Kommentaar

Homoseksuaalsus – loomariigis tavaline 

Rainer Kerge, 7. august 2004 00:00

Loomaökoloogia professor Raivo Mänd kinnitab, et homo- ja biseksuaalsus pole kaugeltki inimliigi pärusmaa. Veelgi enam: mõned teadlased on koguni leidnud, nagu oleksid geidest ja lesbidest linnuvanemad järglaste üleskasvatamises edukamad kui «puhtad» heteroseksuaalid.

Kas ja kui palju esineb omasooiharust loomariigis?

Loomariigis on homoseksuaalsed suhted väga tavalised. Seda teab iga loomakasvataja või loomaaiatöötaja (lehmakarjas on lesbisuhted igapäevane nähtus, jäärastel jälle geisuhted).

See ei ole aga kodustamise või vangistuses pidamise tulemus – vabalt elavail loomadel on homoseksualism väidetavalt veelgi tavalisem. Teatakse umbes 450 loomaliiki, kellel see mingis vormis esineb. Nende seas on imetajaid, linde, kalu, sisalikke ja isegi putukaid.

Harilikult on loomad biseksuaalid, s.t. neil esinevad korraga nii hetero- kui ka homoseksuaalsed suhted, ent näiteks isastel jaanalindudel väidetakse geisuhted olevat levinumad kui heterosuhted. Inimese lähima loodusliku sugulase – kääbusšimpansi – mõlemad sugupooled on biseksuaalsed, kusjuures umbes pool nende kõigist suguaktidest on homoseksuaalsed. Eriti omasooiharad on nende emased, kes pidavat võimaluse korral lesbismi harrastama lausa kord tunnis.

Kuidas seletada homoseksuaalsust käitumisökoloogi seisukohalt? Kellele ja milleks see kasulik on?

Raske küsimus, sest kahjuks on loodusteadlased sellest probleemist seni valdavalt mööda vaadanud (suuresti muide ühiskondliku surve tõttu). Loomade homoseksuaalsust on üldiselt peetud bioloogiliselt mõttetuks (järglasi ju ei anna) ja seda on püütud seletada kas haigusliku seisundiga või näiteks kiimas loomade eksliku instinktiivse vastusega tõeliste seksuaalärritajatega sarnanevaile ärritajatele juhul, kui esimesi pole. Nii näiteks kipub isaskoer emase puudumisel mõnikord inimlapsele selga ronima või rahuldab oma suguiha teie põlve vastu. Samuti on «pederastiat» peetud dominantse isase võtteks näidata oma üleolekut alluvast karjaliikmest jne.

Ent mitmed viimase aja tähelepanekud on sundinud kahtlustama, et paljalt sedalaadi seletustest ei pruugi piisata, ning on oletatud, et homoseksuaalsusel võib loomade elus olla ka kindel positiivne roll. Näiteks on leitud, et ühe antiloobiliigi emaste erakordselt aktiivsel lesbilisusel on suur tähtsus salga sotsiaalsete sidemete püsivuse tagamisel. Mõned linnu-uurijad on aga koguni leidnud, nagu oleksid geidest ja lesbidest linnuvanemad järglaste üleskasvatamises edukamad kui «puhtad» heteroseksuaalid.

Siinkohal tulekski rõhutada, et loomad on ikkagi harva 100 protsenti homod – enamasti on nad biseksuaalid ja võimelised ka järglasi saama. Mõnikord üsna tavatult – näiteks haudus tänavu kevadel New Yorgi loomaaia isaspingviinidest homopaar üheskoos edukalt välja pingviinipoja munast, mis oli neile antud. Siiski tahaks rõhutada, et loomade homoseksualismi uuringud on alles lapsekingades ja mingeid üldistusi ei julgeks hästi küll veel teha.

Otsides paralleele plaanitava geiparaadiga – oma seksuaalsuse demonstreerimine on ju loomade seas tavaline?

Ka loomadel esineb, erinevalt tavaarvamusest, küllaga seksuaalsuhete varjamist – näiteks kui mõni isaslind kargab võõrast emast oma paarilise eest salaja, nagu seda pahatihti juhtub. Aga üldiselt muidugi on enamiku loomade seksuaal-elu, kaasa arvatud homosuhted, inimestega võrreldes tunduvalt avalikum. Vaevalt siiski loomad kunagi vastavat rongikäiku oleks korraldanud.

Ühest küljest mõistan, et geiparaadid on äärmuslik reaktsioon sajandeid kestnud tagakiusamisele. Teisest küljest aga ühinen pigem Kalle Klandorfi arvamusega, et vaevalt selline paraad ühiskondlikku arvamust homode kasuks kallutab – pigem vastupidi, nagu igasugune äärmuslus. Kas näiteks punapeade paraad aitaks vähendada neile tihti ülekohtuselt osaks saavat pilkamist?