Eesti uudised

Praegune piir Venemaaga sündis Stalini tarkusest (118)

Rainer Kerge , 2. veebruar 2020, 08:25
Miks ei järgi Eesti nüüdisaegne piir Tartu rahulepingus märgitut? Kuna Stalini pealesurutud Eesti NSV piir jätab praegu Venemaale suurema territooriumi kui Vabadussõja-järgne, järgib Venemaa Eesti puhul just ENSV-aegset joont. Foto: Aldo Luud
Tartu rahu 100. aastapäeva puhul taasavaldame 2005. aasta 2.veebruaril Õhtulehes ilmunud artikli.

***

Samal teemal

Emeriitprofessor Sulev Vahtrele ei mahu pähe, kuidas Johannes Vares ja Nikolai Karotamm julgesid Eesti NSV küljest Setumaa ära lõiganud piiri vastu protestida, meie tänased poliitikud aga Venemaale Tartu rahulepingut meelde ei tuleta.

Ajaloolane Sulev Vahtre, millele tuginedes on tõmmatud praegu piirina talitlev Eesti ja Venemaa vaheline kontrolljoon?

Niipea kui Punaarmee augustis 1944 Eestisse jõudis – Võru oli juba vallutatud –, otsustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium otsemat teed – ja seal oli Stalini enda käsi selgelt mängus – lükata piir (nende järgi siis juba ENSV piir) tükk maad lääne poole. See on mõningate väikeste muudatustega praegune kontrolljoon ehk faktiline piir.

Oluline on see, et piiri muutmine toimus varakult, augustikuus 1944. Ilmselt oli see toonasele Nõukogude Liidule väga oluline, sest siis polnud veel selge, kas lääneliitlased Eesti taasvallutamist lubavad, ning igaks juhuks lükati piiri edasi – et niigi palju Nõukogude Liidule jääks.

Oli sel Stalini käega veetud piirijoonel mingisugunegi ajalooline või administratiivne alus?

Kui võtta Vana-Liivimaa ja Rootsi aegne piir ning Vene aegsed kubermangud, siis enam-vähem nende järgi tõmmati, aga ka mitte päriselt. Õieti pole Venemaa ju kunagi seletanud – ka praegu mitte –, miks ta sellist joont üldse õigeks peab. Seda tuleb tema käest küsida.

Aga et see piir polnud ka tollel ajal põhjendatud või õiglane, selle näiteks on üks hea fakt. Tolleaegne Eesti NSV juhtkond, kus eesotsas olid Vares ja Karotamm ja Veimer – nemad ei olnud rahul selle piirijoonega, sest Setumaa kui selline likvideeriti. Nii et isegi nendele meestele – nad olid ju lõppude-lõpuks Moskva käsualused – tundus niisugune piir väga ülekohtune.

Eks muidugi nemad tahtsid oma võimualust maad kah suuremaks, see on üks pool. Aga teine pool on see, et nad ikka nägid selles piiris ebaõiglust. Ja nemad saatsid Stalinile 19. novembril 1944 läkituse, milles soovisid piirijoont korrigeerida. Sellele ei tulnud muidugi mingisugust vastust. Järgnevalt tõmmati Narva tagune ala Eesti NSV piiridest maha.

...mida Eesti pool on pidanud. Ja sellest tuleks ka lähtuda. Aga niipalju kui mina tean praeguse piirilepingu teksti, siis seal oli esialgu viide Tartu rahulepingule olemas, mis Venemaa nõudel aga maha tõmmati.

Millal Tartu rahu oma faktilise kehtivuse kaotas? 1944. augustis?

Leping on kokkulepe vähemalt kahe osalise vahel ja leping kehtib niikaua, kuni lepinguosalised sellest kinni peavad. Kui üks pool sellest loobub, siis ei ole enam lepingut. Venemaa on selle murdnud, Eesti pool mitte. Ma tean, et Venemaa ei ole suuteline sõnapaari «Tartu rahuleping» isegi kuulama, mis siis rääkida tunnustamisest.

Kuigi – see oleks täiesti võimalik, ta võiks ka praegu deklareerida, et tunnustab selle uuesti kehtivaks, kuid tal on soov mingeid punkte korrigeerida. Palun väga, räägime siis, aga nagu mees mehega ja ühesugustel alustel. Mitte nii, et üks pool – suur ja tark Stalin – tõmbas joone, seletamata, miks see peab nii olema, ja nii see on ja nii see peab igavesti jääma.

Et Venemaa seda nõuab, sellest ma saan aru, aga miks meie mehed seda Stalini tarkust edasi tunnistavad – sellest mina aru ei saa.

Sulev Vahtre ei mõista, miks miks meie mehed seda Stalini tarkust edasi tunnistavad.Foto: Aldo Luud

Eestil oli Venemaaga piirilepingu allkirjastamisega – peaasi, et oleks piirileping – tuline kiire, sest meil oli õigustatud kartus, et muidu ei saa me NATOsse, ei saa me Euroopa Liitu. Kummatigi saime.

Sellest kartusest ma sain aru ja selle tõttu ka avalikkus selle piirileppe vastu ei protestinud. Aga nüüd on olukord muutunud. Eesti on tükk maad tugevam. Ja seda tuleks arvestada.

Me oleme niisama riik nagu teised. Venemaa lükkas piirilepingu sõlmimist kogu aeg aina edasi, sest see oli tema huvides, ta lootis sellega Eestit järeleandlikuks muuta: muidu te ei saa NATOsse ega kuhugi. Kui ta aga nägi, et see ei mõju, on jutt muutunud. Hea küll, kuid siis võime ka meie oma juttu muuta.

Venemaal on, jah, siin-seal öeldud, et Tartu rahu ajal oli Nõukogude Venemaa alles nõrk ja oli sunnitud järele andma, aga nüüd, kui me tugevamad oleme, paneme oma õiguse maksma.

Eesti võib samuti ütelda: 1990ndate alguses me olime kah nõrgad, jah. Kuid nüüd me ei ole enam nii nõrgad. Vabandage, kallid naabrid, meil on ilmnenud, et meie avalikkuses on väga tugevaid protestihääli sellise piirileppe vastu. Ja kuna me oleme demokraatlik riik, siis me ei saa kuidagi rahva arvamust ignoreerida. Nii et momendil ja otsekohe ei saa allkirja anda – et kui meile ainult leping ette pannakse, on meil pliiats kohe valmis. Ei pea see pliiats kohe valmis olema.

President Arnold Rüütlil olid volitused Vladimir Putiniga kohtudes piirilepe allkirjastada. Mis oleks olnud selle tagajärg?

Tagajärg oleks see, et praegu faktiliselt eksisteeriv piir oleks Eesti Vabariigi poolt tunnustatud ja kõik. Sellega oleks me loobunud suurest osast oma territooriumist. Ja kuna see oleks Eesti Vabariigi poolt üsna selge järeleandmine, on lihtne järeldada, et küllap uusi mitmelaadilisi nõudmisi järgneb Venemaa poolt ka edaspidi.

Mulle meenub sel puhul 1939. aastast – kui Venemaa hakkas nõudma Soomelt baase – Soome tolleaegse välisministri avaldus: igal asjal on piirid, nii ka väikese rahva järeleandmistel. Ma arvan, et praegu on Eestil piir käes niisugused järeleandmised lõpetada.

Moskvale alluval õigeusu kirikul pole minu arvates mingit õigust siinsete õigeusu kirikute varadele.

Kirikuvaradest rääkides mõtleme kas või Petseri kloostrile. Kui Petseri klooster peab tingimata kuuluma Venemaale – milles mina küll veendunud ei ole –, siis peaks Venemaa leidma selle eest Eesti Vabariigile väga suure hüvitise. Petseri klooster töötas 1940. aastani takistusteta, kloostri maavaldusi, jah, vähendati mõnevõrra, aga ikkagi oli kloostrina ilusasti olemas.

Üle Pihkva järve on ajalooliselt väga kuulus Jelizarovo klooster, mille munk Filofei XVI sajandil esitas Venemaa kui Kolmanda Rooma teooria (esimene oli antiik-Rooma, teine Bütsants).

Milline oli selle kloostri saatus 1920.–30. aastatel? See klooster pandi kinni! Ma käisin 1988. aastal Petseri ja Jelizarovo kloostris – vahe oli nagu öö ja päev. Ja Vabadussõja ajal, kui Petseri oli Punaarmee käes, siis punaarmeelased rüüstasid ja lõhkusid õige kõvasti Petseri kloostrit. Aga niipea kui klooster Eesti kätte sai, see lõppes.

Tänu Eesti Vabariigile on Petseri klooster sellises olukorras nagu ta praegu on. Ja vähemalt tänusõna võiks Venemaa selle eest ütelda. Aga korralik inimene ja korralik kirik pakuks ka midagi muud!

Rüütli ja Putini kohtumise järel kuulutati suure võiduna, et Putin leidis õige olevat Molotovi-Ribbentropi pakt hukka mõista. Mis saavutus see on? 1989. aastal tegi Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress juba sellise otsuse.

Venemaa on saatnud Eestile tutvumiseks Eesti-Vene suhete poliitilise deklaratsiooni projekti. Mis asi see on?

See on mul siin, jah, laua peal ja vahetevahel vaatan tema sisse. Mis asi see on? Iseäranis imelik, et see on piirilepinguga seostatud! Me peaks piirilepingu eest veel midagi maksma!

Sisuliselt on see poliitiline deklaratsioon Eestile solvav, erakordselt häbematu. Niiviisi ühe iseseisva riigi poole ei pöörduta. Tähendab – Venemaa ei pea meid ikka tõsiselt võetavaks riigiks.

Aga me oleme täiesti samal seisukohal, et on hädavajalik avada uus peatükk vastastikuste suhete ajaloos. Tingimata! Meie suhted on praegu halvad ja me oleme väga nõus uue peatükiga suhete paranemise mõttes. Seda me oleme alati püüdnud.

Vaatasin äsja üle 1919. aastast Vabadussõja ajast pärit Asutava Kogu deklaratsiooni, kus kuulutatakse, et me ei taha elada Venemaaga vihas ja vaenus, vaid sõpruses – kui ainult tema meid rahule jätab!

Saksamaa on natsire˛iimi kuritegude pärast vabandust palunud. Miks ei palu Venemaa andestust kommunistliku re˛iimi kuritegude ja okupatsiooni eest?

Jah, kui ma seda teaks…

Aga ajaloolasena te oskate aimata, tõmmata paralleele…

Juba XV sajandist alates võib rääkida Venemaa välispoliitikas kindlast diplomaatilisest joonest, mis pole sajandite jooksul just palju muutunud.

See on – venelased on valitud rahvas!

See XVI sajandi esimesel poolel munk Filofei sõnastatud Venemaa kui Kolmanda Rooma teooria kestab ikka kuidagi edasi. Venemaa on alati püha ja jagamatu olnud ning tema piirid on ikka ulatunud kaugemale... nii-ütelda üle piiri.

Ja väga sügavalt on Venemaal juurdunud arvamus: Venemaa peab ulatuma laial rindel Läänemereni välja ja kõik aktsioonid selle eesmärgi saavutamiseks on õiglased.

Kuidagi ei suuda Venemaa nimetada neid samme, mis siin 1939–40 astuti, okupeerimiseks. Venemaa ei mõelnud juba algusest peale Tartu rahulepingut täita, seda isegi kuulutati – küll töörahvas tõuseb üles ja küll siis saavad asjad korda.

Ei läinud viit aastatki mööda, kui oli 1. detsembri mässukatse, lisaks jättis Venemaa mitmed lepingupunktid täitmata – Tartu Ülikooli varad on praeguseni Venemaal.

9. mail 2005. tähistavad paljud riigipead Moskvas võitu fašistliku Saksamaa üle. Kus ja mis kuupäeval võiks tähistada võitu kommunistliku Venemaa üle?

Eeltähistamisena võiks ju välja pakkuda koguni mõne 1941. aasta kuupäeva, kui Saksamaa Venemaa okupatsiooni välja vahetas. Eesti inimestele on need okupatsioonid täiesti võrreldavad ja... alati isegi mitte päris täpselt.

Aga laiemalt – ma arvan, et võitu kommunistliku Venemaa üle ei ole veel saavutatud.

Eesti võib ju tähistada taasiseseisvumist 20. augustil – see on meie võit, sest vabanesime okupatsioonist; pluss Vene vägede väljaminek 1994.

Kuid võrreldes Tartu rahuga olid siis tingimused hoopis halvemad, kõigepealt – meie territoorium oli väiksem, meie rahvastiku rahvuslik koostis oli täielikult moonutatud, ja on praeguseni – mis on meile suur arengupidur , aga millest ei taheta nagu rääkida.

Senikaua, kuni Venemaa sõnaselgelt ei tunnista oma süütegusid ja kuritegusid, võidupidu kommunistliku Venemaa üle pidada ei saa.

Eeltähistamiseks jäägu Tartu rahu.

Sulev Vahtre küsimusi Eesti-Vene suhete poliitilise deklaratsiooni projekti kohta.

Deklaratsioonis: Pooled konstateerivad, et Venemaa ja Eesti rahvad elasid kui ammused naabrid kahe ja poole sajandi jooksul, jagasid ühiseid rõõme ja muresid, andsid ühise panuse kultuuriliste ja materiaalsete väärtuste loomisel. Paljude tuhandete venemaalaste ja eestlaste saatused põimusid kooseksisteerimise ajal ühtses riigis. Rahulikult, vägivalla ja konfliktideta võisid kahe riigi rahvad lahku minna, kui nad otsustasid ehitada suveräänsed riigid.

On raske aru saada, millal see kaks ja pool sajandit algab ja millal lõpeb. Tahaks seda täpsustada.

Asutava Kogu 1919. aasta deklaratsioonis öeldakse, et Venemaa on meiega käitunud võõrasemana, aga vaatamata Vene isevalitsuse survele suutsime siiski majanduslikult ja kultuuriliselt edeneda kuni iseseisva riigini. Nii et väga sõbralik see kooseksisteerimine siis ei olnud.

Deklaratsiooni praeguses sõnastuses jääb mõistetamatuks, millist lahkuminekut on silmas peetud. Lahku lõi Eesti Venemaast siis, kui ta 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutas, sellele vastas Venemaa relvastatud kallaletungiga. Kui on mõeldud 1991. aastat, siis ka toona polnud lahkuminek rahulik – kui me ikka mõtleme, kuidas see toimus, kuidas siin tankid tegutsesid ja kuidas meie esimesi piirivalvureid terroriseeriti ja peksti. Imelik on veel ka öelda 1991. aasta kohta «rahvad läksid lahku» – aga ei läinud ju lahku! Need muulased, kes okupatsiooni ajal siia toodi, umbes 600 000, need ei läinud sugugi mitte kõik ära!

Veel ma ei tea, millal otsustas Venemaa ehitada suveräänse riigi?

Deklaratsioonis: Pooled rõhutavad /.../ koostöö tugevdamist /.../ õhuruumi kontrolli alal.

Eesti on NATO liige ja separaatselt NATO asju ajada Venemaaga pole korrektne. Pealegi – meie õhuruumi on rikkunud praegu küll ainult üks riik. Kuidas sellesama riigiga nüüd seda õhuruumi kontrollima hakata?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee