Elu

Koolitüdrukud õhkisid Tõnismäe «vabastajate» monumendi 

Allar Viivik, 11. september 2004, 00:00
KESET LINNA: Enne pronkssõdurit seisis Tõnismäel praeguse Rahvusraamatukogu ja trollipeatuse lähedal muruplatsil lihtne puust monument. Vasakul kolmekorruselises majas on kaitsepolitseiamet, paremale jääb Kaarli kirik. <p>Eesti filmiarhiiv 
1946. aasta 8. mai õhtul lasid kaks Tallinna koolitüdrukut Kaarli kiriku kõrval asunud mälestussamba vastu taevast. Veel samal ööl asendati puitmonument uuega, sõjatribunal mõistis mälestise õhku lasknud lapsed aastateks vangi.

«Kui on tarvis, siis võin Tõnismäe monumendi veel kord õhku lasta,» viskab üks toonastest koolilastest Aili Jõgi nalja. «Minul n.-ö. amet selge. Ning selle eest sõjakohtu mõistetud kaheksa aastat ära ka istutud.»

Keilas elav Aili Jõgi meenutab, et teda ajas 48 aastat tagasi koos sõbranna Ageeda Paaveliga pauku tegema viha okupantide vastu. Klassiõdede sõpruskond oli selleks ajaks levitanud lendlehti, aidanud sõjavange ning pannud pärja Reaalkooli Vabadussõja monumendile. Erilist viha tekitas toona 14-15aastastes tüdrukutes Kopli surnuaia haudadele ehitatud tantsuplats.

1946. aasta kevadel otsustasid Hariduse tänava kooli õpilased tegutseda. Iga päev jalutasid nad mööda Kaarli kiriku vastas seisvast monumendist. Pronksmeest siis veel ei olnud. See oli praeguse trollipeatuse kõrval tagasihoidlik viisnurka kandev kastitaoline puitsammas. «Loomulikult oleks võinud monumendi süüdata. Kuid pauk oli efektsem,» meenutab toona Jürgensoni nime kandnud naine.

Vastu taevast lendas marodööride monument!

Laskemoona, lõhkeainet ja relvi vedeles aastal 1946 igal pool lahedalt. Ilma vaevata saadi sõbranna tädipojalt kolm toolitoru, sütik ning jupp süütenööri. Enne saadi teada, kes on tegelikult Tõnismäele maetud. Tutvuti Eesti korpuse autojuhtidega, kelle garaa˛id olid kooli vastas nn. kindralite maja all.

Üks sohvreid, tulevane tsikliäss Jaan Küünemäe tunnistas, et tegelikult on sinna maetud kolm samas majas röövimiselt tabatud ja kohapeal maha lastud marodööri. Viimaseid polevat isegi ristiinimese kombel kirstu pandud. Selle asemel keerati surnukehad presentmantlisse ja maeti auku. «Oi, bella muki. Ja neist tehakse veel mingid kangelased,» imestab Jõgi veel tänagi.

1946. aasta 8. mai hilisõhtuks olid ettevalmistused ühel pool. Toolipakid poetati õhtupimeduses monumendi serva alla. Ageeda ja Aili läitsid nööri. Õnneks oli rahvast vähe ning ka miilitsapatrull vaatas just sel hetkel mujale. Pauk käis umbes kell kümme, monument lendas vastu taevast. Tüdrukud olid selleks ajaks juba piisavalt eemal, kuid ometi kuulsid nad pauku. Kuuldavasti olevat jumakas isegi paar aknaklaasi eest lennutanud.

Mässulised lapsed pääsesid kaheksa aastaga

Kuid oh üllatust! Võidupühal, 9. mai hommikul seisis õhitud monument taas omal kohal. Hiljem oli kuulda, et öösel aeti jalule Patarei vangla puutöökoda. Viimase töömehed klopsisid varahommikuks kokku uue kasti, mis veetigi Tõnismäele.

Ja loomulikult liikusid linnas kohe jutud. «Koolis sosistasid kõik, et õhtul käis pauk. Ja paljud teadsid ka, kes seda tegid,» räägib Jõgi, kui toonast kihinat-kahinat meenutab. Lehed ja raadio loomulikult asjast ei kirjutanud ega rääkinud.

Nädal hiljem vahistati 14aastane Aili Jürgenson. Kuid mitte monumendi pärast, vaid hoopis teiste asjade eest. Kooliõed said teada, et Tõnismäe haiglas on ravil jalgadeta metsavend. Tüdrukud otsustasid ta välja tuua. Tuttav otsis arsti. Kuid tüdruku kallim oli nagu kiuste miilits, kes kõik asjad organitesse teada andis.

Loomulikult tuli ka monumendi õhkimine NKVD ülekuulamistel kohe välja. Paragrahvi 58 järgi mõistis sõjatribunal alaealise tüdruku isamaa reetmise, monumendi õhkulaskmine ja teiste pattude eest kaheksaks aastaks vangi. Sama karistuse sai ka Ageeda Paavel.

Jõgi vabanes vanglast alles 22. mail 1954. aastal. Selleks ajaks seisis Tõnismäel juba kaheksandat aastat nn. pronksmees.

Venelased hävitasid Vabadussõja monumente

Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, algas sõda Vabadussõja ehk vihatud klassisõja monumentidega. Enamik hävitati kas aastatel 1940-41 või viie-kuue aastaga pärast sõda. Õhku lasti Rakvere, Kadrina, Pärnu, Valkla monument. Sulatusahju rändas Tartu Kalevipoeg. Hävitati ja rüvetati Tallinna Sõjaväekalmistu mälestusehis ja kaks sammast. Reaalkooli monumenti võttis punavõimu koguni kaks korda maha. Paljud monumendid uputati kas jõkke, järve või veeti kivipurustisse.

Okupatsiooni elasid üle Vormsi, Pilistvere, Harju-Risti, Paide, Keila ja veel mõne paiga Vabadussõja mälestustähised.

Eestis on üle 200 Punaarmee ühishaua

Muinsuskaitseameti andmetel on Eestis kaitse all 216 Teises maailma-sõjas hukkunud sõjamehe ühishauda, enamikul ka hauatähised.

Venemaa saatkonna andmetel on korrastatud umbes 200 vennashauda. Samuti on tehtud kindlaks ja kataloogi kantud 75 uut matmiskohta, obeliski ja kivi. «Kive ja monumente on korrastatud koostöös kohalike inspektoritega,» seletab muinsuskaitseameti ajaloomälestiste peainspektor Ilme Mäesalu. «Neid on puhastatud ja korda tehtud ümbrust.» Sõjahaudade hooldamise lepet aga Eestil Venemaaga veel pole.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee