Eesti uudised

Jaak Jõerüüt: alguses lootsin kommunistlikku parteid õõnestada, aga olin liiga naiivne (2)

Urmo Soonvald, 26. november 2004, 00:00
RISKIVABA TÖÖ: «No mis risk see siis ka on – võrreldes paljude muude riskidega elus?» ei karda vastne kaitseminister Jaak Jõerüüt Partsi valitsuse ministriportfelli. 
Kirjanikust kaitseminister Jaak Jõerüüt kartis 1980. aastal koos eesti intelligentsiga alla kirjutada venestamisvastasele pöördumisele ehk «40 kirjale».

Kui Andrus Ansip helistas ja tegi ettepaneku hakata kaitseministriks, kas siis peitus küsimuses ka vastus? Ei polnud võimalik öelda?

Oli küll. Olen piisavalt jonnakas inimene ja teen ikka seda, mida ise tahan.

Kaua te mõtlesite, kas võtta portfell vastu või mitte?

Palju polnud aega. Aga mõni pikk tund kindlasti.

Mis olid poolt- ja vastuargumendid?

On loomulik, et esmalt mõtleb inimene sellele, kas ta saab hakkama.

Mõtlesin neile õndsatele aastatele välisteenistuses. Kisun küll nostalgiliseks, kuid õnnis 1990ndate algus, ülemnõukogu... Raske on seda kõike ümber jutustada. See, kuidas Eesti riik tekkis ja tekitati okupatsioonivõimudest hoolimata, oli kõik mul silme ees ja mälus. Olen ju 12 aastat olnud Eesti riigiametnik ja ühel hetkel see kõik summeerus. Ministriamet on nii väljakutse kui ka senise tegevuse jätkamine.

Olete taolist kõnet ka varem oodanud?

Ei. Olen diplomaadi ametit võtnud naha ja karvadega. Olin hetkeks, kui helistati, süvenenud ÜRO väga keerulisse masinavärki, soovides ÜROd uuendada jne. Kui see ootamatu kõne tuli, siis mulle tundus, et äkki on just praegu õige aeg tagasi tulla.

Olete olnud saadik Soomes ja Itaalias, nüüd juba neli kuud USAs ÜRO juures. Kas otsustamisel mängis rolli ka see, et Eesti suursaadik on ÜROs tähtsusetu – teda kuulatakse, aga ei arvestata –, ministrina saate midagi ka teha?

Päris nii see pole. Euroopa Liidu maad suhtlevad ÜRO juures väga tihedalt. Eesti hääl on tunduvalt tugevam kui eelnevatel aastatel. Pääseme nüüd ligi ka infole, kuhu meil varem juurdepääsu polnud. ÜROs kuulatakse kõiki.

Kuulatakse, aga ei arvestata!

Arvestatakse. Täiesti kindlasti. Me polnud varem liitunud ÜRO regionaalgruppidega, nüüd oleme Ida-Euroopa grupis. See on tehniline vahend kõikjale kandideerimiseks. Kandidaatide kaudu näitab iga riik oma huvi ja võimekust.

Olite te Ansipi esimene või viimane ministrikandidaat?

Seda ma ei tea.

Kes võisid olla teie soovitajad?

Ei tea, ausõna. Olin teisel mandril ja ka ajavahe on seitse tundi.

Kas «ei» Ansipile oleks teile tähendanud diplomaatilise karjääri peatset lõppu?

Ei usu. Keegi ei saa ju vastupidist tõestada. Olen Eesti välisteenistuse masinavärki näinud 12 aastat ja mul pole põhjust arvata, et minu töös oleks midagi muutunud. Ja kogu aeg on olnud ju võimul erinev valitsus ja koalitsioon.

Kas teie eelkäija Margus Hanson, kellelt varastati portfell riigisaladusega, oli rumal, lohakas või talle lavastati lõks?

Uurimine ju alles käib ja mina olen viimane isik, kes võiks praegu seda kommenteerida.

Sündmusi Eestis jälgides teadsite kindlalt, et kolmikliit pole väga üksmeelne. Kas küsisite Ansipilt, kaua see valitsus üldse püsib?

Kui inimene on diplomaat, siis üks kohustus on jälgida alati asukohamaade sisepoliitikat ja seda analüüsida. Loomulikult mõtlesin olukorrale ja valitsuse seisundile. Olen näinud erinevaid valitsusi ja mõistnud, et kõhklused ja kahtlused ei tasu ära. Mõtlesin töö peale, mitte valitsuse kukkumisele.

Või äkki Ansip andis garantii, et kui valitsus kukub, siis teie oma kohta ei kaota?

Sellest polnud sõnagi juttu. Te mõtlete, kas me rääkisime riskidest? No mis risk see siis ka on – võrreldes paljude muude riskidega elus?

Kas kirjanik Jõerüüt saaks praegu rahaliselt hakkama?

Minu teada vabakutselisena ükski kirjanik Eestis päris hakkama ei saa. Turg on väike. Isegi maksimaalne tiraa˛ ei too honorari sisse.

Aga olete mõelnud, et kui kirjutada raamatuid, arvamus-

lugusid, stsenaariume, et ehk nii isegi tuleb ots-otsaga kokku?

Olen mõelnud ja see pole sugugi võimatu.

Palju teil kulub kuus normaalseks äraelamiseks?

Ma ei ole seda kunagi täpselt arvutanud. Tean, et Eestis on erinevad palgad, kuid mingi keskmisega saaksin hakkama.

Natuke üle 7000 krooni kuus?

Kui vaja, siis saaksin. Kui saatus on nii ette näinud. Olen sisimas üksjagu fatalist.

Reformierakonna juures tõuseb ikka aeg-ajalt päevakorda endiste kommunistide teema, sest sinna on neid palju kogunenud. On see teie jaoks probleem? Või lihtsalt minevik?

Minevik, kahtlemata.

Inimese elu on rännak, iga elu ja teekond on natuke erinevad. Ma ei ole patuta inimene.

Te peate NLKPsse kuulumist patuks?

Inimene teeb elus tihti rumalusi. Iseasi, kuidas ja millal ta neid hindab.

Olen elus teinud mitmeid rumalusi ja ma ei saa öelda, et olen nende kõikidega rahul. Samas – väga ei hädalda ka, vigadest ju õpitakse.

Mõnda asja poleks pidanud tegema. Käänak tuli mu elus päris ammu, umbes 18 aastat tagasi. Kommunist ei saa minu kohta kuidagi öelda. Minevikus oli maailm natuke teistsugune, seda ei saa mõõta praeguste mõõdupuudega. Toonane partei polnud praeguses mõttes erakond. See oli osa riigi struktuurist. Oli palju naiivsust, kas selle sees saab midagi ära teha. Alguses arvasin, et saab. Hiljem selgus, et ei saa.

Kas tõesti uskusite, et suudate kommunistlikku parteid seest õõnestada?

Jah. See lootus käis mingite ametitega kaasas.

Tarkus, et teha ei saa tuhkagi, tuli päris kiiresti.

Miks te ei kirjutanud kirjanike liidu juhatuse liikmena 1980. aastal alla nn 40 kirjale, kus intelligents nõudis venestamise lõpetamist Eestis?

Olen sellele ka ise palju mõelnud. Võib-olla kartsin.

Aga pakuti teile võimalust allkiri anda?

Jah.

Mida kartsite?

Seda ma ei oska täpselt öelda.

Häirib teid see, et sinna allkirja ei andnud?

Kui ma poleks hiljem teinud muid asju, siis häiriks kõvasti. Arusaamine toimuvast tuli natuke hiljem. Olin teatud eluperioodil liiga naiivne. Siis hakkasin teistmoodi tegutsema, tegin palju vastupidise tähendusega asju. Neid on päris pikk rivi. Kuni Eesti taastamiseni välja.

Kirjanikest legendid Aimla, Unt, Kaplinski, Rummo, Kiik, Hainsalu, Valton, Kiik, Sirkel ja Viiding ju kirjutasid sellele alla. Kuidas nad suhtusid teisse vahetult pärast allkirjast loobumist ning kirja avalikuks tulekut?

See kõik oli natuke keerulisem. Seda õhkkonda pole lihtne taastada. Kirjanikud olid palju ühtsemad, kui see välja paistis. Sain nendega siis ja saan ka praegu väga hästi läbi.

Kas partei sundis teid kui kirjanike liidu tippametnikku «40 kirjale» allkirja andnud kolleegidesse halvustavalt suhtuma?

Ma ei mäleta kõiki detaile. See oleks kirjanike liidu siseelu analüüs. Võimaluse piires üritasime oma inimesi alati kaitsta. Kas see alati ka õnnestus, on iseasi.

Kui nõukogude võim oleks Eestis jätkunud, siis kes oleks Jaak Jõerüüt täna?

Ei tea. 1986 oli minu jaoks pöördepunkt. Olin siis alustanud Lasnamäe elamuehituskombinaadi ja migratsioonipumba vastu võitlemist. 1987 asutasime kultuurinõukogu, mille reedene raadiotund oli NSV Liidu ainuke tsensuurivaba saade. 1989 alustasime liberaaldemokraatliku erakonna loomisega. 1990 tuli juba Eesti Kongress.

Te nimetate end vabadusvõitlejaks?

Ei. Miks ma peaks end nii pateetiliselt nimetama?

Kas kaitseministriks tulek tähendas lahkumist diplomaatiliselt töölt ja tulekut poliitikasse? Kandideerite valimistel?

Olen välisministeeriumist lahkunud. Ma ei mõtle nii pikalt ette. Katsun esialgu hakkama saada laual oleva tööga.

Kas Eesti sõdurid peavad olema Iraagis?

See pole kaitseministri ega valitsuse otsustada. See on riigikogu pärusmaa.

Aga kas kirjanik Jõerüüt arvab, et Eesti peaks olema Iraagis?

Vastus on kahe otsaga. Võib-olla mulle kirjaniku ja inimesena see mingis mõttes ei meeldi. Aga mulle ei meeldi maailmas paljud asjad. See on paratamatus, et meie poisid on Iraagis. Jah, Iraagis olemine on meie rahvusvaheline kohustus.

Mida me kohustuse eest vastu saame?

Oleme liitunud NATOga, oleme ka Euroopa Liidus. Me pole eraldi, vaid teistega koos. Me ei tohi lahutada ega vastandada USAd ja NATOt. Organisatsiooni peasekretär käis USA presidendil pärast valimisi külas ja ütles, et ka USA ja Euroopa vahele ei tohi lõhet ajada, sest see tähendaks lõhet ka Euroopa sees.

Peame arvestama, kuidas USA on meisse 50 aastat suhtunud.

Aga appi nad meile ei tulnud.

USA ei saatnud siia nn valget laeva ja armeed. USA ei tunnistanud aga kunagi Eesti okupeerimist. Meie diplomaadid olid alati sealses välisministeeriumis oodatud Eesti järjepidevuse hoidjatena. Washingtonis ei võetud kunagi meie rahvuslippu maha.

Aga Eestis elanud 1,5 miljonit inimest ei tohtinud meie rahvuslipust isegi unistada!

Jah, aga kui USA oleks 50 aastat tagasi käitunud teisiti, siis me täna siin ei istuks. Meie vabanemine võinuks olla siis üldse võimatu.

2 KOMMENTAARI

h
Huvitav, huvitav 20. mai 2016, 17:28
Kuidas Jaak Jõerüüdil siis ei õnnestunud midagi õõnestada, kui teistel ometi õnnestus ju. Need inimesed said kompartei käest peksa, Jõerüüt seevastu sai kommi ja ordeni.
a
Ajad 12. märts 2016, 11:55
Irooniline ajalugu. Nii nende ametnikega kord on. Eile püüdis partorgina ja keskkomitee ideoloogiasekretäri usaldusalusena õõnestada okupatsioonivõimu...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee