EDASI EI LÄHE: Aivar Antohin on mees, kes aastate eest ajas tuletõrjeautoga taga tundmatut objekti, mis maandus taamal paistva kidura kasevõpsiku juurde. Puud pole sellest ajast suuremaks kasvanud. (Mati Hiis)

Palju räägitud Kaiu raba on kohalike sõnul koht, kuhu minna ei taheta, kus ufo maandumispaigas pole kasesalu 20 aastat sentimeetritki kasvanud ja kuhu ufoloog Hans Raudsik tungivalt ei soovita minna.

Kunagi vabatahtlikku tuletõrjeseltsi kuulunud Aivar Antohin tunneb ebamugavust, kui SL Õhtuleht palub tal olla teejuht vaevalt 300 meetrisel teekonnal Kaiu rappa. Kohta, kus väidetavalt on maandunud kohalikke ärritanud apelsinikujuline leegitsev objekt, mis näis justkui tulekahjukuma ning ajas pritsimehed autodega üht Purila küla vanaldast elumaja kustutama. Tegelikult ei põlenud miski.

Antohin näitab maanteele paistvat kohta, kus laiub kasesalu. Kui Aivar ei ütleks, et võpsik on vähemalt 20 aastat vana, võiks neid noori puukesi pidada vaevalt viie-kuueaastasteks. Nii väetid ja pisikesed on need kummalise sündmuse tunnistajaks olnud puud.

«Olen siin kogu aeg elanud – alates helendava objekti rappa kadumisest pole need kasvanud,» ütleb Antohin vaikselt.

Salapäraselt kadunud mees suri aastaga

Mees keeldub kasesalu juurde minemast. Algul vabandab end välja põhjendusega, et jalatsid ei sobi lumes sumpamiseks. Rabaveerelt kodu poole tagasi sõites tunnistab Aivar, et nii tema kui ka paljud teisedki kohalikud väldivad raba teadlikult.

«Rappa minnes on alateadlikult tunda, kuidas keegi jälgib. Kui vaatad suunda, kus silmapaarid peaksid olema, ei liigu seal puuleheke ka,» räägib mees tõsiselt. Ta lisab, et selline ebameeldiv tunne tekib alati, kui nn ufosohu minna.

Samuti põline Kuimetsa elanik Helmut Press teab, et Kaiu raba puhul on tegemist põneva piirkonnaga.

«Üheksakümnendate keskel oli sealkandis ühel mehel suvilakoht. Ühel päeval oli mees kui tinatuhka kadunud. Kui ta paari päeva pärast välja ilmus, ei mäletanud oma kadumisest midagi ega osanud öelda, kus oli. Kaua see mees ei elanud – alla aasta ja vajus manalasse,» meenutab Press.

Ka on Pressi sõnul räägitud rappa maandunud tundmatutest lendavatest objektidest.

«Sinna on ikka igasuguseid masinaid ära kadunud. Kõige kuulsam on muidugi niinimetatud Purila ufo, mis kohalikele näis kui ehtne tulekahju. Ka vastab tõele kuuldus, et inimesed ei taha eriti Kaiu niinimetatud uforappa minna. Olen näinud, et jahi ajal ei taha mõni mees sinna Kaiu raba poole ajusse minna. Vabandab, et ei tunne seda kanti, et eksib viimati ära. Tegelikult on näha, et piirkond lihtsalt hirmutab,» räägib Helmut.

Tulnukas rattaga kartulivagude kohal

Ennast hobiufoloogiks kutsuv endine miilits Hans Raudsik ütleb, et tema Kaiu rappa ei lähe.

«On kohti, kuhu pole tervislik minna ja kuhu ma kunagi ei lähe. Kaiu soo on koht, kus on kadunud inimesi ning sinna läinutel võib tekkida paaniline hirm. Tean juhtumit, kus rabas jalutanud mehe juurde tuli kaks Vene sõjaväevormis tegelast ja nõudis inimeselt silmapilk lahkuda. Kui inimene oli selja keeranud ja tahtis jalga lasta, vaatas ainult vilksamisi tagasi – tundmatud olid nagu tina tuhka kadunud. Kust nad ilmusid, kes olid või kuhu kadusid, pole teada. Kindel on vaid see, et mingit sõjaväeosa või rabaalust salasõjaväelennuvälja seal polnud,» kinnitab Raudsik.

Legendaarne tundmatute anomaaliate uurija Igor Volke meenutab Kaiu kandist veel juhtumeid.

«Kord nägi üks vanainimene ja laps, kuigi eri aegadel, raba lähedal põllu kohal imelikku kuju – hästi pruuni nahaga mees, punased trussikud jalas, liikus imelikul kombel kartulivagude kohal. Vanainimesel jäi esmalt mulje, et tüüp sõidab rattaga, aga siis mõtles, et kartulimaal ju nagu ei saa. Laps nägi sama olendit hiljem, samuti rattasõidu liigutustega helitult edenemas,» meenutab Volke üht väljapaistvamat lugu.

Samuti räägib ta loost, mille korraldas üks kohalik jahimees. Mees pannud rabast mööduvale teele üles lõksu – üle tee ulatuva traadi. «Kui loom oleks traati jooksnud, teinuks teeveerde posti külge paigaldatud fotoaparaat jooksjast kohe foto. Pilti see aparaat ka tegi, aga objektiivi ette oli jäänud hoopis kummaline küürus kepiga longanud vanamees. Pigem muinasjututegelane kui reaalne inimene. Kuigi fotot uurisid paljud kohalikud, ei tundunud ükski neist pildile jäänut ära,» lisab Volke.

Anomaaliate uurija arvab, et isegi Vene teadlastele huvi pakkunud Kaiu raba puhul on tegemist nn. aegruumi portaaliga, kus inimene võib vabalt ajataju kaotada ja eksida.

«Kas Kaius ja terves selles Raplamaa Märjamaa piirkonnas võivad olla aegruumi nihked?» küsib Volke retooriliselt. «Et lähed viieteistkümneks minutiks metsa, aga unustad aja ja tuled alles kolme tunni pärast välja. Tekivad kas hirmud või hoopis eufooria. Kummitada võib ka vererõhu tõus ja arütmia,» kirjeldab Volke aegruumi portaali sattumist. Samuti liikuvat sellistes kohtades sageli tundmatud objektid, mis salapäraselt kaovad.

Kaiu raba ja Merivälja Hõbekuuse objekt on seotud

Kaheksakümnendatel Tallinnas Merivälja väidetavat kosmosemajakat uurinud Aleksander Dedejev, kaitseministeeriumi ühe allasutuse teadustöötaja, uskus, et Merivälja objekt kuulub tunduvalt võimsamale maavälisele kooslusele, mis asuvat Kaiu rabas. Seal olla juba üle saja aasta koht, kust väidetavalt startivat taldrikud. Kaiu objekt pidi olema suur, umbes 70 kilomeetrit. Ja maavälised jõud olevat seal ja kasutavat raba oma objektide stardiplatsina. Hõbekuuse tee maapõu võib peita endas aga lausa kaht objekti. Suurem olla elliptiline, 17x22 meetrit, väiksem umbes 2x4meetrine pommikujuline objekt. Viimane võib olla ufotaoline objekt, mis suudab kiiresti liikuda igasuguses keskkonnas. See võib olla näiteks signaalgeneraator. Kui maailmaruumis liiguvad ringi tipptehnoloogilised asjad, siis tekib küsimus, kuidas neid navigeerida. Selleks tulebki paigaldada navigatsioonimärgised, nagu need on Hõbekuuse teel.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis