Uudised

Omandireform - kas poliitiline anekdoot või õiguslik vägivald?  

11. veebruar 1998, 00:00

Mõne aja pärast hakkab varade ümberjagamise pidu läbi saama. Selle peo ukse taha jäänud kaotajaid on liiga palju. Nende sinisilmsus hakkab otsa saama.

Kahe inimpõlve taguste varade tagastamine on Eesti oludes muutunud spetsiifiliseks ettevõtlusvormiks. 1940. a. formaaljuriidilisi isikuid omanike rollis vajatakse kui kulisse, millega avalikkuse silme eest varjata olemasoleva vara ärastamist.

Selles mängus on ohvrid ennekõike tagastatud majade üürnikud, kes pole saanud kasutada oma tööaastate EVP-sid korteri ostmiseks nagu kõik teised. Nad jäid suures korteriäris ilma 10 miljardist kroonist, nagu tõdes majandusminister Jaak Leimann mullu septembris Riigikogu ees esinedes.

See äriprojekt tuleb veel suures osas kinni maksta kõigil Eesti maksumaksjail. Saajad on tihtipeale välismaalased ja loomulikult nende varade kohalikud vahendajad ja omandajad.

Mitte tagastamine, vaid ümberjagamine

Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Varaõiguse osas tõi see kaasa omanike õiguste ennistamise neile 1940. a. kuulunud varale. Kas aga seda vara füüsiliselt reaalses maailmas olemaski on?

Miks õigusriigis kaob ka omandiõiguse tähtajatuse juures nõudeõigus omandile aegumistähtaja - 10 aastat - möödudes, kui vara on osutunud mahajäetuks, omanik pole vara eest hoolitsenud või on loobunud selle kasutamisest?

Koos nõudeõiguse aegumisega kaob ka omandiõigus. Seetõttu polegi meil tegemist omandiõiguse taastamisega ja sellest tuleneva omandi tagastamisega, vaid olemasoleva vara ümberjaotamisega sisuliselt kõrvalistele isikutele.

Eesti seaduseloojate soov anda 1990. aastatel tagasi 1940. aasta 16. juuni vara on kas rumalus või petukaup. Restitutsiooni korral saame rääkida omanike õiguse taastamisest neile toona kuulunud varale, mitte aga selle tekkimisest praegusele varale, tõdesid justiitsminister Paul Varul ja kantsler Mihkel Oviir oma seletuskirjas omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse juurde.

Omandireformi aluste seadus, mille võttis vastu Ülemnõukogu 13. juunil 1991, sätestas nõude, et omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele ei tohi kahjustada teiste isikute huve ega tekitada uut ülekohut. Ometi on nüüdseks tekitatud ülekohus, mille rahaline väärtus küünib Eesti riigi aastaeelarveni.

Vastuolus inimõigustega

Iseseisvuse taastamisel saavutatud poliitilise kokkuleppe vaimsust esindas eeltoodud säte. Selle kokkuleppe hülgas Riigikogu 7. koosseisu 2. istungjärk, võttes 6. mail 1993 vastu eluruumide erastamise seaduse. Lahtisel hääletamisel sai see seaduseks 44 poolthäälega (põhihääled tulid Isamaalt, Mõõdukatelt ja ERSP-lt).

Nimetatud seadus on väga vasturääkiv. Esmalt märgitakse, et erastamisele kuuluvad üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid ja üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võib osta selle eluruumi üürnik. Kohe samas tehakse erastamisobjektide puhul kitsendus õigusvastaselt võõrandatud eluruumide osas. See on vastuolus ülaltoodud sätetega ja põhiseadusega tagatud kõigi (sealhulgas ka üürnike) võrdsusega seaduse ees.

Ratifitseerides oma seadusega 13. märtsil 1996 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollid, tegi Riigikogu reservatsiooni esimese lisaprotokolli esimesele sättele, mis annab igale füüsilisele või juriidilisele isikule õiguse oma omandit segamatult kasutada. Reservatsiooni mõte on, et eeltoodud säte ei tohi saada takistuseks varade ümberjagamisel erastamise, sealhulgas tagastamise vormis. Sellega võeti aga omaks, et omandireform on läinud vastuollu inimõiguste ja põhivabadustega.

Demokraatia ülesanne on kaitsta ühiskonda vabaturumajandusliku primitivismi eest. Kui me soovime elada turumajanduslikus riigis, siis peame õppima ennast kaitsma nende inimeste eest, kes isikliku kasu nimel on valmis ohverdama kaaskodanike heaolu ja ühiskonna turvalisuse.

Kriminaalne hääletamine

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine restitutsioonilisel alusel on muudetud farsiks, kuna pole ju taastatud 1940. aastal kehtinud põhiseaduse ja teiste seaduste toimet, seda ka omandiõiguse osas.

Mõistetav on 1940. a. vara omanike õiguste ennistamine neile siis kuulunud varale. Kuid selgusetuks jääb, mis alusel jagatakse formaaljuriidilistele omanikele ja nende pärijate laia ringi õiguslikele subjektidele eesti rahva reaalselt eksisteerivat 1990. aastate vara, arvestamata toonase vara majanduslikku kuuluvust (võlad, pantimine), samuti täiesti ignoreerides järgneva 50 aasta majandustegevusest tulenevat.

Õigusvastaselt võõrandatud varade kasutajad ei ole saanud neid möödunud 50 aasta jooksul oma valdusesse mitte kuritegelikul teel, vaid seaduslikul alusel. Nüüd tuleb võõrandatavate elamute riigiüürnikel ja eramukruntide põliskasutajatel leppida teadmisega, et praegune riik on parlamendi, valitsuse, omavalitsuste, kohtute jne. näol loobunud nende õiguste kaitsmisest.

Või tuleks siiski arvata, et tegemist on õigusriigis lubamatu olukorraga, kus osa ametiisikuid kasutab oma õigusi ja võimalusi seadustes kajastatud üldiste huvide vastaselt?

Kõike seda silmas pidades tuleks algatada kriminaalasi. Kas riigikogulane ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise eest - isegi siis, kui see läheb vastuollu põhiseadusega ja inimõigustega? Kas praegune 100 000 inimese koduõiguse hävitamine pole mitte inimsusevastane tegevus?

15. jaanuaril toimunud nõupidamine peaministri juures annab siiski lootust, et ehk loobutakse õiguslikust terrorist omandireformis.

TAAVI NIRK,

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee