Elu

Kolme kopika eest sai klaasi gaseeritud siirupivett või väikese kannu kalja 

Kaja Roomets, 29. juuli 2004, 00:00
SUVE SUPERJOOK: Lahtise kalja vaadi juures oli alati ostjaid – joodi kohapeal, aga käidi nõudegagi ostmas. Pildile on jäänud ka konkureerivad janukustutajad, gaseeritud vee automaadid. Need väljastasid kolme kopika eest magusat pirni-, mandariini-, apelsini- või sidrunimaitselist limonaadi, ühe kopika eest sai selget gaseeritud vett. Eesti Filmiarhiiv
Et eestlased kunagi massiliselt pudelivett tarbima hakkavad, ei osanud 30 aastat tagasi keegi uneski näha. «Siis ei osanud me sedagi arvata, et me Nõukogude Liidust välja astume,» ütleb Tartu õlletehase kauaaegne peaõllemeister Ilmar Kõrgesaar, nüüdne A.Le Coqi tehase õllemuuseumi kuraator.

Päeva jooksul on Ilmar Kõrgesaar giidiks kuni neljale ekskursioonigrupile. Maiuspalad asuvad hoone kõige kõrgemal korrusel: klaasitud ja raamitud üleriiklikud tunnistused.

«Nõukogude Liidus oli kõige kõrgem sõna kvaliteedimärk. Ja Nõukogude Liidu kõige esimesed kvaliteedimärgiga karastusjoogid on tehtud meil. Kelluke, Õun ja Punamütsike olid meie tehase retseptuuril.» Kõrgesaare mäletamist mööda ei kaasnenud kõrge tunnustusega peale paberi ja aplausi miskit.

30 aastat tagasi oli limonaad müügil pooleliitristes pudelites, kaelasildid tulid klaasilt kergesti lahti. Nii mõnigi õlu on müüdud kogemata limonaadi pähe.

Plastpudeleid ei osanud keegi tahtagi. «Plastpudel karastusjookide maitset ei muuda, aga õllel muudab. Plastpudelisse villitud õlle peaks kahe nädala jooksul ära jooma,» õpetab Kõrgesaar.

Vaadikalja-ajad ei tule enam tagasi

Vaadikalja tootmise kõrgaeg oli Tartu õlletehasel 1983. Dokumentides on kirjas, et siis toodeti 68 000 dl kalja. Kümnete erinevate kaljaretseptide seas on Kõrgesaarel tallel paar sellistki, mis on spetsiaalselt okroška valmistamiseks mõeldud, kuigi enamik eestlasi vene köögi esinumbrist suurt ei hooli.

Kas kunagi võib tulla see aeg, kus vaadikalja hakatakse uuesti tootma?

Arvan, et enam ei tule. Ja ei tule kaupmeeste pärast. Vaadikaljaga oli ju niimoodi: ta tehti valmis, pandi käärima, temas oli tavaline õllepärm ja piimhappebakter, kaks kultuuri korraga käärimas. Tehasest väljastamisel pidi tema pH olema 2.

Üks tsistern mahutas 800 liitrit. Kalja realiseerimisaeg oli 48 tundi. Kui happelisus tõusis vaadis käärimisel neljani, tuli kali tagasi võtta. Selle kaljaga ei juhtunud midagi: tarvis oli värsket kalja juurde teha, tempida ja uuesti kaubandusse saata. See oli lubatud! Praegusel ajal ei ole niisugused asjad võimalikud. Võtame kas või kannude pesemise – need lihtsalt loputati üle.

Omaaegsete kaljavaatide kohta räägiti õuduslugusid – et neid ei pestud peaaegu kunagi, laaditi täis ja uuesti teele. Palju olenes ka kaljamüüja südametunnistusest, kui korraliku inimesega oli tegu.

Valejutt, et ei pestud! Vaate pesti väga korralikult, meil oli selle töö peal eraldi inimene. Suvel, kui tootsime 20 tsisterni kalja päevas, olid abiks ka koolilapsed. Kaljamüüja amet oli hinnas, paljud lapsed teenisid hästi.

Koolivihik limonaadiga konkureerimas

Kas nõukogude ajal oli õlu karastusjook? Meenub, et autojuhid ja bussijuhid jõid seda vabalt nagu teisedki ristiinimesed.

See on väljamõeldis, õlut ei ole kunagi karastusjoogiks loetud! Kõik joogid, milles on alkoholi üle 0,5 %, on alkohol. Isegi kaljal ei tohtinud see üle poole protsendi minna, sest siis oleks sellel joovastav toime olnud.

Kas limonaadiretsept on aastate jooksul palju muutunud?

Mul on seda raske öelda.

Oleme püüdnud retsepti maitse osas säilitada, see firma, kes meile karastusjookide maitsekomponente valmistab, on meie nõudmised arvesse võtnud.

Originaalretseptuur on tehtud 1936. aastal Thbilisi karastusjookide tehases. See oli nõukogude ajal üleliidulises käibes: tsitrusviljaliste leotised, kannikesejuured (tegelikult kalmusejuured).

Praegused kontsentraadid tulevad Euroopast.

Karastusjookide valik võtab silmad virama, kokakoola ja pudeliveed vähendavad vist jõuliselt limonaadi tarbimist?

Aga limonaadi säilivusaeg oli kõigest 7 päeva, korkide tihendid ei hoidnud gaasi kauem kinni. Sellegipoolest oli karastusjookide valik väga lai.

Lumivalgekese vanemad Kelluke ja karm määrus

Kas oli ka selliseid jooke, mida tarbija omaks ei võtnud? Kreemsooda oli poelettidel väga lühikest aega, kas ostjaid ehmatas sõna sooda?

See ei läinud jah. Kuigi ma ei arva, et sooda nimetus kedagi ehmatas. Omal ajal nimetati kõiki neid kihisevaid jooke, mida toodeti süsihappegaasiga, soodaks.

Plaanimajandus ja fondijaotus olid 70. aastate märksõnad. Kui palju sekkus Moskva defitsiidiajastul kohalike karastusjoogitootjate tegemistesse?

Nõukogude Liidus oli pidevalt millestki puudus, ka suhkrust. Moskvast tuli toiduaineministri määrus, millega keelati üle 7% suhkrusisaldusega limonaadide tegemine. Kuna Kelluke ja teised limonaadid sisaldasid suhkrut 10,2%, pidime kiiresti tegema uue joogi. Kellukesest sai Lumivalgeke, seda toodeti ka Tallinna karastusjookide tehases, polnud pääsu! Järgmine oli Miki, viinamarjajook suhkruga – kokkuhoid missugune!

Neoonvärvilisi importlimonaade liikus kaubanduses veel paar aastat tagasi. Sünteetiline maitse hakkas hammastele ja tundus, et kõht lööb helendama...

Puhta limonaadi maitse tunneb kümnete teiste jookide seas ära.

Tõsi on, et kui ühes joogis on sees ohtralt sünteetilisi aineid, hakkab see tervisele. Kui käisime Eesti iseseisvuse alguses esimest korda Müncheni tööstusnäitusel, siis üllatas, kui paljud firmad pöördusid meie poole: ostke materjali meilt, meil on hästi odavaid kontsentraate. Aga need kõik olid tehtud sünteetiliste maitseainete baasil, sellepärast nad olidki odavad. Me ei ostnud.

Teine asi: kokakoolas on happesuse regulaatoriks kasutatud ortofosforhapet. Te kallake kokakoola klaasi, pange sinna lapse piimahammas. Hommikul vaadake, mis sellest ööga saanud on!

Joogimasin, mida peksti rusikate ja jalgadega

Võru mees Raimo Koop oli vanasti hinnatud külmutusseadmete mehaanik. Tema hooldada olid Lõuna-Eesti linnakeste gaseeritud vee automaadid.

Et klaasidega oli üks pidev jama, on mehel tänini meeles. «Mul oli autos pidevalt klaasitagavara olemas – üks klaas maksis seitse kopikat.»

Koop räägib, et paljud naised pühkisid salvrätiga klaasi serva enne puhtaks. Oli neidki, kes käisid automaadist kihisevat jooki võtmas oma topsiga.

Kolm kopikat tundus klaasi vurtsuvee eest maksta liiga palju.

«Mõni nupumees sidus kolmekopikase ümber niidi ja üritas münti automaadi kõhust tagasi õngitseda, aga see ei õnnestunud.»

Masinas kopikate seas leidus küll nööpe ja metallseibe. Kõver kopikas kiilus hoobilt masinavärgi kinni ja siis pidi mehaanik joogiautomaadi lahti võtma.

«Nende automaatidega oli pidevalt häda – Vene värk. Õnneks oli võimalik neid siiski korda teha.»

Koop ehitas veeautomaadid ökonoomsemaks.

«Algul ei saanud paljud aru, kuhu vajutada tuleb, mõni jäigi joogist ilma, ootas niisama automaadi kõrval või siis andis obaduse vastu aparaati.»

Arvestatav uuendus oli see, kui mees vahetas 10liitrised siirupipurgid välja plastkanistrite vastu. Raimo Koobi sõnul oli nendega lihtsam õiendada, pealegi polnud karta taara purunemist.

Süsihappegaasiballoon kaalus 110 kilo, see tuli turjal autost automaati teisaldada, balloonist jätkus keskmiselt nädalaks.

«Vene ajal oli seadus, mis kohustas kuumades tsehhides töötajatele gaseeritud vee, paljudes asutustes olid veeautomaadid ja ka neid tuli hooldada.»

Ühekopikaline gaseeritud vesi oli samuti minev kaup. «See läks hommikuti hästi viinaninadele pohmellirohuks, kuid muidugi jõid ka muidu janused.»

Raimo Koobile meenub, et napsitajatega olnud see häda, et aeg-ajalt kippusid nad gaseeritud vee sisse lisama odekolonni.

«Siis oli klaas rikutud, odekolonni maitset ei võtnud see kergpesu küll ära, klaas tuli minema visata.»

Heldur Jõgioja kaljalugu

«Ostnud kord üks mees terve vaaditäie kalja, hakanud seda tasuta kõigile jagama. Mõne minutiga rahvast nagu merd, kiskus kergelt tapluseks – kes kaotas piimamannergu, kellel löödi nina veriseks. Lõpuks tuli miilits korda looma, päris siis mehelt, et mis tal küll arus oli, et kalja tasuta jagab. Mees vastu, et tema tahtis näha, milline kauaoodatud kommunism välja näeb. No ja nägigi!»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee