Elu

Kaama kraavihallide koorist Grammy laureaadiks 

Allar Viivik, 13. november 2004, 00:00
JUUBEL: 1984. aasta novembril tähistas RAM 40. sünnipäeva. Pidulik kontsert toimus «Estonia» kontserdisaalis, praegune Vabariigi President Arnold Rüütel kinnitas koori lipule Rahvaste Sõpruse ordeni. 
16. novembril 1944. aastal loodi ENSV Riikliku Filharmoonia meeskoor, mille peadirigent Gustav Ernesaks kutsus mehi järgmisel päeval esimesse proovi. Vaevalt oskas maestro arvata, et kuus aastakümmet hiljem kroonitakse koor muusikamaailma Nobeli, Grammy auhinnaga.

Kuuskümmend aastat hiljem on maailma ainsa elukutselise meeskoori esimeses proovis olnuid elus täpselt ühe käe sõrmede jagu. «Rudolf Zirk, Robert Vahisalu, Enn Kailvee, Eduard Puusepp ja mina,» loetleb laulja ning hilisem dirigent Uno Järvela. Toona 18aastane Järvela oli vastloodud koori pesamuna.

Koor sai tegelikult alguse juba Nõukogude Liidu tagalas, kui Eesti Riiklike Kunstiansamblite lauljaist loodi Jaroslavlis sega- ja meeskoor. Omavahel hüüti viimast naljaga pooleks «Kaama kraavihallide kooriks».

1944. aasta suvel oli selge, et varsti jõuab kunstirahvas jälle koju. Toonane ENSV parteijuht Nikolai Karotamm küsis Gustav Ernesaksalt: «Kui kodumaale tagasi jõuate, millist kutselist kooriliiki tahate asutada ja juhatada?» Ernesaks vastas hetkegi kõhklemata: «Meeskoori!»

Seda unistust hakkaski 36aastane helilooja oktoobris-novembris ellu viima. «Raske ettevõtmine, sest mehi nappis. Sõda oli neid igale poole laiali paisanud,» tunnistab Järvela. «Aga koor pidi olema vähemalt 80liikmeline.»

Tal endal oli seljataga soomepoisi tee ning lahingud Emajõel, kuid sellest ta teistele ei rääkinud.

1944. aasta novembri alguses sattus Järvela toona Suvorovi puiesteel (nüüd taas Kaarli puiestee – toim.) asunud konservatooriumihoonesse ja kogemata ka ruumi, kus Gustav Ernesaks proovis laulumeeste hääli. Kuulnud, et noormees laulab ning tunneb nooti, ütles koorijuht sõbralikult: «Tule meile baritoni!»

17. novembri hommikul oligi samas majas koori esimene proov. Filharmooniasse tööle olid mehed vormistatud päev varem. Palk oli 450–600 rubla, passidesse löödi uhked templid «artist».

«Toona oli talongisüsteem, sest toitu nappis,» seletab Järvela. «Kuid koorimehed said lisatalongide eest Vene ja Viru tänava nurgal asunud restoranis Kuning korralikke lõunaid.»

Lätlased nõudsid lisakontserte

Loomulikult ei lasknud dirigendid meesteväel lulli lüüa. Ernesaks, Jüri Variste ja Arno Kallikorm nõudsid palju. Proovid olid iga tööpäeva hommikul. Ka laupäev polnud 60 aastat tagasi prii. Enne harjutusi lauldi hääled korralikult lahti. Palgale võeti ka hääleseadja, Berliinis õppinud juudi rabi Rabinovitš. Mehed said noodilugemise tunde ja paljud saatis Ernesaks õppima muusikakooli ning edasi konservatooriumi.

«Koori sisemine elu käis ikka nööri järgi,» meenutab Järvela. Proovid algasid ning lõppesid punktipealt kokkulepitud ajal. Kärakavõtmist piiras Ernesaks valjult. Kes keelust üle astus, see ka koorist lendas. Aastaid hiljem pihtis ta Järvelale: «Ma võtaks ise ka aeg-ajalt mõne napsi! Aga teisel päeval on väga raske ning ma ei saa tööd teha ja kontserti juhtida!» Filharmoonia nõudis koorilt vähemalt kümme kontserti kuus. Esimene avalik esinemine oli jaanuaris 1945, kui tähistati Aleksander Lätte 85 aasta juubelit.

Laulmise kõrvalt pidi koor õhtuti käima ka Tallinna taastamisel. RAMi šeflusobjektid olid Estonia teater ja juudi sünagoog praeguse Radisson SASi kohal. Esimese taastasid saksa sõjavangid, teine tõmmati maha.

Kuulsus ei lasknud ennast siiski kaua oodata.

1946. aastal kutsuti RAM esimesele Moskva turneele. Koos Aleksandrovi-nimelise Punaarmee kooriga Tšaikovski kontserdisaalis antud esinemised võeti suurepäraselt vastu. Publik aplodeeris eestlastele pööraselt, kriitikud aga rääkisid neist vaid ülivõrdes.

Aasta hiljem algasid kuulsad kontsertreisid Riiga.

«Loomulikult pidi iga kontsert algama lauluga parteist, Leninist, Stalinist või suurest kodumaast,» möönab Järvela. Seejärel aga lauldi vaid eesti ja läti isamaalisi laule. Lõpus oli muidugi eestlaste mitteametlik hümn «Mu isamaa on minu arm». Läti ülikooli puupüsti täis aula nõudis koorilt pöörase aplausiga alati uusi lisapalu. RAMil ei jäänud muud üle kui laulda veel teinegi kontserditäis.

Paraku jäi Uno Järvela lauljakarjäär suhteliselt lühikeseks. 1949. aastal küüditati ta pere Siberisse ning muusikamees otsustas neile järele sõita. Kui ta 1956. aastal koju naasis, kutsus Ernesaks Järvela juba RAMi dirigendiks.

1963. aasta kevadeni koori leiba söönud Järvela sai neil aastatel ka esimest korda välisreisidele. 1958. aastal käis meeskoor turneel Tšehhoslovakkias, neli aastat hiljem esimest korda Soomes. «Siis alles sain ma teada, et peale minu on kooris veel neli soomepoissi,» tunnistab Järvela 42 aasta tagust üllatust.

Väike palk ajas laulumehi kõrvaltöödele

Samal ajal sai RAMi lauljaks toona 23aastane Vello Mäeots. Rahvusmeeskooris teenis ta vaheaegadega leiba peaaegu 40 aastat. «Lõpuks olin direktor,» ütleb veteran.

Üsna varsti sõideti jälle Soome. Toona olid põhjanaabrite kõvemad koorid Ylioppilaskunnan Laulajat ja Helsinkin Laulumiehet. Kuuldes RAMi kontserte, kratsisid soomlased pead. «Meie laulmine pole sinnapoolegi mis eestlastel,» tõdesid nad. 1974. aastal reisis koor Lääne-Saksamaale. «Seal arvas iga koor, et ta on parim,» räägib Mäeots. «Kuid meid kuuldes jäädi keeletuks.» Kõigepealt imestati, et väljareklaamitud vene koori asemel saabusid hoopis eestlased ning imestati, kuidas 80 meest nii hästi laulavad.

RAMi hea tase saavutati kõva tööga. Sarnaselt Järvela aegadega oli ka 1960. ja 1970. aastatel proovid kuus korda nädalas. «Ning pärast seda veel individuaaltunnid, sest kõik mehed ei osanud nootigi lugeda,» meenutab Mäeots. Väärt lauljad püsisid kooris aastakümneid. «Hea näide oli Ivar Laide, kelle soolo Ernesaksa laulus «Kutse» on tänaseni ületamatu,» seletab laulumees.

Hirmsuurt palka kooris ei makstud. Vello Mäeotsal on meeles, et koori astunud, oli ta palk 90 rubla. Leiva sai ta selle raha eest lauale, võiga pidi juba ettevaatlikum olema. Seepärast käisid lauljad lisaraha teenimiseks n.-ö. hobi peal. RAMis oli maaparandajaid, korteriremontijaid, sadulseppi, lukksepp ning kümneid muid ametimehi.

Vello Mäeots oli RAMi baritonilaulja 1990. aastani. Vahepeal läks ta mujale, aga meeskoor kutsus ning kuus aastat hiljem oli ta jälle platsis.

2003. aasta kevadeni töötas Mäeots Rahvusmeeskoori direktorina.

RAMi dirigendid

Gustav Ernesaks: 1944–1975, kunstiline juht kuni surmani 1993.

Arno Kallikorm: 1944–1945.

Jüri Variste: 1944–1947.

Artur Vahter: 1947–1956.

Harald Uibo: 1956–1964.

Uno Järvela: 1957–1963.

Kuno Areng: 1966 –1990.

Olev Oja: 1964–1975, peadirigent 1975–1991.

Arvo Volmer: 1988–1989.

Tõnu Kuljus: 1990–1991.

Hirvo Surva: 1991–1997.

Ants Soots: 1991–1994, alates 1994 peadirigent.

Koori nimed ja tunnustus läbi aegade

ENSV Riikliku Filharmoonia meeskoor 1944–1953.

ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor 1953–1989.

Eesti Rahvusmeeskoor aastast 1989.

Akadeemilise koori nimetus aastal 1953.

Rahvaste Sõpruse orden aastal 1984.

Grammy auhind koorimuusika kategoorias 2004. aasta veebruaris koos lastekooriga Ellerhein ja ERSOga, dirigeeris Paavo Järvi.

RAM arvudes

60 aastaga on koor andnud 5500 kontserti.

RAMi kogus on ligi 1500 laulu noodid.

Praegu laulab kooris 56 meest.

Peadirigent on Ants Soots, koormeistrid Andrus Siimon ja Andres Heinapuu. Hääleseadjad Tiiu Levald, Uku Joller ja Rein Rajamägi.

RAMi direktor on Jaak Ratasepp ja toimetaja Anu Huntsaar.

Vaata ka http://www.concert.ee/ram/

«Seltskonda meil juba leidub!»

Kord 50ndate lõpus tuli RAMi katsetele noor laulja. Koorilauljate poolt Vanaks kutsutud Ernesaks kuulas ta üle ning jäi mehe lauluoskusega rahule. Lõpuks päris veel: kas te napsimees ka olete? Värske lauljahakatis hakkas kogelema ning ütles häbelikult: «Ei ole. Ei ole.» Kuid täiendas kohe: «No ainult seltskonnas!» Mille peale Ernesaks kostis: «Seltskonda meil juba leidub!»

Tšita kalapoes müüdi Jaapani viskit

80ndate alguses oli RAM järjekordsel Siberi turneel ning peatus Tšitaas. Ühel päeval avastas üks laulumees äärelinna kalapoest, et seal on müügil Jaapani viski. Rõõmusõnumiga hotelli naasnud mees võeti vastu, kui kadunud poeg. Ning varsti tormas äärelinna peaaegu pool koori. «Öö läks selle järel ikka väga pikaks,» naerab Vello Mäeots siiani.

«Kui saad, siis ära laula!»

1994. aastal Kuku raadiol külas olles rääkis Vaino Väljas humoorika loo, kuidas ta viiekümnendatel püüdis saada RAMi kaasatundjaliikmeks. Võtnud noor mees südame rindu ning läinud Gustav Ernesaksale enda lauluoskust näitama. Maestro kuulas hiidlast ning ütles lõpuks elutargalt: «Väljas! Kui saad, siis ära laula!»

Solistist koorilauljat ei saa

Gustav Ernesaks ei sallinud, kui mõne mehe hääl koorist üle kostis. Kui nii juhtus, ütles Vana talle poolnaljatades: «Ega solistidest ei saa koori teha! Aga koorilauljast võib hea solist saada küll!» Ning liialt kõvasti laulnud mees leidis ennast varsti ukse tagant.

RAMi ajalugu ETVs

ETV eetris on saated RAMi ajaloost. Täna kell 19 «Ernesaksa aeg», 20. novembril «Las poisid teevad» ning 27. novembril «Teekond Grammyni». Juubelikontsert on 20. novembril Estonia Kontserdisaalis.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee