VIIMASED EHITUSPÄEVAD: Millau sild teeb lauge kurvi Tarni jõe oru kohal.Foto: All Over Press
Tõnis Erilaid 14. detsember 2004 00:00
Täna avatakse Prantsusmaal maanteesild, mida Briti ajaleht Independent on juba nimetanud maailma kõigi sildade emaks. 2460 meetri pikkuse silla autotee viskub 270 meetri kõrguselt üle Tarni jõe Millau linnakese lähedal eel-Püreneedes kiirteel A75, mis ühendab Pariisi Vahemere rannikuga.

Teras- ja raudbetoonsilla, mille kõrgeim mastitipp ületab Eiffeli torni, projektis Sir Norman Forster, kes on ka Thamesi ületava kuulsa Millennium Bridge`i autor. Silla ehitas Eiffage, kulutades 260 miljonit eurot ja saades vastutasuks õiguse koguda 75 aastat sillamaksu. Ehitus kestis 38 kuud. Läinud reedel avasid ehitajad sillal vahuveinipudeleid ja nautisid kaunist maastikku ning tundsid sillaservalt alla vaadates kerget peapööritust.

Kõik raskveokitega tehtud katsed on läinud edukalt, pole ainult teada, kas vana kombe kohaselt projekteerijad ja insenerid silla all seisid. Küll kinnitas ehitajate peol järelevalvearhitekt Alistair Lenczner: «Ma olen kindel, et sellest ehitisest saab üks maailmaimesid.»

Ehitajad ütlevad, et sillasambaid rajades jäid pilved nii mõnigi kord neist allapoole.

Kaheksa korda üle Big Beni

Nii kõrget silda maailmas pole. Britid iseloomustavad seda võrdluses Big Beniga – Millau sild on kaheksa korda kõrgem; prantslased Eiffeli torniga – silla kõrgeim punkt on Eiffeli torni 343meetrisest tipust üle. Võimalik, et Millau sillale kuulub veel üks rekord – nii pikka terasvaieritel rippuvat silda ei teata maailmas olevat.

Pariisist viiv kiirtee takerdus Tarni piirkonnast alates kaheksakümnendaist aastaist, kui lõunasse Montpellier` poole kiirustavad autokolonnid tekitasid meeletuid ummikuid ja kohalik rahvas kaebas, et nad ei pääse enam üldse liikuma.

Siis kaaluti kahte võimalust: tunnelit ja mitut väiksemat silda – mis olnuks tehniliselt lihtsam – või üht hiiglast.

Lihtsaim lahendus heideti kõrvale eeskätt seetõttu, et kaks imekaunist küla – Peyre ja St. Georges de Luzencon – jäänuks maantee ohvriks. Tunnelisüsteem läbi mägede osutus võimatuks pärast seda, kui uuriti maapinna geoloogiat. Lisaks kaotanuks autosõitjad suurepärased vaated Püreneede eelmäestikule.

Tuhandeid tonne terast ja betooni

Nii otsustatigi lõpuks maailma kõrgeima maanteesilla kasuks. 2. novembril 1994 pakuti viiele arhitektide ja inseneride rühmale osaleda võistlusel, millest kokkuvõte tehti 1996. aastal.

Õiguse sild projektida saigi Sir Norman Foster koos inseneribürooga Sogelerg.

Sillal on mõlemas suunas kaks sõidurada. Foster projektis silla üsna lauge kurviga – eeskätt seetõttu, et autosõitjaile avanevad vaated oleks peadpööritavalt kaunid ja osalt ka seetõttu, et vähendada marutuulte survet ehitisele.

Ehitust alustati 2001. aastal. Silda on paigaldatud ümmarguselt 127 000 kuupmeetrit betooni ja 24 000 tonni mitmesuguseid terastarindeid ning kaableid. Ühtaegu tuli ümber ehitada 340 kilomeetrit kiirteest A75, nüüd pääseb Pariisist Vahemere äärde 100 kilomeetrit lühemat teed pidi.

Varasemate ummikute suurust iseloomustab tõsiasi, et inseneride arvutuste kohaselt pääseb pariislane nüüd pärale neli tundi kiiremini. Jutt on Clermont–Ferraud` lõigust kuni Beziers`ni. Sealt tuleb muidugi veel tükk aega sõita, et läbi Marseille’ lasuurrannikule pääseda. Samas ei ole A75 ülepea kõige otsem tee Cannes`i või Nizzasse pääsemiseks.