Elu

Raido Rüütel: kui rallimees liiga palju surmale mõtleb, hävitab ta eneses võidusõitja 

Urmo Soonvald, 7. august 2004, 00:00
 
Tõsiusklik vabamüürlane Raido Rüütel arvab, et Markko Märtin oleks pidanud vigastusest hoolimata juba vähemalt nädal tagasi autorooli istuma.

Reedel algas Soome ralli ja eestlaste põhihuvi on seotud Markko Märtiniga. Teeb ta ikka õigesti, kui pärast rasket vigastust taas rooli taha istub?

Jah, kuigi ilmselt oli vigastus tõsine. Aga ta oleks pidanud palju varem starti minema. Mida kiiremini saad tagasi tavalisse argiellu, seda kergemini kõik laabub.

Kas liiga kiire tagasitulek ei või olla kahjulik või talle koguni saatuslik?

Võib olla. Oleme kõik erinevad ja elame ka kriise erinevalt läbi. Markkole on hetkel situatsioon siiski kriitiline. Asi pole nägemises, sest sõita saab ka ühe silma või prillidega. Kui tema sõidukvaliteedis tekib tagasilöök, siis võib see teda kui ambitsioonikat võidusõitjat mõjutada. Just sealt võib tekkida tagasilöök. Kui minult keegi küsiks, kas minna starti või mitte, siis mina oleksin tema asemel sõitnud ka juba Pirelli rallil (eelmisel nädalavahetusel – U.S.).

Kui palju on üldse piloodi otsustada, kas istuda rooli või mitte? Või tiim nõuab, et «Markko, sa pead rooli istuma, ja kõik!»?

Igas tiimis pole see üheselt paika pandud. Mõnel sõitjal võib see aga ka lepingus sees olla. Fordis on ikka ka Markko sõnal kaalu.

Kas rallimaailmas on ruumi ka inimlikkusel?

Küllap ka see töötab... Aga see ei pruugi olla esikohal. Meeskonna huvid on ääretult olulised ja see võib olla isegi õige. Meeskonna huvide skaalal võib inimlikkus samamoodi teguriks olla. Meeskonnata aga ei juhtu mitte midagi. Olen ralli sees nii kaua olnud ja tean, et kiire tagasitulek on Markkole kõige kasulikum.

Märtin on täna maailmas üks tuntumaid eestlasi. Teda hinnatakse isegi kõrgemalt kui ENSV rallistaare. Kas ta on kõige andekam Eesti rallimees?

1970.–1980. aastate tegijatest tõmbaksin välja ühe nime, Vello Õunpuu. Ta oli äärmiselt andekas. Ta tegi kindlasti kõige vähem trenni... Armastas ainult võidu sõita, sealjuures ka palju autosid lõhkuda... Aga miinused ei nullinud ta annet ja tulemusi.

Kes on Eesti parim: Õunpuu või Märtin?

Hinnang võib olla valus, kuid mina paneksin Õunpuu ette. Eesti kõigi aegade esikolmik oleks: Õunpuu, mu isa Hans Rüütel ja Märtin.

Kui kaua kulub rallisõitjal aega mõistmaks, et ta töö on eluohtlik? Kas surmamõtted tulevad paralleelselt rooli taha istumisega?

Selleks tuleb sõitmine lõpetada, et surma mõista ja karta. 22 aastat oli rallisõitmine mu töö ja ma ei teadvustanud endale kordagi surmaohtu. Olgugi, et saagisin vormelist surnud sõbra välja... Mu oma õpilane on autosse ära põlenud. Aga surma ei teadvustata nii.

Kas tõesti ei mõtle võidusõitja kihutades kordagi surmale?

Mina arvan, et ei mõtle. Paljudes kohtades ei mõtle inimene surmale, vaid mõtleb, et lähed katki... Arvan, et ka Markko ei mõtle surmale. Kui sellele liiga palju mõtlema hakata, siis see hävitab sinus võidusõitja.

Kui te nüüd meenutate oma karjääri, kui palju saab siis momente, mil surm läks lähedalt mööda?

Mina olen elus neli korda tundnud totaalset surmahirmu. See on nii-nii paha, et lausa jube. Kunagi ehitati Hobujaama tänaval vormeleid. Seal asusid metalli lõikamiseks suured giljotiinid. Mul oli vaja lõigata pisike plekitükk. Juhtimispult rippus juhtme otsas, millega sai kraanat liigutada. Sain sealt ootamatult elektrit. Esmalt ma ei mõistnud, mis juhtus. Järsku hakkasid mitmetonnised metallikärakad silme ees tantsima. See võis kesta vaid sekundi murdosa, aga ma ei saanud aru, mis toimub. Tegelikult vaid silmamunad vibreerisid. Tekkis paaniline hirm, sest ma ei kontrollinud enam mitte midagi. See oli mu elu esimene hirmuhoog.

Rallisõitjana pole te nii paanilist hirmu tundnud?

Ralli oli töö. Seal polnud midagi. Ka Märtini jaoks võivad kõige ohtlikumad situatsioonid tekkida väljaspool rallirada.

Kas surma- ja muid hirme kogenud inimesed leiavad tee jumala juurde kiiremini kui teised?

Mul see kogemus puudub, sest olen lapsest saadik kirikus käinud ja religiooniga sügavalt seotud. Mina pole ärganud, olen kogu aeg üleval olnud... Võidusõidu ajal on jumal ise näidanud mulle oma palet. Olime autoga maast meetri kõrgusel ja sain ennast kõrvalt jälgida. Nägin kõike enda ümber toimuvat – seda on elus vaid paar korda juhtunud.

Kas Jumal on teid aidanud?

Jah, absoluutselt. Olen kogu aeg olnud ta kätes, ka praegu.

On seda tunnet võimalik kirjeldada?

Ilmselt mina seda kirjeldada ei oska. Rolling Estoniansiga ümber maailma sõites õppisin ka ennast paremini tundma. Nägin märke ja vihjeid, mida looja sulle annab. Olin ühel Indoneesia saarekesel. Inimene tuli minu juurde. Küsisin teed, kuhu saaks tiimiga sööma minna. Ta vastas: miks sa otsid söögikohta, sa pead kirikusse minema!

Reisi ajal oli palju neid hetki, mil mulle anti tõuge ja suunati õigesse kohta. Selle sõidu ajal lasi looja mind endale väga lähedale ja pärast seda võin öelda, et olen Eesti ühiskonnale täiesti kasutu tüüp. Kui oled selle teekonna läbinud, teeb see sind absoluutselt tühjaks. Mind ei huvita, kas oleme Euroopa Liidus või mitte, mind ei huvita lipuvärv Toompeal. Looja on selle saatuse meile andnud. Kui lipp muutub, oleme selles ise süüdi.

Kas teie ümber on palju inimesi, kes siis, kui te jumalast räägite, paluvad teil selle jama lõpetada?

Kindlasti on. Oleme saanud piisavalt hästi nõukogude kooli. Arvan, et meis kõigis on looja olemas. Kas aga kõik julgevad seda endale tunnistada? Usklikele on ette heidetud, et nad on arad. Võib-olla. Kuid ateist on palju arem. Kui olla siiras ateist, peab sinus ikka olema väga palju argust, et eksimusi mitte tunnistada. Me kõik eksime. Kes k... naabrinaist, kes tapab laual satika. Need on ju patud. Me teeme pattu mitte teo, vaid sõna ja mõttega.

Kuidas suhtute inimestesse, kes lähevad kirikusse vaid jõulude ajal?

Ma ei heida neile midagi ette. Minu jaoks pole nad väga võltsid. Kui ta isegi korra elus leiab tee kirikusse, siis on see suur asi. Kui ta läheb kirikusse, et järgmistel valimistel rohkem hääli saada, siis see on küll võlts.

Mulle aga tundub, et looja on võtnud mind omaks. See on nii kirjeldamatu tunne. Eesti keel, ja ka teised keeled, on nii vaesed, et seda tunnet pole võimalik kirjeldada.

Te olite N. Liidu üks paremaid rallisõitjaid. 1990ndate alguses Eesti edukamaid ärimehi. Te usute Jumalasse, te olete üks väheseid Eestis teadaolevaid vabamüürlasi. Kas see jada tähendab lõputut eneseotsimist?

Religiooni ma pole otsinud, olen selles elanud terve elu. Mul oli vaja palverännakule minna ja see polnud minu tahtes kinni. Ma ei oska ka täna öelda, mis on mu missioon siin elus. Religiooni ja usu müstika, olla selle sees, on suur õnnistus.

Milline roll on rahal teie elus?

Üha väiksem roll. Kui olin võidusõitja, siis oli rahal suurem roll. Raha võib selle omanikule palju haiget teha. Aga mida me siin ilmas ikka tegelikult omame? Heal juhul seda valget rätikut, mis kabelis näole pannakse. Sa võid olla ka aktsiate omanik, kuid see kuulub ikka kõik loojale.

Nii saab rääkida inimene, kes on väga rikas, või inimene, kellel hakkab rahategemise aeg mööda saama.

Mina enam kindlasti ülirikkaks ei saa. Ma vist ei ole väga ka selle poole trüginud, kuigi võimalused olid suured.

Olete rahulik ja külma kõhuga inimene, ent paljusid üllatas, kui läksite koguni 1,5 aastaks laste juurest minema, ümber maailma palverännakule Rolling Estoniansiga. Miks?

Võib-olla ei saa ma praegugi oma otsusest aru... Idee tuli ikka Tiit Pruulilt, tema on palju rahutum hing kui mina. Eks palverännak oli ajendiks ja tegi mulle selle vastuvõetavaks.

Mida tähendab palverännak?

Pühades paikades käimine. Need ei pea ilmtingimata olema tuntud pühad paigad. Palverännak võib olla ka kodulinnas, seda muidugi juhul, kui suudad seda aduda. Mulle olid kõige olulisemad kohtumised inimestega, kes nägid minus rohkemat, kui ma ise näen.

Kas ja kui mitu korda mõtlesite palverännaku pooleli jätta?

Seda ei olnud. Eks kohusetunne mängis ka rolli, Tiiduga ju kahekesi vedasime seda projekti. Kui enne reisi oli häälestus, et loksume kaks aastat nagu rekka-juhid, siis see polegi ju nii jube. Rutiin hävitab. Action’i ajal on põnev. Inimestes on nii suured energia- ja tahtevarud, et kui suudad end õigesti häälestada, pole ükski asi keeruline.

Olete ääretult aus ja eetiline inimene. Kas tõesti kõik 110 reisikaaslast mahtusid teie eetikavälja?

Noh, oleme kõik ikka piisavalt erinevad inimesed. Alguses arvati, et konflikte tekib... Olin kapten, operatiivne juhtimine oli Tiidu peal. Nimetasime teda politrukiks. See andis mulle võimaluse kõrvalt jälgida, kuivõrd püüdlikult töötati meeskonna nimel. Kolmandaks päevaks lendas kõikide oma mina tagasi koju. Peaminister Mart Laar üllatas vastupidavuse ja pingetaluvusega. Kui kunagi Eestis kriis tekib, siis mina tahaksin, et Mart Laar juhiks valitsust. Mõtlen kriisi, kus tuleb teha valik: kas võtan püssi või hoopis pliiatsi, et kapitulatsiooniaktile allkiri anda... Kiur Aarma oli fantastiline sell – kui sügavad huvid! Seejuures ka inimesena väga soe.

Oli palju erinevaid inimesi, kelle ellusuhtumine ei sobinud minu omaga, aga see ei tähendanud, et me ei võiks koos olla. Meil oli kokkulepe, et inimestele, kes eksivad või ei sobi teistega, antakse kaks hoiatust ja pärast seda tõstetakse autost välja.

Ja oli siis nn. kahehoiatusemehi?

Jah, oli.

Kes?

Ma ei vastaks. Minule üllatuseks polnud hoiatusi väga palju.

Kiur Aarma on hea üleminek vabamüürluse teemale, sest ta vanaisa oli väidetavalt ordu liige. Ka teie olete seal liige. Mis organisatsioon see on?

Heade meeste koolitamine veel paremateks meesteks. Seal õpitakse ise ja püütakse saada veel paremaks.

Kas Eestis on tõesti siis ainult 200 head meest?

Kindlasti rohkem, aga jah, vennaskonnas on umbes 200 meest.

Kes teie seal olete?

Kunagi olin piisavalt hõivatud, nüüd aga lihtne realiige.

Vabamüürlust on Eestis müstifitseeritud: akadeemik Köörna aitas Eesti vabaks, Siim Kallas ja Tunne Kelam esindavad Eesti vabamüürlasi Brüsselis, 50kroonisel on vabamüürlaste märk... Kas legendid on tegelikkusest suuremad?

Jah, päris kindlasti... Tean päris hästi, mis Eesti vabamüürluses on viimase kümne aasta jooksul toimunud. Su nimistus pole kõik vennaskonna liikmed. Küsimuses kumas läbi, et kõik nimetatud on võimul. Tegelikult see pole nii. Ma pole seda märganud ka välismaal. On palju liikumisi, mille eesmärk on domineerida ja juhtida maailma. Vabamüürlased seda ei taotle.

Müstifikatsioon aga sellepärast, et me ei nimeta nimesid ja meil on teatud saladused. Me ei räägi teistest vendadest, räägime vaid endast. Saladus ise-

enesest on suur voorus, eriti siis, kui inimene suudab selle enda teada jätta. Samas ei pruugi seal taga midagi rohkem olla kui märksõna saladus. Saladuse pidamine kuulub vabamüürlike vooruste hulka.

Kas ja kuidas on eestlased pidanud viimaste aastate jooksul tunnetama, et midagi on teinud just vabamüürlased?

Kaudselt kindlasti. Meie

eetilised kriteeriumid ja tõekspidamised kajastuvad ka ühiskonnas.

Mis on teil elus veel proovimata ja mida tahaksite kindlasti teha?

Pärast seda, mida looja andis mulle Kashmiris, pole mul elult enam midagi tahta. Mul puuduvad igasugused ambitsioonid. Kõik, mida mulle looja poolt antakse, võtan tänuga vastu.

Aga mida te elus enam kindlasti ei taha teha?

Ränk oleks öelda, et nii pikale reisile ei taha enam minna... Hirme ei tahaks enam tunda. Küll peaks iga mees seda elus vähemalt korra kogema.

Kes on Raido Rüütel?

Võidusõiduga tegelnud 1970–1996, kokku 259 starti. 13kordne Eesti meister autospordis. NSV Liidu meistrivõistluste II koht autorallis. NSV Liidu rallikoondise liige 1982–1989. Osalenud 24 välisvõistlusel. Töötanud Kalevi auto-motoklubi vanemtreenerina, õpetanud ekstreemsõitu Eesti politseis ja päästeametis, osalenud kaskadöörina filmides. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna praostkonna nõukogu liige.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee