Elu

Mari Lill on agu Väike Nõid: «Kadunud asjad tulevad mu juurde ise tagasi.» 

Jaanus Kulli, 28. august 2004, 00:00
 Kalev Lilleorg
«Kindlasti on mõni mõisnik mu esivanematele pannud nimeks Loll, mis siis hiljem Lilleks muudetud,» naerab Eesti Draamateatri näitleja Mari Lill. Mari toetab selja suure punaka kivirahnu vastu, surub tuule kaitseks nokkmütsi kõvemini pähe ja läidab järjekordse sigareti. Kõrval mühiseb meri.

Siin Andineemel läheb Maril 28. suvi ja siia randa kivirahnu kõrvale tuleb ta alati, kui tahab veidi üksi olla. Või kui on muresid. Aga ka siis, kui muresid ei ole. Tallinnas Nõmmel üles kasvanud tüdruk lihtsalt ei saa ilma mereta. «Meri tõmbab. Eriti sügisel, kui laine möllab. Paned soojad riided selga ja siis võid siin käia tundide viisi.» Mari tõmbab tuult alla võtvad jopehõlmad koomamale ja kisub suitsu. «Tuul viib linnamured minema,» ütleb ta. «Nii, kui Leesi teelt alla pööran, on linnavärk peast pühitud.»

Suvel puhkavad Andineemest ka Mari vanemad. Fantastiliselt nooruslikud üheksakümneaastane ema Asta ja üheksakümne kolmene isa Feliks. Veel paar aastat tagasi sõitis Feliks Andineeme küla vahe autoga ringi. Ta on eluaeg olnud suur autofänn. Noorest peast vuras ringi kahetaktilise mootorratta mootoriga DKWga.

«Väiksest peast sõitsin koos isaga kogu Eestimaa läbi,» meenutab Mari. «Tartu maanteel pole kohta, kus me autot poleks lükanud või kus ta poleks katki läinud.»

Autot ihkas Mari juba ammu, kuid lihtsalt polnud võimalik seda varem osta. Kümme aastat tagasi, Mari enda sõnul juba vanas eas, sai ta viimaks loa. Paar aastat tagasi liisis Škoda. «Aga meestele ma autot ei anna,» surub ta läbi kokkupigistatud huulte ning pruunidesse silmadesse tuleb kaval helk. «Minu oma. Vot niuke naine. Ise maksan liisingut ja ise sõidan. Kui Tõnu kord kevadel rooli istus, ei teadnud ta isegi, kus on klaasipuhasti. Mina olen kogu aeg tahtnud autoga sõita, Tõnul pole kunagi sellist sisemist vajadust olnud. Küll luban ma tal autot pesta,» muigab Mari. «Ja ega ma pole andnud autot ka vanemale tütrele. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Niikuinii olen siin elus lastele kõik ette-taha ära teinud. Ja nüüd olen selline kuri tädi Mari,» naerab näitlejanna. «Aga ega siis lapsed usu mind.»

Mari sõnul on auto väga tore asi selleski mõttes, et saab teatripidudelt õigel ajal tulema. «Ma ei ole enam nii noor, et viitsiks hommikuni pidu panna. Aga kui sul autot ei ole, jääd ikka kauemaks jorisema. Kuigi midagi ei muutu. Jutud on samad, inimesed samad. Alguses kiidame teist, siis iseennast, ei midagi uut.»

Lapse sünniga läks taevas laiemaks

Küll aga meeldib Marile korraldada koduseid pidusid. «Mulle kohe meeldib tähtpäevi ette valmistada, näiteks ema või isa sünnipäeva. Mäletan isa 75 aasta juubelit. Isa on väga hea küpsetaja, oli just oma sünnipäevaks kringli taina valmis teinud, kui koer selle vaikselt nahka pani. Vaene koer pidi ennast surnuks oksendama, sest tainas hakkas kõhus paisuma.»

Mõnikord meeldib Marile ka napsu võtta. «Ma võtan ikka tõsist napsu. Suvel võib vahel toidu juurde veini juua, aga suur veinisõber ma ei ole. Mulle meeldib ikka viin. Ja puhtalt, mitte seguna. Heeringa, hapukurgi, seentega!» Mari tunnistab, et on mõnikord ka kurbusest viina visanud. «Aga niisugune ma küll ei ole, et tulen koju ja teen pudeli lahti.»

Üks kord on ta teatrilaval ka purjus peaga olnud. «Jube mälestus! Tulime sõbrannaga Rakvere tagant tema suvilast ja poolel teel Tallinna avastasime, et kell seisab. Tollal polnud ju võimalust helistada. Kui tavaliselt inimene ehmatab ennast kaineks, siis teadmine, et mul on etendus ja et võin hiljaks jääda, mõjus veelgi halvavamalt. Veerand tundi enne etendust jõudsin siiski teatrisse. Võib-olla ma polnudki nii purjus, hirm oli suurem.»

Aastaid on Mari olnud perekonna tala. «Nüüd olen ise vanaema ja samas nagu ka laps, sest kui sul on ligi kuuekümneselt vanemad veel elus, siis vanus ei loe. Neile oled ikka laps. Mäletan, kui mul endal sündis esimene laps. Järsku tundsin, et hakkasin oma emast aru saama. Taevas läks nagu laiemaks. Ja kui lapselaps sündis, kogesin midagi samasugust.»

Näitlejast abikaasa Tõnu Tammega on Maril kaks tütart. Vanem, Katariina (31) lõpetas Tartu Ülikooli arstidiplomiga, noorem, Elisabet (28) aga käib ema jälgedes.

Nüüd on Elisabet juba kolmandat hooaega Linnateatris. «Elisabet räägib, et ma olevat vanni kukkunud, kui kuulsin tema sisseastumisest, aga nii hull see asi nüüd ka polnud,» teab ema. «Aga kui ta pärast viimaseid eksameid helistas, et ikka pole veel midagi teada, siis sõitsin küll Toompeale. Kui ta viimaks auto juurde jooksis, et sees, siis küll langes mul pea autroolile ning korraga ma naersin ja nutsin.»

Tegi poistele tuupi ja plangu taga pläru

Ka Mari ise kõikus tükk aega arsti ja näitleja elukutse vahel. «Vanaisa oli arst, vanaema õppis mõnda aega arstiteadust. Aga et ma olin füüsikas üsna tume kuju, ütles õpetaja, et Lill, teil on portselanpea, see elektrit ei juhi – ning Tartu langes ära.»

Mari on Nõmme tüdruk. Käis seal lasteaias ja koolis. «Nõmme on mind kasvatanud ja kujundanud,» ütleb ta. «Sest Nõmme on hoopis midagi muud ja nõmmekad on omaette rahvus. Nõmme rongis sa ju kõiki ei tervita, aga kui mõni tuttav nägu tuli Tartus raekoja platsil vastu, siis teretasid ja jäidki teretama, kuigi ei teadnud inimese nime ega midagi.»

Väike Mari käis väikses lasteaias Kivimäel Voolu tänaval. «Olin seal väga arg tüdruk. Aga 10. keskkooli esimesse klassis oli korraga 47 last. Loomulikult mulle see suur kool ei meeldinud. Pealegi ei olnud mul patse, ei võetud mind puhtuse kontrolliks ega laulukoori. Lasteaias ma aga tantsisin ja laulsin ning polnud lugu, et viisi ei pidanud. Koolis tegin kõik selleks, et mitte lugema õppida, et saaks laste-aeda tagasi. Ema istus kõrval ja ma ütlesin meelega sõnu valesti välja.»

Peagi pani Mari aga ennast koolis maksma. «Hakkasin poisse peksma. Sain ise alguses ühe poisi käest tuupi ja siis tegin tagasi. Seisin koos poistega nurgas. Jaa, kuidas elu inimest muudab. Sündis väike armas Marikene – ja mis tast on saanud,» naerab näitleja ja surub järjekordse suitsu sügavale liiva sisse.

Tõnu Tammega kohtus Mari konservatooriumis. «Tema oli neljandal, mina esimesel. Esialgu mulle see pirtsakas poiss üldse ei meeldinud, oli selline kekutis,» naerab Mari. «Eks ta ole praegugi selline, aga kui ära armud, siis ju vigu ei näe.»

Küsimuse peale, kes kelle ära võttis, muigab Mari altkulmu ja joonistab näpuga märja liiva sisse ringe. «No ma ei tea. Eks ikka naised võtavad.»

Pärast lavakooli töötasid Mari ja Tõnu koos Noorsooteatris, hiljem Draamateatris. «Noorest peast mängisime Tõnuga päris palju koos,» ütleb Mari. «Ühes lastetükis kandsin ma Tõnut isegi seljas. Pärast Panso ütles, et Mari Lill on Noorsooteatri kandev jõud. Sest veel varem, ühel diplomietendusel kandsin ma seljas Peeter Jakobit ja õlgadel Ulfsakit, kes oli nii pikk, et ronis mulle õlgadele tuletõrjeredeli pealt. Muidu poleks ma jõudnud püsti tõusta. Kuigi olen ujunud ja jõudu on mul kõvasti.»

1977. aastal läks Mari Noorsooteatrist Draamateatrisse, kus Tõnu juba ees oli. Miks? «Vastan täpselt nii nagu tollalgi: Tallinna Karja tänava piimapood ja trollipeatus on lähemal, saab rutem koju,» kõkutab Mari.

«Püksid on ikka minu jalas.»

Mari on Tõnuga abielus olnud 36 aastat. Näitlejate hulgas haruldane tulemus. «Tundub, et Tõnu on nõrguke, aga tegelikult saab ta kõigega hakkama,» pihib abikaasa. «Ta võib süüa teha ja remonti teha. Kui juba midagi ette võtab, siis ka ära teeb. Nooruses oli ta inimene, kelle peale võis kindel olla. Kui vaja, hoidis lapsi. Nüüd, vanemast peast olen ta ise ära rikkunud. Kui teed kõik ette-taha ära, siis teine ei saa enam ise külmkapist süüagi kätte. See kõik on ju minu süü,» läheb Mari ägedaks. Samas tunnistab ta, et kodus on püksid ikka tema jalas. «Ma olen üldse üks kiire ja räpakas inimene. Kõik mu käest kukub, kogu aeg ma lõhun ennast, tahan kõike ise kiiresti ja hästi teha.»

Justkui öeldu kinnituseks hakkab Mari jopetaskutes kobama. Asjata. Suitsupakk ja tulemasin on liivale pudenenud. (Sama stseen kordub hiljem veel mitu korda.) Mari kummardub kükakil kõrkjate varju ja läidab sigareti. «Olen olnud räpakas ja lohakas, aga siiski on mul õnne olnud, asjad on mu juurde tagasi tulnud. Kaelakee olen tolmuimejast kätte saanud, mitu kuud hiljem leidsin kaotatud abielusõrmuse, kõrvarõnga avastasin autost. Ainult 20 rubla jäid kadunuks. Ja ma ei teagi, kas ma selle raha kaotasin või see varastati.»

Kui Tõnu Mariga abiellus, teadis värske abielumees, et kallis kaasa ei oskagi süüa teha. «Kunst oli ikka tähtsam kui pliidi ääres seismine. Ütlesin endale, et ma ei hakka oma elu söögitegemise peale raiskama. Aga häda sundis kokkama ja nüüd teen seda rõõmuga.» Ka Mari vanaema oli väga hea kokk, kes alati hoolitses, et lastelastel oleksid kõhud täis. «Vanaema elas Hiiul ümber nurga. Mitu korda juhtus, et me õega vanaema ära olles kõrvetasime pannil suhkrut. Ja kui vanaema siis ootamatult tuli, lendas pann kirjutuslaua sahtlisse. Suhkur aga kangestus ära ja, püüdes lusikaid kätte saada, keerasime mitu hõbelusikat kõveraks.»

Mari arvab, et kui ta poleks kooli ajal nii palju sporti teinud, oleks ta kindlasti teine inimene. «Nõrgem, tahtejõuetum. Sport õpetas kaotama, aga samas tundma ka võidurõõmu. Sport tasakaalustas arengut ja kasvamist,» vidutab Mari oma kauneid pruune silmi mere poole. «Käin siin igal hommikul ujumas, sügiseni välja.»

Rahu ja tasakaalu leiab Mari ka suvila lähedalt väikeselt põllumaalt. «Üks kohalik perenaine kasvatab mulle kurgitaimed ette, kuidas ma siis neid maha ei pane! Mul on siin rohelist, on türgi uba ja hernest. Ega sa siit poest rohelist ei osta.»

Kõige enam naudib Mari Andineemet aga sügisel. «Siis on lapsed kooli läinud, ümberringi on vaikus. Eriti meeldib siis käia siinsamas rabas jõhvikal. Kasel on lehed maas. Kahala sinine järv paistab juba kaugele kätte, kollased kaselehed ujuvad koos luikedega järvel. Paned siis sõrmed külma rabavette ja tõmbad suure punase jõhvika välja. Vaikus, rahu. Ja mitte kedagi pole vaja karta.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee