Kommentaar

Kuidas Wallenbergid Eestisse tulid 

Kaido Jaanson, TÜ õppejõud, 28. august 2004, 00:00
0

Wallenbergid tulevad. Teist korda. Esimene kord oli kaheksakümmend aastat tagasi. Siis, kui tollase Rootsi ja Euroopa rahandusmaailma suurkuju Marcus Wallenberg (1864– 1943), praeguse Marcuse vaarisa, oli kutsunud Stockholmis enda juurde Eesti diplomaatilise asjuri Eduard Virgo (1878–1938). Seda oktoobris 1923. Et teatada viimasele, et teda on hakanud huvitama Eesti põlevkivi ja eriti õlide destilleerimine sellest.

Eelmäng

Paraku polnud sellega tehtud mingeid katseid ega võetud proove. Seepärast palus asekonsul kiiresti saata kõikvõimalikke andmeid tutvustamaks seda maavara – kütte-

proove, analüüse, tabeleid ja muid asjasse puutuvaid seletusi, kuna ta 22. septembril pidi kohtuma Rootsi ärimeeste ja vabrikantidega, kes Eesti põlevkivist huvitatud.

Ent esialgu jäi Rootsi kapitali huvi tagasihoidlikuks. Põhjusi oli mitu. Üks neist, et Eesti poliitilist seisundit ei peetud veel küllalt kindlaks ega teatud, mis võib saada Venemaast. Seetõttu jäid tagajärjetuks ka sellised sondeerimised nagu riigivanem Konstantin Pätsi kinnitus Rootsi diplomaatilisele asjurile Erik af Wirsénile 1921. aasta sügisel, et Eesti olevat huvitatud Rootsi kapitalimahutustest. Või põlevkivi reklaamimine Eesti asjuri Eduard Virgo poolt brošüüris «Vad Estland tillverkar, köper och säljer» (Mis Eesti valmistab, ostab ja müüb), mis ilmus Rootsis 1922. aasta kevadel.

Jää hakkas liikuma 1923. aasta talvel, jaanuaris või veebruaris. Koos kellegi härra Zeidleriga ilmus Eesti rahaministri Georg Westeli (1882–1935) juurde Rootsi konsul Olof Hedman. Konsul soovitas ministrile Zeidlerit kui Rootsi kapitali nende ringkondade esindajat, kelle seljataga on Stockholms Enskilda Banken, ning palus rahaministrit olla Zeidlerile abiks põlevkivikontsessioonide hankimisel. Järgmistel kuudel said kosmopoliitse olekuga Zeidler (rahvuselt sakslane, Soome kodanik, mäeinsener, kes töötanud aastaid Venemaal) ja temaga seotud isikud õiguse teostada uuringuid põlevkivi suhtes ühtekokku umbes 17 000 hektaril.

8. oktoober 1923

Proovid tehtud, hakkasid tulistama raskemad kahurid. 8. oktoobri 1923 õhtupooliku kulutas Wallenberg Virgole poolteist tundi. Magnaat teatas, «et teda on huvitama hakanud Eesti põlevkivi, eriti õlide destilleerimine sellest. Ta on kõige paremaid asjatundjaid lasknud asja uurida ja on otsusele jõudnud, et põlevkiviõli suurtööstuslik valmistamine hakkab end ära tasuma, kui vähemalt 7 miljonit Rootsi krooni ettevõttesse mahutatakse, ning annab seda suuremat kasu, mida rohkem kapitali üle selle summa ettevõttesse paigutatakse. Temal on nõu Eesti põlevkivitööstust hakata edendama, just nagu ta seda on teinud Norra salpeetritööstusega...»

Wallenberg rõhutas, et hakkaks tema peale, tooks ta kaasa ka muud väliskapitali, siiski täpsustamata, millist. Virgo oletas, et tegemist on USA ja Suurbritannia rahadega. «Vast ehk Ameerika Standard Oil?» kiilus ta lootusrikkalt sulgudesse, ilmutades nõnda oma asjatundmatust tollase rahamaailma telgitaguse suhtes: Standard Oil´i elik Rockefelleritega oli Rootsis seotud tikutööstur Ivar Kreuger, Wallenbergil olid suhted head Morgani grupiga. Paraku olid mõlemad paarid isekeskis konkurendid. Ent see selleks.

Pankur soovis, esiteks, saada kindlaid andmeid kontsessioonitingimuste kohta, teiseks garantiid, et Eesti valitsus ei hakkaks niisugust maksupoliitikat ajama, mis tema sõnade kohaselt sissetoodud kapitali konfiskeerimist tähendaks, ja kolmandaks – teateid Eesti poliitilise seisukorra, eriti aga enamlise hädaohu üle.

Kahes esimeses punktis jäi Virgo vastuse suuremas osas võlgu, lubades asjast «täitsa privatim sondeerivalt» Tallinna Eesti rahaministrile kirjutada ja pärast vastuse saamist asja juurde tagasi tulla. Küll aga andis ta Wallenbergile enda sõnutsi üsna üksikasjaliku ülevaate Eesti majanduslikust, ühiskondlikust ja poliitilisest olukorrast.

Wallenbergi sõnadest arvas Virgo välja lugevat, et too kavatseb Eesti põlevkivitööstusesse investeerida 20–30 miljonit krooni, muidugi Rootsi krooni, sest Eestil oma krooni polnud veel. See hakkas käibima alles 1. jaanuaril 1928. Asjur manitses ministrit, et Marcus Wallenberg on rahvusvaheliselt tuntud rahamees, keda tuleb tõsiselt võtta.

Rootslane väljendanud valmisolekut ka ise Eestisse sõita, et seal isiklikult läbi rääkida, arvanud aga, et tema sõit vast enneaegu teatavat sensatsiooni tekitaks. Seepärast ütles ta heameelega nägevat, et Eesti rahaminister leiaks mõnikord võimaluse Stockholmist läbi põigata, et temaga kohtuda. Mis poleks loomulikult nii palju sensatsiooni tekitanud.

Vastates väljendas Westel rõõmu, et põlevkiviprobleem reaalsemale alusele hakkas nihkuma: «Wallenbergi nimi ja mõju rahvusvahelisel rahaturul on mulle teada....», põrmustades asjuri arvamuse enda ignorantsusest rahvusvahelise majanduselu suhtes. «Kui teda küsimus tõsiselt saaks huvitada, oleme kindlasti suure sammu edasi jõudnud.»

Tingimuste kooskõlastamine

Kontsessioonitingimustest arvas aga minister, et Wallenbergile soodustuste tegemine on raske, kuna üha enam hääli kuuldavale tulevat, et neid raskendataks, et ka riik rohkem kasu saaks. Ennast piiritles ta küll selliste häälte hulgast välja: «Mina isiklikult olen sel seisukohal, et meil siin esimeses järjekorras mitte fiskaalsed huvid ei seisa, vaid rahvamajanduslised...» Maksupoliitika puhul väljendas Westel kahetsust, et siingi ei saa ta garantiid anda, sest maksude määramine on parlamendi eesõigus, mida lepingutega piirata ei saa. Siiski täheldas ta, et tendents on juriidiliste isikute suhtes makse pigem langetada, kui tõsta.

Kohtumine jäi siiski ära. Läbirääkimisi Wallenbergiga jätkas Virgo. Talvel 1923–1924 kohtusid nad mitu korda. Aprillis 1924 esitas rahamees asjurile ettepaneku – kas poleks tark kontsessioonilepinguga teatava aja peale kindlustada, et põlevkivitooted väljaveotollidest vabastataks. Virgo väljendas kohe arvamust, et selline asi vist raskusi ei sünnita: Eesti riigi huvides on toodete väljavedu igati hõlbustada.

Kontsessioon

Juunis 1924 esitas vabariigi valitsus Riigikogu II koosseisu V istungjärgule seaduseelnõu «Õlikiviõlide väljaveo tollimaksudest vabastamise kohta», mis lubas valitsust põlevkivilademete kasutamise kontsessioonilepingutesse sisse kanda tingimust, et õlikiviõlid kogu kontsessiooni lepingu kestvuse ajaks on vabad igasugustest väljaveo tollimaksudest. Ettepanek vastuväiteid ei tekitanud. Rahaasjanduse komisjon andis selle muutmata kujul edasi Riigikogule.

Eelnõu esimesel lugemisel tähtsusetu paranduse teinud saadik võttis selle teisel lugemisel ise tagasi. Seadusega oli kiire, rahvasaadikud tahtsid ka siis puhata. Esimesel lugemisel võeti ta vastu 18. juunil. Samas otsustati ära jätta tavapärane kolmepäevane vaheaeg ning esimese ja teise lugemise vahele jäi kõigest üks päev. Teine lugemine toimus 19., kolmas 20. juunil ja eelnõu oligi omandanud seaduse jõu. Eelnõu kommenteerinud Päevaleht kuulutas «Uus arenemisjärk õlikivitööstuses».

Sügisel 1924 jõudiski lugu kontsessioonini. 22. oktoobril 1924 otsustas valitsus anda põlevkivikontsessioonina Aktsiaselts Emissions-Institutet’ile 10 000 ha Vaivara raudteejaamast lõuna pool, kaubandus-tööstusministrit volitati aga lepingule alla kirjutama. Toiming jäi aga ometi ära. Päevalehe andmetel ei meeldinud rootslastele lepingu artikkel 9, mis vabastas kontsessionäärid üksnes väljaveotollidest: nad nägid selle taga võimalust nad hiljem aktsiisimaksudega üle koormata. Nii kirjutas leht 21. novembril. 11 päeva hiljem, 1. detsembril 1924 oli aga Tallinnas tegemist küll kõige muu kui väljaveotollide või aktsiisimaksudega. Pole võimatu, et seegi sündmus aeglustas asja kulgu. Lepingu juurde pöördus valitsus tagasi 20. märtsil 1925.

Taas kinnitati see, taas volitati kaubandus-tööstusministrit sellele alla kirjutama ning nüüd seda ka tehti.

Ajalehed olgu vait

Algusest peale oli läbirääkimisi varjanud saladuskate. Virgo kiri esimesest kohtumisest Wallenbergiga lõppes manitsussõnadega: «Palun kogu küsimust esialgu täitsa konfidentsiaalselt käsitada, eriti hoides, et meie lobiseda-armastaja presse asjast midagi teada ei saaks.»

Vabariigi valitsuse muidu tagajärjetuks jäänud otsus 22. oktoobrist 1924 kinnitada kontsessioon aktsiaseltsiga EI andis aga tulemuse just selles valdkonnas. Tallinnas ei suudetud suud pidada ja oktoobri lõpul avaldasid Stockholmi lehed Eesti pealinnast saadud telegrammi, mis teatas, et siinne valitsus on jaatavalt otsustanud suurema põlevkivikontsessiooni, mille taga seisab Marcus Wallenberg. Viimane eitas seda ajakirjanike ees, helistas aga Virgole, öeldes, et parem on vaikida.

Märkimist väärib, et see polnud siiski esimene kord, kui Tallinna lehed A/S EI põlevkivikontsessiooni ja Marcus Wallenbergi nime seostasid. Algust oli teinud Päevaleht juba 3. juunil, ainult et siis ei jõudnud kumu Rootsi ega põhjustanud peavalu ei Wallenbergile ega Virgole. Globaliseerumine polnud veel eriti kaugele jõudnud.

Nüüd ei piirdunud Wallenberg telefonikõnega. Järjekordsel kohtumisel Virgoga 10. novembril tuli ta küsimuse juurde tagasi, kahetsedes, et tema nimi põlevkivikontsessiooniga seoses ajakirjandusse on jõudnud. Ühe hingetõmbega jätkas ta, et õlidestilleerimiskatsed pole ikka veel küllalt rahuldavaid tagajärgi andnud, nii et vabriku käimapanekust on vara kõnelda. Seda võib võtta ka kui ähvardust.

Kuu lõpul muutus Virgo närviliseks. «Eesti lehtedes on veelgi jätkatud herra Wallenbergi nimega kõmutegemist. Kas tõeste tahetakse seda herrat täitsa ära vihastada?» kirjutas ta 25. novembril välisministrile. Konfidentsiaalsusenõue ei jäänud ajutiseks kapriisiks. 1926. aasta sügisel, läbirääkimiste järjekordse vooru ajal, rõhutas Virgo kirjas kaubandus-tööstusministrile, et Wallenberg ei soovi asju ajalehtedes enne kõne alla võtta: «Palun veelkord hea vahekorra alalhoidmise pärast Wallenbergiga tarbekorral juhtida ajalehtede peatoimetajate tähelepanu sellele.»

Lootus kustub

Lootused Tallinnas olid roosilised. Seda kuni 1928. aasta juulini, mil tollane Marcus Wallenberg ise esimest ja viimast korda oma jala Eestisse tõi. Lahkudes ei pidanud ta aga paljuks anda siinsele ajakirjandusele intervjuu. See ilmus Päevalehes reedel, 13. juulil ja oli kõike muud kui see, mida Eestis oodati. Kokkuvõtlikult kinnitas magnaat, et vara on veel tootmist käivitada, kuna ei tõota loodetud kasumit.

Pole võimatu, et juba andis tunda lähenev Lääne majanduse krahh. 1930. aastail Wallenbergide omand Eestis pigem küll suurenes kui vähenes, sest nende valdusse langes lagunev Kreugeri impeerium. 1940. aastal lahendati selle omandiga seotud probleemid Rootsi–Nõukogude kaubandusläbirääkimiste raames, mis oli üks eeldusi, miks Rootsi valitsus Eesti okupeerimist nii kähku, juba 11. augustil 1940, tunnustas.

Alates kevadest 2003 kasutab Rootsi panganduskontsern SEB (Skandinaviska Enskilda Banken) Eesti Ühispanka kompetentsikeskusena, kus langetatakse otsuseid SEBi investeeringute kohta Kesk- ja Ida-Euroopa turgudel. Tänavu jaanuaris oli Ühispanga «pilvelõhkuja» Tallinnas SEBi tippjuhtidest pungil. SEB Grupi president Lars Thunell kinnitas, et kontserni lähiaastate prioriteedid on laienemine Venemaal ja 400 000 uue kliendi leidmine Baltikumis.

Ühispanga näol on SEBil jalg Eestis maas alates 1999. aastast. SEBi nõukogu esimees on 48aastane Jacob Wallenberg, kelle isiklikku vara on hinnatud ligi kuuekümnele miljonile Rootsi kroonile. Tema onupoja, 47aastase Marcus Wallenbergi omand on ligi kolm korda kopsakam. Wallenbergidele kuuluvad või nende mõju all olevad ettevõtted annavad tööd ligikaudu poolele miljonile rootslasele. Poolteist sajandit on see suguvõsa olnud tegija Rootsi majanduses. Marcus ja Jacob kujutavad endast tegijate viiendat põlvkonda.

Jacobi CV leidsin kiiresti. Marcuse oma keeldus otsingumootor andmast. Kui tegu pole minu asjatundmatusega selle aparaadiga suhtlemisel, võib põhjus olla ka Wallenbergide, eriti Marcuste traditsioonilises tagasihoidlikkuses.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee