Elu

Paadipõgenikud kogesid tormi, nälga ja hirmu 

Allar Viivik, 25. september 2004, 00:00
OOTEL: Sajad rannarootslased 1944. aastal Vormis Sviby sillal järjekordset põgenikelaeva ootamas. Rannarootsi muuseum
Punase okupatsiooni hirmus põgenes 1944. aasta hilissuvel ja sügisel Eestist vähemalt 70 000 inimest. Vabasse maailma sõideti üle Läänemere kipakatel mootorpaatidel, rannakaljastel ning suurtel transpordilaevadel, millest osa lasid okupandid põhja.

«Kogu lugu oleks juhtunud justkui eelmisel nädalal,» räägib kunstnik Ilon Wikland, kui meenutab 1944. aasta septembrit.

Ta ütleb, et eriti eredalt tuli talle põgenemine üle tormise Läänemere meelde tänavu 14. septembril, kui ta sõitis Stockholmi. «Vaatasin öösel pimedat merd ja arutasin: kuidas me kõik toona hakkama saime?» tundub sõit mitmesajakesi väikesel laevukesel üle pimeda ja tormava mere Wiklandile ka aastakümneid hiljem tõeline julgustükk.

60 aastat tagasi oli Ilon 14aastane Haapsalu koolitüdruk, keda kasvatasid vanaema ja vanaisa. Ema elas Itaalias, isa ja tädi olid juba Rootsis. 1944. aasta septembriks oli põgenemiseplaan kindel: «Vanavanemad olid kolme aasta tagusest küüditamisest napilt pääsenud ja neid hirmutas idast pealetungiv Punaarmee,» räägib Wikland. Üle mere minekuks arvasid Iloni vanavanaemad end liiga eakaks, mistõttu otsustati lapselaps saata Rootsi koos klassiõe Valve Vahur-Tampõllu perega.

Kuna põgenikepaadid olid üle koormatud, võttis Ilon kaasa vaid väikese vineerkohvri, kuhu muu hulgas pani koolitunnistused. 22. septembril seisis ta Rohuküla sadamas. Umbes 200 eestlast pidi Rootsi sõidutama väike kahemastiline kaljas. «Rannavedude laevuke, mille trümmid olid tühjaks tehtud,» meenutab Ilon.

Trümmid paksult rahvast täis

Ilon kartis, et Rootsi ei jõutagi – Läänemerel ristlesid Vene ja Saksa laevad, õhus aga varitsesid põgenikelaevu punalennukid. Ees ootavate ohtude kiuste andis kaljas pärastlõunal otsad. «Minule on jäänud meelde, et me loksusime viis ööd-päeva,» ütleb Wikland, et tegelikult sõitis kaljas Rootsi kolme päevaga. Kogu teekonna istus Ilon koos sõbrannaga laevalael, sest trümmid olid paksult rahvast täis ja tekkis õhupuudus. Söödi võileibu ning vaarikamoosi, mida lahked kaaslased tüdrukutele andsid. Täiskasvanud võtsid aga viina – peletasid niisviisi külma ja kurbust. Tualetti kaljasel polnud, häda tehti ämbrisse.

Rohukülast välja sõites tahtsid kaljase kannul üle Läänemere jõuda ka kolm väikest paati, mis hiljem kadusid.

Rootsi mereväe laev juhtis eestlased randa

24. septembri õhtupimeduses puhkes paanika, sest kaljase ette kerkis suure sõjalaeva siluett. Selgus aga, et tegu on Rootsi mereväe laevaga, mis kaljase skääriderohkel rannikul Stockholmi lähedale Dalarösse juhtis. Maale jõuti 25. septembri hommikul. Kohalikud võtsid eestlasi vastu võileibade ja kuuma šokolaadiga, pakuti sooje riideid jm. abi. «Jube hea tunne oli, kui tundsid jälle kindlat maad jalge all,» kirjeldab Ilon Wikland. «Meid sõidutati pealinna põgenikelaagrisse.»

Paraku viidi tütarlaps kohe nakkushaiglasse, sest tal lõi välja kollatõbi. Õnneks tuli Ilonile varsti külla tädi, kes aitas tal pärast haiglat oma elu korraldada. Suurim takistus oli rootsi keel, mida eestlanna ei osanud ainsatki sõna.

Õppima läksin kunstikooli, räägib Wikland, kes on töötanud legendaarse kirjaniku Astrid Lindgreniga.

Mai Raud-Pähn põgenes 1944. aasta septembris Saksamaale. «Olin siis 23 ja töötasin Tallinnas Kivimäel õpetajana,» meenutab ta. Mai isa, kes töötas Eesti ajal haridusministeeriumi nõunikuna, pääses 1941. aastal napilt küüditamisest. Kolm aastat hiljem ütles ema: «Ärgem jäägem Eestisse, sest oht on suur!»

Jõudnud Kuressaarde, saadi koht ühele viimasele Saksa transpordilaevale. See läks merele 29. septembril, kui Eesti mandriosa oli juba Punaarmee käes. «Kaks ööd ja päeva loksusime rahvarohkes trümmis heintel ja madratsitel,» meenutab Raud-Pähn. Õnneks oli ilm vaikne ning lained suurt laeva ei kõigutanud. 1. oktoobril jõuti Gotenhafenisse (nüüd Poola linn Gdynia – toim.), seal pandi põgenikud rongidesse ning sõidutati Saksamaale. Mõni aasta hiljem asus naine elama Rootsi.

Rannarootslasi viisid üle mere Juhan ja Triina

Lääne-Eesti mandril ja saartel elanud rannarootslasi viidi Saksa võimude loal üle Läänemere Rootsi kaljastega Juhan ja Triina. Kokku sõitsid põgenikelaevad juuni lõpust septembri alguseni vähemalt üheksa korda üle mere. Üks, kes koos ema, õe ja vendadega legendaarsel kaljasel Rootsi põgenes, on Manfred Nibon. «Hakkasime Rohukülast sõitma 1. augustil 1944,» meenutab Manfred, kes toona oli 12aastane. Põgenikud olid «valget laeva» oodanud kaks päeva.

Enne, kui kaljas Juhan nina Rootsi poole pööras, põikas see Ruhnu, et võtta sealt peale naised ja lapsed. Ühe päeva oli alus ka tormivarjus.

Reis üle mere hirmutas inimesi. «Me nägime ühel poolhämaral õhtupoolikul laeva nina ees mingit musta hiiglast,» meenutab Nibon. Keegi vanem mees hakkas seepeale laevakella helistama ning ilmutus kadus.

7. augustil maabus Juhan, pardal ligi 300 põgenikku, Stockholmi külje all.

Läände põgenes ligi 70 000 eestimaalast

Suvel ja sügisel läks Eestist minema vähemalt 70 000 eestlast, rannarootslast ja teistest rahvustest inimesi. Enim põgeneti Rootsi, kuhu jõudnud pagulaste arv on ligi 26 000. Kokku hukkus lahkumisel ligi 6000 inimest.

Soomest põgenejad sattusid uppumisohtu

1944. aasta sügispõgenemise üks suurem, kuid siiski õnnelikult lõppenud draama juhtus Põhjalahel. «Septembris loobus Soome Nõukogude Liidu vastasest sõjast. Kohe tekkis oht, et tuhanded sinna põgenenud eestlased antakse välja,» räägib põgenemismälestusi kogunud Mai Raud-Pähn. Põhjanaabrid soovitasid: laske jalga, enne kui pole hilja!

Kordatehtud kartulilaev Veenus mahutas umbes 200 inimest. Kuid ühel reisil üle Põhjalahe pressis pardale üle 800 põgeniku. Laev väljus Edela-Rootsist Raumast, ent avamerel ütles selle mootor üles. «Alus hakkas triivima põhja poole ning sattus tormi kätte, vesi ja toit said otsa, inimesed läksid paanikasse,» kirjeldab Mai. Pärast 60tunnist triivi märkas laevukest Kesk-Rootsi Örnsköldsviki loots ning Veenus päästeti. Kaldal selgus, et pardal oli 842 inimest. Üks mees oli saanud närvivapustuse ja ennast maha lasknud. Kolm beebit olid surnud.

Venelased pommitasid Moero põhja

22. septembri hommikul pommitasid Vene lennukid Läti ranniku lähedal põhja 137meetrise transpordilaeva Moero, mille pardal oli hinnanguliselt 3300–3500 põgenikku, kellest eluga pääses 650. Moero hukkumine mahub kõikide aegade laevakatastroofide esikümnesse. Enim oli ohvreid 16. aprillil 1945. aastal Poola rannikul põhja lastud põgenikelaeval Goya – uppus 6666 inimest.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee