Eesti uudised

Margus Abel: «Oleks isa elus, oleks kõik teistmoodi läinud!» (1)

Kirsti Vainküla, 9. november 2004, 00:00
ERVIN ABELI JÄRGLASED: Margus Abel ja tema neljandas klassis käiv poeg Marek Abel peavad mõlemad Ervin Abelit suureks näitlejaks. Foto: Kalev Lilleorg
Antaks Ervin Abeli pojale Margusele veel kord võimalus isaga silmast silma kohtuda, siis ta teaks, mida teeks. Ütleks sõnad, mis jäid isale ütlemata ja mida ta ise peab justkui igavaks lõiguks halvas Ameerika filmis. Poja sõnad isale oleks: «Ma armastan sind!»

On 8. novembri hommikupoolik. Esmaspäev. Eesti ühe kõigi aegade parima koomiku Ervin Abeli poeg Margus keedab koduköögis kohvi. Kirgas päikesevalgus värvib toa kollaseks. Margus kisub köögis kiiruga suitsu, et siis elutoas televiisor lahti klõpsata.

Kohe algab ETVst «Noore pensionäri» tummfilmiversioon. Peaosas Ervin Abel. Marguse isa. Näitleja, kes täna 75 aastat tagasi Narvas ilmavalgust nägi.

Filmi algul tantsib Ervin Abel nõtkelt balletti. Margus puurib silmadega telerit. Ta profiil on isa omaga hämmastavalt sarnane: sirge, isegi pisut kongus nina, terav ettepoole ulatuv lõug. Isa laubal vonkleb kolm sügavat kurdu, ta teeb filmis nägusid. Kõik naeravad. Margus mitte.

«Oleme isaga täiesti ühte mõõtu. Olen 184 sentimeetrit pikk. Isa oli ka. Jalanumber on mul 42. Isal oli ka. Ja kõhnad oleme – võin süüa ükskõik kui palju, juurde ma ei võta. Söön kuus korda päevas, ikka korralikult, aga ei midagi,» võib Marguse sõnadest aimu saada, missugune elusuuruses koomik Ervin Abel välja nägi. Seda juttu, et «oi, küll sa oled isa moodi!», on Margus kuulnud küll ja küll.

«Ma ei ole kunagi tahtnud teha isa järele, see on tulnud iseenesest. Minult on palju küsitud, kas sul on kasu olnud, et su isa oli Ervin Abel. Loomulikult on. Kui ma alustasin kümme aastat tagasi – ma tean, et tegelikult tuldi ju vaatama Ervin Abeli poega,» tunnistab Margus. Ja ehkki ta ei tahtnud, hakkas tema hääl ja esinemislaad aegamööda sarnanema isa omaga. Põhjust teab Margus ka – ta käis väiksena isaga esinemistel kaasas, kogu isa estraadikava oli tal peas. Esinemise aegu istus väike Margus lava kõrval ja kirjutas üles kõik sõnad, mis isa vahele jättis, valesti ütles või muutis. Sealt on pojale isa kõkutav rääkimisviis külge jäänud.

Näiteks teab Margus, kuidas Ervin Abel oma kuulsa Kiire hääle leidis. Istus Draamateatri lähedal kohvikus ja proovis erisuguseid rääkimisviise. Ehkki tüüp oli olemas, grimm teada, oli rollil hääl puudu.

«Istus lauas, proovis, proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma teetassi maha kukutanud ja Moskva saia kurku tõmmanud, aga isa oli rõõmus, kargas püsti ja rääkis selle häälega tänaval terve tee kuni teatrini välja – et jumala eest meelest ei läheks,» vahendab Margus Ervin Abelilt endalt kuuldud juttu.

Õnneks või õnnetuseks tegi Ervin Abel seda Kiire osa nii võimsalt, et pidi elu lõpuni tänaval Kiireks hüüdmist taluma. Margus teab, et isa sellest vaimustuses polnud. Aga välja ta seda ei näidanud.

Autoga sõita ei osanud

Tummfilm kestab: Ervin Abel, peas tuttmüts, seljas valge-mustakirju suusakampsun, põrutab mootorrattaga lumme. Tõde on aga see, et kampsun oli Ervinil isiklik, kuid juhiluba tal polnud ning autoga sõita ei osanud ta üldse. Näiteks lõiku filmis «Siin me oleme», kus Kohviveski ja Abeli John sapakaga väravast sisse kimavad, tuli mitu korda filmida. Esiteks seetõttu, et ehkki sõitma pidi Ervin Abel, ei saanud ta sellega hakkama: et hoovi pidi sisse sõitma suure hooga, kriipis ta «maanteemuhu» külgi alati vastu maakividest aeda. Lõpuks sõitis väravast sisse kaskadöör ehk trupi bussijuht.

Tehnikast käis Ervin samuti kaarega ringi: kord hakkas parandama triikrauda, ja välja tuli sest hoopis hädavajalik küünlajalg...

«Aga isa oli näiteks õppinud balletti ja poksi, minu teada pidas ta isegi ühe võistluse maha,» ütleb Margus, kui filmis jõuab kätte poksiringi koht. Hullumeelse pilguga äbarik, närviliselt käsi ja jalgu loopiv Abel on poksiringis sedavõrd vaimukas, et ka poeg naerab.

Margus on kuulnud, et isa pakkus ka väljaspool tööd alati mängulist vaatepilti. Näiteks olla Sulev Nõmmik ja Abel kunagi filharmoonia koridoris üht tööasja klaarinud. Valjult, laialt ˛estikuleerides, tundeliselt. Ajapikku hakkas nende ümber inimesi kogunema, sest kahe koomiku stseen oli sedavõrd naljakas. Kui mehed asja selgeks olid rääkinud, siis Nõmmik köhatas ja ütles: «Kuule, Ervin, korja nüüd piletiraha ka kokku!»

Kui Margus ja ta väike õde Kersti isaga Kadriorus jalutasid ning oravaid söötsid, ei olnud see sugugi ainult nende asi. Inimesed saatsid neid alati pika pilguga, lähimad pingid said kohe istujaid täis. Imetlust võis Ervin Abel nautida küllaga – näiteks kui rahvas mõnda kultuurimaja saali teda kuulama ei mahtunud, tehti lahti aknad ja lubati inimestel õuest vaadata. Julgemad ronisid puu otsa ja nägid kõrgemalt.

Isaga koos 19 aastat

Isaga jõudis Margus koos olla 19 aastat.

«Isa oli päriselus hoopis teine inimene. Vaikne ja rahulik. Ma ei taha öelda, et ta oli kahepalgeline, ei, aga piisas, kui keegi tuli meile külla, siis oli ta kohe teine, see Abel, kes laval oli. Rõõmus. Kuid esimene asi, mis meelde tuleb, oli temaga koos kalal käimine. Hommikul kell pool neli ajas ta mind üles, läksime Võrus Tamula järve äärde, pumpasime kummipaadi täis ja sealt sain oma esimese ahvena. Aga mis huvitav – isa ise kala ei söönud, mina ka mitte. Ema vahel torises, et mis sa seda kala koju tassid, kellele ta neid puhastab,» meenutab Margus.

Nüüd saab Margus aru, et morfiinisüst oli ainus, mis võis kaugelearenenud vähi puhul aidata.

Mõistatuseks on aga tänini jäänud isa viimased sõnad. Ehkki Ervin Abel oli nädal aega teadvuseta lamanud, avas ta viiv enne lõplikku lahkumist silmad ja ütles kolm sõna: «Ma ei taha.» Mida isa sellega mõtles, Margus ei tea ega saagi teada. Ehk ei tahtnud isa elada? Margus ei usu, sest juba päris haigena tegi ta ikka veel tööplaane. Aga ometi tundis isa oma minekut pikalt ette, sest VIII klassi lõpupeol ütles ta Margusele: «Kahjuks sinu keskkooli lõpupeole ma tulla ei saa...»

Eile õhtul korraldasid Ervin Abeli lähedased Hiiu õlletoas pika laua taga istumise, kuhu olid kutsutud kõik koomikut mäletavad inimesed. Algatuseks pakuti pits viina ja heeringat. Nii, nagu peeti Ervini sünnipäevi omal ajal. Tegelikult meeldis Ervin Abelile oma sünnipäeva pidada 7. novembril, mil nõukogude ajal korraldati paraad. Siis ta tavatses ikka osutada: «Vot, minu jaoks teevad paraadi kohe!»

Ervin Abel

Ervin Abel lõpetas 1953. aastal GITISe eesti stuudio ning läks tööle Eesti Draamateatrisse koos 24 näitlejast kursusekaaslasega, kellest tuntumad on Ita Ever, Tõnis Kask, Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk ja Jaanus Orgulas.

1953.–1966. aastani töötas ta Eesti Draamateatris, 1966.–1984. aastani Eesti Filharmoonias. Sai Oskar Lutsu teoste lavastustes ja ekraniseeringutes tuntuks kui silmapaistev koomik. Mänginud Pastellit Lutsu «Tagahoovis», Metsamoori «Nukitsamehes» ja Kiirt nii «Kevades», «Suves» kui ka «Tootsi pulmas». Mängis filmides «Mehed ei nuta,» «Siin me oleme», «Noor pensionär», «Vallatud kurvid», «Viini postmark», «Kevade» ja «Suvi».

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee