Uudised

Sauter on tühja eksistentsi monomaan  

5. veebruar 1998, 00:00

TIIT PALU
Peeter Sauter. "Luus". Kirjastus Maa. 1997.

Informatsioonitehnika arenedes on ka eestlase jaoks maailm muutunud selliseks, et seda ei ole võimalik vallata, ei ole mingit ühist suurt kirge või moraalipõhimõtet, millele maailma taandada.

Kirjandus püüab otsida vahendeid sellise maailma kujutamiseks, kus teave ja tunne segunevad teineteisega, kus arusaam moraalist, indiviidist, riigist, omandist, perekonnast, rahast - kõigest - on pidevas muutumises.

Neid protsesse on väga raske edasi anda romaaniga, millel on korralik ja sile algus, korralik ja sile lõpp ning lisaks veel kombekas keskkoht. Eriti olukorras, kus lugejad istuksid pigem televiisori ees, sööksid, oleksid välismaal, voodis, passiivsed, rumalad, agressiivsed, ühesõnaga täiesti prognoosimatud või "äraolevad".

Pole enam mõtet üleolekutundega rääkida teleri ees istuvast ja autousklikust ameeriklasest, kui tavaline eestlane on seda veel rohkem. Mida siis ette võtta? Milleks siis kirjandus?

Mõneti skisofreeniline ühiskond

Eesti ühiskond on avanemas väljapoole ja sulgumas sissepoole, detsentraliseerumas kahes suunas. Selline seisund kujutab endast tegelikult teatud ühiskondlikku skisofreeniat. Kodanik võib tajuda reaalsust ja olla selle suhtes salliv, samal ajal aga tahta kirglikult muuta sedasama ühiskondlikku reaalsust.

Võib samaaegselt olla eestlane ja eurooplane, noor ja vana, natside kaitsija ja ühistranspordi pooldaja. Sellises ühiskondlikus muutuses ei ole oluline mitte uute ideaalide esiletõus, kui kunstlikkus, mis nendega kaasas käib. See kunstlikkus puudutab ka eesti kaasaegset kirjandust nagu muudki kunstielu.

Paradoksaalne on seejuures, et kuskil lääne suurlinnas võib inimene sellele kunstlikkusele tõepoolest täielikult pühenduda, surmani igal ööl reivida, tablette süüa ja kummilinade vahel magada. Eestlasest trendi- ja postmoderniinimene võib seda endale lubada paaril talvekuul aastas, sügisel läheb ta ikka vanaema juurde kartuleid võtma.

Ühiskonna uurijad eristavad kaht mõistet. Need on üldkogemus ja erikogemus. Üldkogemus on selline vastuvõtu viis, millele on omane üksikasjade eiramine ja kiindumus pingetesse, soov pikendada kogemust, võimetus keskenduda ja mingi "eelteadvuslik" seisund, mis välistab igasuguse süvenemise.

Erikogemus vastandub eespool toodule, see on aktiivne ja süvenev, detailidesse tungiv, pikaldane, püsiv, küsiv. Kui üldkogemus on näiteks õhtu televiisori ees, siis erikogemus võiks olla muuseumis käimine või romaani lugemine.

Kõik on ükskõik

Peeter Sauter on kahtlemata üldkogemusele orienteeruja. See pole siiski negatiivne nähtus, vaid seotud infantiilse tahtmisega lihtsalt olla ja saada igal hetkel kõik, mida süda igatseb. See enesekesksus on nii suur, et vajab erikogemusele kalduvat lugejat, sest filmilikku rütmi, vaheldusrikkust, neutraalsust Sauteri "Luus" ei paku.

Sauteri jutud koosnevad pealtnäha juhuslikest piltidest ja stseenidest, mis on omavahel pingestamata ega vii süz^ee seisukohalt kuhugi. Kõik on võrdväärne, ühel tasandil, kõik on ükskõik. Neid jutte võib pikendada ja lühendada, osi ümber tõsta, ilma et midagi oluliselt muutuks. "Luusis" on lühemaid ja pikemaid lõike "Indigost", jutustusest "Kuidas karastus teras", varem Loomingus ilmunud Inglismaa-reisikirjast ja mujalt. Selles mõttes on tegemist Sauteri valitud teostega.

Kes on O. V., Sauteri minategelane? O. V. hulgub öösiti äärelinna kõledail uulitsail, klapib raha, joob viina, magab koledate naistega, külastab sõpru, loeb vanu raamatuid uuesti üle. Samal ajal pole tegemist mingi nolgiga, vaid täishabemeeas mehega, kes oma luusist loobuda ei taha.

Sauter jääb iseendaks

"Luusi" tagurlikus alges, kust suuremal määral kasvab välja raamatu isepäine jõud, väljendub ka autori protest liigse etteantuse ja paikapidavuse vastu, liigkindla ja ületeoretiseeritud maailma- ja inimesepildi vastu.

Just see teadlik autsaiderlus võib tekitada romaani suhtes võõristust ja tõmmata autorile kaasa süüdistuse totaalses nihilismis. Sauter võiks olla maailma rikutuse mõõt nii mõnelegi.

"Luusi" impressumis on märge, et tegemist on raamatuga, "millel pole algust, lõppu. Löö lahti ükskõik kust. Eesti proosa." Peeter Sauteri loomingu tundja saab vihjest aru, sest Sauteri minategelase rünnak on alanud juba ammu enne esikromaani "Indigo" (1990) ja kuni Sauter hingab, luusib ja kirjutab, läheb kõik samamoodi edasi. Siin pole midagi uut või üllatavat. See probleemitu, iseendaks jäämise vaimulaad on Sauteri siia-sinna pillutud jutukestest tuttav. Nüüd on seda kõike rohkem korraga, terve raamatutäis.

Sauteri fenomen on tema tekstidest kumav kadedustväärt hingerahu, ainus asi, mille läbi inimene võib õndsaks saada. Sauter tegeleb puhta dokumentalismiga, kirjandus on talle lihtsalt üks teadmiste memoreerimise vorm ja seetõttu ka elutruu.

Lugeja võib kõrgele tõusta

Sauteri jutustamiskunst on küll parodeeritav, aga mitte jäljendatav. Keele on Sauter pihku saanud, see keel on puhuti räme ja lihvimatu, paugud lähevad iseenesest lahti. See jääb kaugele peenemeelsest ilukirjast, kuid veel kaugemale reporteri muretust minnalaskmisest. Vastupidi, teda iseloomustab napi vormi jõud ja sellele vaatamata plastika, millele ma ei näe eesti kirjanduses ühtegi vastet.

Midagi ei saa tekkida korrapealt ja täiesti tühjale kohale. Sauteri jutte on võrreldud noore Vaino Vahingu lugudega. Ühist suhtumist oma loo rääkimisse võib nende puhul tõesti märgata, kuid kirjanike eripärad on äravahetamatud.

Meenub lause, mida Vahing on Jaan Oksa, teise Sauteri sugulashinge puhul tarvitanud: "kirjutamine oli kõrgus ja vasikanahad sügavus".

Haisvatest vasikanahkadest oskab Sauter kirjutada stiilis, mis võib lugeja tõesti kõrgele tõsta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee