Eesti uudised

Pääsenud, et jäljetult kaduda 

Kadri Paas, 28. jaanuar 2005, 00:00
MÄLESTUS TÜTREST: Tiina ema Urve on tütre mälestuse jäädvustanud.
Kaks päeva pärast Estonia hukku saatis Rootsi saatkond Eestis Rootsi välisministeeriumile faksi, milles kinnitatakse Estonia kauplusejuhataja Tiina Müüri pääsemist. Faksis tuginetakse siseministeeriumi andmetele.

SL Õhtulehe käsutuses on 30 septembril 1994 Rootsi saatkonnast Tallinnas Stockholmi saadetud faks pealkirjaga «M/S Estonia: Rootsi viidud ellujäänud».

Toonane suursaadik Lars Grundberg kirjutab: «Tiina Müüri kohta, keda mainiti meie 453-s, teatab siseministeerium, et ta on päästetud ja endast teada andnud, kuid ei ole veel Tallinna jõudnud. Pihti kohta aga pole veel andmeid.»

Samas väidab suursaadik Stockholmi saadetud faksis, et siseministeeriumis on koostatud reisijate ja ellujäänute nimekiri. «Vaatasime selle täna koos nendepoolse kontaktisikuga läbi ja tegime parandused meile teadaolevatest andmetest lähtudes. Täna hiljem jõuab meieni uus, parandatud versioon, mille siis edastame.»

Faks on teele läinud kell 12.30.

Kadunud helistasid koju?

Tiina Müüri vanemad Kalev ja Urve Beek on faksist teadlikud. «Pärast faksiga tutvumist võtsin siseministeeriumiga ühendust ning sain teada, et Tiina peaks juba sisuliselt koju jõudnud olema. Kui ütlesin, et elan tütrega ühes korteris ning pole millegipärast teda kohanud, hakati mingeid erinevatele versioonidele toetuvaid muinasjutte rääkima ning selget vastust Tiina saatuse kohta ei tulnudki,» räägib Kalev.

«Hakkasin alles nüüd, pärast tõestust sõjatehnikaveole ja Sven Aneri (Estonia katastroofiga seotut uurinud Rootsi ajakirjanik) kinnitust, et tal on olemas dokumendid Ühendriikide lennukite salapärase reisi kohta Rootsi, faksi peale uuesti mõtlema,» räägib Kalev Beek. Samuti meenuvad talle nüüd katastroofile vahetult järgnenud «tummad» telefonikõned. «Korduvalt telefon helises ja vastates ainult keegi hingas või ohkas. Ainult korra kostis sõna – mina,» räägib Kalev.

Urvegi meenutab üht imelikku telefonihelinat. «Tiina kaksikutest poegadel oli 10. sünnipäev. Mõtlesin terve päeva, et kui poiste ema kas või kuskil elus oleks, peaks ta neid ikka kuidagi meeles. Hilisõhtul heliseski korraga telefon ning tuli nn. tumm kõne. Keegi ei rääkinud, ei öelnud midagi, aga mõtlesin: kas tõesti Tiina?» meenutab Urve Beek.

«Aga praeguseks on ta ilmselt surnud. Pole võimalik, et Tiina ei anna mingit elumärki ei meile, ei poegadele ega elukaaslasele,» lisab Urve.

Salapäraste kõnedega pommitati ka Ülo Veidet, Estonial kadunuks jäänud kaksikõdede Hannely ja Hannika isa. «Kindel on see, et Hannely helistas meile korduvalt koju, kuid ei rääkinud sõnagi. Ainult kord ütles ta: mina – Hannely,» ütleb Ülo. Tütar helistanud seni, kuni isa paigaldas telefonile numbrilugemisseadme. «Siis katkes kõik päevapealt.» Erinevalt abikaasast usub Ülo, et tütar pääses laevahukust.

5–7 pääsenute nimekirja

Õpetajana leiba teeniv Urve Beek on nördinud, et kui Rootsi valitsus vähemalt tunnistas sõjatehnikavedu Estonial, siis Eesti valitsus pole selle kohta mingit mõistlikku selgitust andnud. «Selline aastaid kestnud teadmatus on inimeste tervisele, psüühikale mõjunud. Põhimõtteliselt on ju nii, et selle faksi kohaselt peaksin siiani Tiinat koju ootama,» ütleb Urve.

Tundmatust palunud riigiametnik ütleb, et põhimõtteliselt võis Grundbergi faksi ükskõik kelle nimesid sattuda. «Kriisikomisjonil oli 5–7 erinevat laevalolnute nimekirja. Isegi meeskonnaliikmete kohta polnud õieti aimu, kas tööl oli ühe või teise vahetuse mehaanik,» sõnab SL Õhtulehega rääkinu.

Tema sõnul oli tavaline, et keegi Kapa-Kohilast helistas ja teatas, et temal jäid kolm õelast laeva. Pärast aga selgus, et lapsed olid hoopis Antslas. «Kui telefonitsi kellegi kohta küsiti, kas ta on elus, öeldi, et on jah elus. Lihtsalt arvati, et äkki ongi elus ja targem on inimestele lootust anda,» kirjeldab allikas toonast situatsiooni.

Siseministeeriumi selleaegne kantsler Gero Kartau tunnistab, et laevalolijate nimekirjadega oli parajalt segadust. «Siseministeerium pöördus Soome ja Rootsi kolleegide poole ning palus esmajärjekorras saata ellujäänute nimekirjad. Nendega oli aga omajagu tegemist, sest Soome ja Rootsi tahtsid nimesid korduvalt üle kontrollida, ning nii saabusidki pääsenute nimed jupikaupa. Mingeid pikki ja põhjalikke nimekirju polnud kuskil,» meenutab praegune Tartu Ülikooli ohutustalituse juht Kartau.

Kas juhtus ka nii, et alguses pääsenuks tunnistatu kanti hiljem hukkunute nimistusse?

Kartau möönab, et mingi segadus oli. «Kelle nimega seotult, enam ei mäleta.»

Samas vannub ta, et kapten Avo Pihti nimi nende pääsenute nimekirjades kindlasti ei figureerinud.

«Tutvusin kapten Pihtiga paar kuud enne katastroofi ning oleksin tema nime kohe fikseerinud,» märgib Kartau.

Loomisel komisjon

Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas eile keskfraktsiooni algatatud eelnõu uurimiskomisjoni loomise kohta, et selgitada välja parvlaevaga Estonia Eestist sõjatehnika väljaviimise asjaolusid.

Põhiseaduskomisjoni 17. jaanuari istungil väitis maksu- ja tolliameti peadirektor Aivar Rehe, et nende ametkonna käsutuses ei ole dokumente, mis viitaksid, et 28. septembril 1994. aastal oleks Estonial veetud sõjalise iseloomuga strateegilist kaupa.

Ettepanekut uurimiskomisjoni loomise toetamise või mittetoetamise kohta põhiseaduskomisjon eile ei teinud.

Põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu sõnul otsustas komisjon teha valitsusele ettepaneku tagada Estonia katastroofiga seotud dokumentide alaline säilimine. Ka peeti vajalikuks tellida tehniline ekspertiis, mis kriminaalõigusprobleemid võivad tekkida 1994. aasta õiguse alusel seoses militaartehnika veoga Estonial.

«Seni kuni Eesti ametkondade õiguspärane kahe riigi vahelise koostööna käsitletav tegevus ei leia ametlikku kinnitust, on sõjatehnika salakaubaveo kahtluse all peamiselt toonased kõrged Eesti kaitsejõudude ja tollitöötajad,» ütleb eelnõu üks algatajaid, põhiseaduskomisjoni aseesimees Evelyn Sepp. Tema sõnul on alust väita, et Rootsi riik on jätnud täitmata mitu olulist rahvusvahelist kohustust. Nende järgi oleks Rootsi pidanud igal juhul informeerima Eesti ametivõime soovist vedada Eestist välja strateegilist kaupa, leiab Sepp. Viimasega oleks Sepa meelest tegu olnud ka siis, kui veosed sisaldasid näiteks Vene sõjaväele kuulunud sõjaväeelektroonikat.

Vastavasisulise koostöö kohta Sepa teada Eestil informatsiooni pole. «See seab kahtluse alla Rootsi riigi siiruse, koostöö ja kaasabi lisaks toonase sõjatehnika veo varjamisele ka Estonia laevahuku enda põhjuste uurimisel,» ütleb Sepp.

Hermann Simmi sõnul ei olnud Eesti 1994. aastal ühinenud strateegiliste kaupade väljavedu reguleerivate rahvusvaheliste dokumentidega ega vastu võtnud vastavaid seadusi.

Põhiseaduskomisjoni istungil kerkis esile ka küsimus Estonial veetud vara omanike kohta, sest Eestisse jäänud Nõukogude Liidu militaarvara oli Eesti omanduses.

Kristjan Roos

Parts pärib Rootsis aru

Peaminister Juhan Parts esitab tänasel kohtumisel Rootsi peaministrile Göran Perssonile täpsustavaid küsimusi parvlaeval Estonia veetud militaartehnika kohta.

Mida täpselt Parts Stockholmis Rootsi peaministrilt küsib, valitsuse pressiesindaja Erki Peegel ei ütle. «See visiit kavandati ammu enne seda, kui tõusis päevakorrale relvavedu parvlaeval Estonia. Kohtumise peamised teemad on kahepoolne koostöö ja Euroopa Liidu ees seisvad ülesanded,» räägib Peegel.

Peegel ja ka Perssoni pressiesindaja Sebastian Navab kinnitavad, et peaministrid täna ühelegi dokumendile alla ei kirjuta.

Ühepäevasel töövisiidil Rootsi käib Parts ka Stockholmi eesti koolis, mis tähistab tänavu kevadel 60. aastapäeva.

Kristjan Roos

Ameeriklaste inimrööv?

SL Õhtuleht vahendas eelmisel nädalal Free American Pressi, kelle väitel võidi Estonialt kadunud eestlased – üheksa meeskonnaliiget (nende seas ka Tiina Müür – toim.), kes olid algul ellujäänute nimekirjas, kuid sealt hiljem kustutati – Rootsist minema viia USA lennukitega Gulfstream 4 ja Boeing 727-200. Sest 28. ja 29. septembril 1994. aastal pandi Arlanda lennuväljal 4–5 registreerimata reisijat lennukitesse ja need kadusid teadmata suunas.

«Pole küll kindlaid tõendeid, kas lennukite pardal olid just need üheksa meeskonnaliiget. Kuid mul on dokumendid, mis näitavad, et need kaks lennukit võtsid Arlandalt neil päevadel peale üheksa inimest,» kinnitab Sven Aner, kelle väitel on olemas ka ametlik nimekiri – tõestus, et need üheksa meeskonnaliiget pääsesid laevahukust. Tema sõnul teatati aga näiteks algul ka, et diskor Tiit Meos ja laevatööline Kalev Vahtras on eluga pääsenud, kuid hiljem selgus, et siiski ei ole. Sama lugu oli Ago Tominga, Lembit Leigeri, Kaimar Kikase, Agur Targma, õdede Veidede, Estonia kauplusejuhataja Tiina Müüri ja kapten Avo Pihtiga – algul väideti, et nad on pääsenud, hiljem teatati vastupidist.

Eesti allikate järgi olid Estonia huku järel pääsenute esialgses nimistus Piht, neljas tüürimees Kikas, laevaarst Viktor Bogdanov, vanemmehaanik Leiger, neljas mehaanik Targma, kauplusejuhataja Müür ning varieteetantsijad Hannika ja Hannely Veide. Kusjuures Piht oli ametlikus nimekirjas veel 4. oktoobrilgi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee