Eesti uudised

«Jaansoni medal jääb olümpial eestlaste viimaseks.» 

Kirsti Vainküla, 21. august 2004, 00:00
AITAB, SEST ON EESTLASTE POOLT: Arno Joala on aidanud sportlasi ka nende endi teadmata.Foto: Kalev Lilleorg
Tervendaja Arno Joala, kes Ateena olümpiamänge kodus telerist jälgib, on Eesti sportlaste esinemist vaadates karm: «Kui Eesti saab Jaansonilt medali, jääb see ka viimaseks. Eesti sportlased on haiged, Erki Nool on näiteks täiesti konkurentsist väljas.»

Neljapäev. Arno Joala keerab hommikul televiisori lahti ja kiikab korra ujujaid. Paneb aga teleri nupust – mitte puldist – kinni ja astub õue terrassile.

«Ma ei ole kõiki sportlasi kontrollinud, aga medaleid on sel aastal vähe loota. Võtame Aleksei Budõlini – see mees ei oleks kuidagi saanud võita, sest ta on ju täiesti haige. Klamüüdia. See on uskumatu, mida see haigus inimesega teeb. Terve Eesti sport on sellega laastatud,» kinnitab Joala, kes näeb halva tervise põhjusena just umbropsu toidulisandite ja taastusravimite pruukimist. Pertelson suutis endast küll üle olla ja eestlasi pronksmedaliga rõõmustada, kuid pärast tänast võistluspäeva, mil Jüri Jaanson tõenäoliselt medali saab, pole pendlimehe meelest mõtet rohkem headest kohtadest unistada.

«Jaanson võib saada kulla,» hindab Joala sõudjat. Hiljuti sai ta Jaansoniga põgusalt kokku ja tegi hiljem pendli abil selgeks, et sportlane on terve: «Ta on heas vormis.»

Nool on haige

Üks haigemaid sportlasi Ateenas on Joala sõnul kümnevõistleja Erki Nool.

«Erki haigus on lausa ohtlik, see on tal nii lihastes, kõõlustes kui ka luudes. Ja üks kolle on lülisambas. Oma hirmsa tahtejõuga võib ta lülisamba ära murda ja see oleks juba väga raske trauma,» kirjeldab Joala võimalikku musta stsenaariumi. Seetõttu ei paku ta Noolele kuuendast kohast kõrgemat kohta. Kuid samas ei taha ta leppida väitega, et see olümpia 34aastasele kümnevõistlejale viimaseks jääb.

«Mispärast viimaseks? Temal on niisugune potentsiaal, et kui tal oleks tervis korras, kanalid lahti, oleks tal see 9000 punkti ammu käes,» on Arno Joala optimistlik. «Praeguses seisus ta muidugi enam ei saa võistelda... Hea, kui ta ennast ära ei lõhu. Klamüüdiaga on aga halb, sest kui kolle avatakse, peetakse seda tihti vähiks. Ja vähi puhul ei või mingil juhul teha keemia- ja kiiritusravi. Siis on kindel minek ja enam päästa ei saa,» teab ravitseja. Küsimuse peale, kuhu peidab ta oma silmad, kui Nool peaks siiski olümpiamedali võitma, muheleb Joala: «Ma olen selles kindel, et ei võida.»

Pertelson on tubli

Indrek Pertelsoniga, kes medali tõi, on Joala rahul, ehkki head hinnet ei saa temagi tervis. «Tal on kanalid pisut kinni, kuid mitte väga. Arvatakse, et idamaine spordiala mõjub sportlasele hästi,» räägib Joala.

Ta väidab, et pani Pertelsoni ka neli aastat tagasi Sydney olümpiaks pronksmedalivormi. «Ta oli ju enne Sydneyt täiesti maha kantud. Kui tema isa minu poole pöördus, küsisin ka poisi kohta. Uurisime asja ja selgus, et Pertelsonile ei sobinud säilitusained, mida tema spordijook sisaldas,» meenutab Joala.

Paraku, nendib ravitseja, ei taha ükski sportlane hiljem talle tehtud töö eest aitäh öelda. Nagu odaviskaja Andrus Värnik, keda Joala samuti enne Sydney olümpiamänge kuigivõrd olevat abistanud. Värnik aga seda ei tunnista.

«Värnik kipub pigem kõrgust kui kaugust viskama,» kardab Joala nüüd. Ta kõhkleb ka kettaheitja Gerd Kanteri edus, sest tollel olevat keegi suure väega vihavaenlane. «Ta teab ise väga hästi, kes teda ära nõiub. Kahel eelmisel võistlusel tehti temaga nii,» paotab Joala saladust ja lisab, et spordimaailmas on rivaali kaetamine tavaline asi.

Põhjus, miks sportlase organism on heade tulemuste saamiseks nõrk, seisneb Joala usu järgi toidulisandites. «Inimese organism on ju erinevate ainete suhtes erineva tundlikkusega. Kahjuks ei ole tavameditsiin suuteline kindlaks tegema, mis ühele inimesele sobib ja mis mitte. Ja enam pole vahet, kas tegu on loodusliku või vabrikus toodetud keemilise ainega. Valede ainete tagajärjel läheb aga hormonaalsüsteem tasakaalust välja, see omakorda lööb segamini koordinatsiooni,» räägib Joala, kes oma teadmisi ammutab paksudest nahka köidetud teatmeteostest. Tema riiulis on raamatuid Hiina meditsiinist, aga ka saksakeelseid terviseleksikone.

Joala ei häbene öelda, et seal, kus tavameditsiin on jõuetu, võib tema aidata.

«Mis ühele või teisele sportlasele ohtlik on, saan mina kindlaks teha. Paraku spordiringkonnad eesotsas Rein Jalakuga võitlevad minu vastu,» ütleb Joala. Aga ta ei heida meelt. «Ma olen saanud palju medaleid – olen aidanud Sergei Bubkat, Allar Levandit, Ago Markvardti, Kristiina Šmiguni... Katrin Šmiguni ravisin, aga ikka olen miskipärast spordimaailmas persona non grata,» kurdab Arno Joala.

Temast kui enda abistajast on siiski avalikult rääkinud näiteks viievõistleja Imre Tiidemann.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee