse Tammsaare. Et kellele seda niigi kanoniseeritud kirjanikku sellises mõõdus ja mahus veel vaja on?

Ei usu, et paljud nüüd kohe peast haarasid. Ega eesmärk polnud ka viietunnine Tammsaare. Aga klassikuid võiks ikka aeg-ajalt üle lugeda, sest aeg muutub. Ja ühiskond muutub. Ning iseenesestmõistetavalt mingid rõhuasetused võivad muutuda. Mõned asjad, mis enne ei kõlanud, saavad korraga aktuaalseks ja see, mis kõlas paarkümmend aastat tagasi, ei pruugi praegu üldse oluline olla.

Olin Tammsaare üle lugenud ja mingi sisetunne ütles, et võiks seda enda jaoks ehmatavat tunnet, kui värskelt ta kõlab, ka teistega jagada.

Põhjus, miks lavastus sai viietunnine, on lihtne. Tegelaskujusid on palju, ka neid tegelaskujusid, kes varasemates dramatiseeringutes on kas välja jäetud või neile vähem lavaaega jäetud. Mõtlesin, et kui nüüd näitleja tuleb õhtul etendusele ja tal on vaid üks väike märgiline stseen…. Pigem olgu lavastus pikem, aga et igaühel oleks midagi mängida. Selge see, et kui on kaheinimesetükk, piisab ka tunnisest etendusest. Aga kui laval on 24 tegelast, on ka etendus pikem.

Tammsaaret on ennegi lavastatud. Miks sa tegid enda elu raskemaks ja võtsid ette uue dramatiseeringu?

See ei ole elu raskemaks tegemine. Instseneerides või dramatiseerides lavastaja oma peas asubki juba lavastama. Mõnda teist dramatiseeringut kasutades oleks ma tahes või tahtmata astunud metsa, kust keegi on juba üle käinud, kõik seened juba ära korjanud. Tavaliselt seenele minnes me seda ju ei tee. Püüame leida ikka oma rada.

Sama asi on ka siin. Ma oleks pidanud hakkama vaidlema kellegi varasema dramatiseeringuga, kui oleksin tahtnud mingid muud rõhud kõlama panna.

Ja veel üks huvitav seik. Töö käigus, kui asi hakkas juba kiireks kiskuma, mõtlesin korraga, et lähen siiski nii-öelda kergema vastupanu teed. Võtsin Panso dramatiseeringu ühest stseenist väikese osa tervikuna sisse ja ei mõelnud isegi, et on see plagiaat või mitte, sest asi näis klappivat. Tol hetkel oli oluline, et saaksin edasi kirjutada, et ma ei jääks toppama. Kui aga hakkasime selle lõiguga proove tegema, selgus, et lõik ei klapi ega klapi. Ta lihtsalt ei haakunud. Nii pidin ikkagi ise selle stseeni kirjutama.

Seega oleksin teinud nii endale kui ka näitlejatele rohkem tööd ja tüli, kui oleksin võtnud mingi varasema dramatiseeringu. Kui sa tahad minna ikka oma teed, võta raamat lahti ja hakka otsast peale. Või palu keegi appi.

Lavastajana pead arvestama, kas tükk tuleb välja väikeses või suures saalis või hoopis vabaõhulaval. Kuivõrd aga mõtled sa edule, publikule?

Ütlen täiesti siiralt, et kui saalid oleksid tühjad, oleks ikka kurb küll. Ei ole nii, et peaasi, et meil endil oleks proovis lõbus ja huvitav… ja siis mängime täiesti tühjale saalile. Loomulikult on publik oluline.

Samas ei alga kõik sellest, kuidas saali täita. Algab ikka millestki muust. Et kas on teema, millest üks või teine lavastaja tahab rääkida. Või on mingi väga hea näitemäng, mis vajab ärategemist. Või on olemas hea roll teatud näitlejale. Või on vaja teha lavastust, mis ühendaks kogu truppi. Alles siis jõutakse saalini, mis pole hoopiski kitsendav tegur. Alles pärast seda hakkab kuklas kummitama, et me ei tee ju seda iseendale. Loomulikult ka iseendale, aga me elame ju sama elu, mis publik, me istume ju nii-öelda ka ise saalis.

Ükski lavastaja pole kaitstud olukorra eest, kus korraga on ta silmitsi karmi reaalsusega – nüüd läheb see lavastus küll metsa.

Ega see olukord just kerge ole. Muidugi, eks igaühel on oma valulävi. Mõni püüab iga hinna eest lavastuse välja tuua. Saab aru küll, et siit midagi ei tule, aga ikka püüab. Mõni püüab, püüab ja kui ei tule, siis vihastab. Kas iseenda või tegijate peale. Mõni saab aru, et siit tõesti midagi ei tule ja pöörab fookuse hoopis mujale. Neljas tüüp lavastajaid näeb, et midagi ei tule välja ja hakkab iseennast süüdistama, iseennast seest sööma. See on kõige hirmsam variant.

Aga kus siis veel, kui mitte sellises loomingulises üksuses nagu teater on eksimine… noh, mitte lubatud, aga ikka tuleb ette. Kui loomeinimene ei eksi, on ta geenius.

Linnateatris, mis on aastaid pälvinud publikuedu ja tunnustust ning mis peakski sünnitama vaid kuldmune, jäigi hiljuti üks lavastus välja toomata…

Seekord olin asjaga juba eelnevalt kursis. Nii et ootamatult see kaela ei sadanud. Ja eks iga juhtumit tuleb käsitleda eraldi. Oli õigem, ausam ja targem see töö lihtsalt lõpetada. Kuigi majanduslikult oli otsus loomulikult kahjulik.

Ma ei oska teiste eest rääkida. Tuleb püüda mõista, mis juhtus, milles oli põhjus. Kui sellest aru saad ja kellegi peale, kaasa arvatud iseenda peale ei solvu, võid kerge südamega edasi minna. Kui aga midagi jääb kripeldama või kui tõesti on liiga tehtud, on raskem juhus. Siis tuleb kristlasena andestada, et nad ei tea, mis nad teevad ja ikka edasi minna.

Kas on võimalik, et proovide käigus käib korraga mingi nõksatus, et ahhaa või ohhoo, et siit tuleb nüüd küll vägev asi.

Päris nii ei ole ma mõelnud. Niisuguseid situatsioone on küll olnud, kus näed, et prooviperiood läheb huvitavalt, edasiviivalt, kõigile vaimustavalt. On juhtunud, et saab juba varakult selgeks – sellel näitlejal tuleb ilus roll. Või et see või teine stseen saab olema väga hea.

Aga on olnud ka nii, et korraga sa taipad: rong on vist juba läinud. Ega saagi täpselt aru, mis konkreetselt on käest läinud. Nüüd mitte, aga vanasti mõtlesin tihti sellele, et millal on lavastust võimalik kardinaalselt muuta ja suunata, millal on selles sündivas lapses kõik temale omane olemas? Kas viljastamise hetkel või juba enne seda? Sama asi on lavastamisel, mingil hetkel võib asi viltu keerata, ilma et üldse märkaks. Muidugi, tugeva intuitsiooniga, palju lavastanud ning heade näitlejatega töötanud lavastajal juhtub seda harvem.

Ma loodan, et suusainimesed ei pahanda, et võrdlen sporti ja vormi ajastamist teatritööga ja väga hea lavastaja intuitsiooniga, kes samuti mingil hetkel näeb justkui ette, et selles teatris sellel ajahetkel ei saagi sündida teist lavastust kui ainult see ja ainult nende näitlejatega.

Kui sa tõid juba sisse sporditeema, siis mõistavad ka kõige suuremad fännid, et sportlane ei saa olla aastaringselt tippvormis. Küll aga eeldatakse seda ühelt healt lavastajalt.

Ei usu mina, et keegi saab permanentselt tippvormis püsida. Lihtsalt ei saa nii olla. Inimene ei ole ju robot, ikka bioloogiline elukas. Ta peab puhkama ega saa töötada vaid oma võimete tipul.

Ka näitleja ei saa olla pidevalt tippvormis. Võimalik vaid, et näitleja puhul on see nagu loomulikum või kuidas ma seda seletan… Kui näitlejal üks roll nii hästi ei õnnestu, nagu temalt oodatakse, siis küllaltki loogiline põhjendus on, et osa lihtsalt ei sobinud või ei osanud lavastaja temaga tööd teha. Ehk jälle paralleele vedades: võib-olla suusad polnud nii head või treener tasemel.

Lavastaja ja näitleja juurest suurema üldistuse ehk teatri kui terviku juurde jõudes – Linnateatri eelmine hooaeg oli kaugel tippvormist ehk suhteliselt kahvatu.

Kui sa nii arvad, siis küllap ta oli. Pole mõtet hakata sinu arvamust kummutama. Igal inimesel oma.

Nii et sa pole sellega päri?

Mul on raske öelda. Siis peaks ma eelmise hooaja lavastused ette võtma. Ent sees olles mõjuvad need asjad natuke erinevalt kui väljast vaadates. Toon näite. Kriitikul on tunduvalt kergem jagada teatri repertuaar hooaegadeks. Samas kui üks lavastus võib püsida repertuaaris kolm ja rohkemgi hooaega. Seestpoolt vaadates on kõik üks repertuaar. Kogu repertuaar on üks tervik. Aga olen sama arvamust kuulnud üsna mitmelt inimeselt ja lugenud ka lehest. Ju siis nii on.

Palju sa lavastamise ja peanäitejuhiks olemise kõrval pead pihiisa ja psühholoogi rollis olema?

Kui keegi tahab midagi öelda mulle ja ainult mulle ning tahab rääkida mõnest probleemist vaid minuga, siis tegelikult on mul selle üle hea meel. See näitab, et peanäitejuhti ei suhtuta kui ainult inimesse direktsioonist või juhtkonnast, kelle arvamusi me loeme kas lehest või käskkirjadena seina pealt.

Mis puudutab psühholoogi rolli, siis see on igapäevane töö. Ole sa direktor või peanäitejuht, ikka püüad, et majas valitseks võimalikult loominguline õhkkond, mida võimalikult vähe mürgitataks. Mida rohkem on mul siin majas abilisi või mõttekaaslasi, seda lihtsam.

Sa muidugi ei ütle ja ei tohigi seda teha, aga kas sul kui peanäitejuhil või lavastajal on siin majas ka omad lemmiknäitlejad?

Võin öelda, et on näitlejaid, kellega on lihtsam töötada ja on neid, kellega veidi raskem. See ei tähenda, et sa töötad vaid nendega, kellega on lihtne. Et vaid nendega võiksid sündida head rollid – ja vastupidi.

Miks Marko Matvere siit teatrist ära läks?

Ma arvan, et mänguväljak siin teatris jäi talle liiga väikseks. Tema ande hulk, tema huvid ja võimalused siin teatris ennast realiseerida ei olnud enam kooskõlas. Toon näite. Ta on seda tüüpi inimene, kes tahab mängida suurt jalgpalli. Selleks on vaja suurt staadioni ja väga suurt hulka rahvast, kes pealt vaatab. Aga meil pidi ta mängima lauajalgpalli. Ja see ei pakkunud talle mingit rahuldust. Ta vajas rohkem õhku ja ruumi enda ümber.

Kas sa Katariina Laugu võtaksid teatrisse tööle tagasi?

Ma pole mõelnud, kas teatril oleks talle tööd pakkuda. Ja mis teater siis teeks, kui ta tuleks ise ennast pakkuma.

Jätaks sellele küsimusele praegu vastamata. Ütleme nii, et kas ei ole mina selleks vastuseks valmis või ei ole teater selleks valmis. Selles mõttes, et kas teatril oleks talle anda sellist tööd, nagu ta ise ootab ja väärib.

Võib juhtuda lihtsalt see, et ei ole nii palju tööd. Võtame või Anu Lambi. Ega tal ole palju tööd. See pole tema süü, pigem kivi minu kapsaaeda.

Selle koha pealt on näitlejate saatus palju keerulisem või raskem kui lavastajal, et viimane nii või naa saab tööd. Isegi keskpärane lavastaja saab tööd, aga vahel isegi väga hea näitleja ei saa endale tööd valida. Nii võib kesta aasta, kaks, kolm.

Pillasid enne lause, et teinekord tuleb teha lavastus, mis ühendab truppi. Mida sa silmas pidasid?

Seda ma silmas pidasingi, et aeg-ajalt on igas teatris vaja teha lugu, mis ühendab kogu trupi. Et näitlejad saaksid omavahel kokku. Paljudes teatrites, kus on mitu saali ja töös korraga mitu lavastust, näitlejad ei näegi üksteist või näevad vaid koosolekul. Ega tea, mida teeb paralleeltrupp. Ja kui kõik on veel eri garderoobides, tulevad ühe garderoobi jutud, siis teise garderoobi jutud… Sellist kogu truppi ühendavat tööd on vaja mitmes mõttes ja kui need tööd juhtuvad olema suured ja olulised, on eriti hea.

Sõna otseses mõttes hea õhkkonna loomiseks teatris?

Jah, loomulikult.

Meie kolme aasta tagune vestlus lõppes järgmiselt – millise küsimusega peaksin alustama meie järgmist vestlust viie aasta pärast ja sa vastasid: «Kui viie aasta pärast ja siin kabinetis, siis esimene küsimus peaks olema: Elmo Nüganen, kas te ikka veel pole aru saanud, et teie koht ei ole enam siin teatris, kas teil ei ole häbi oma tugitoolist kinni hoida?» Tõsi, viis aastat pole veel möödas.

Minu lepingut uuendatakse igal aastal ja eks ma ikka aeg-ajalt selle peale mõtlen. Kui ma siia teatrisse tulin, siis ega ma mõelnud tulla terveks eluks, aga ka mitte vaid paariks aastaks. Loodan, et mingil hetkel saan ma märgi – nüüd oleks aeg siin lõpetada. Mida ma aga ei taha, on see, et äratulek satuks ajale, kui teater on kõige viletsamas seisus.

Kuuldavasti oled sa selle märgi juba saanud ja Draamateatri uus direktor Kris Taska on sind sinna tööle värvanud?

Ei ole. Ma saan temaga väga kenasti läbi, aga millestki sellisest pole meil mingit juttu olnud. Küll aga, nagu ka Priit Pedajasega, et ma võiks sinna minna lavastama.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee