Eesti uudised

«Kui oleks teadnud, et põlemine on nii valus!» 

Kirsti Vainküla, 10. juuli 2004, 00:00
MÄLETAB TOIVO SEPPENENI: Valja elas aastaid ühes majas Toivo Seppeneniga, sõbrunes eriti Toivo emaga. Valja on veendunud, et Toivo pani enese 1969. aasta 28. juunil põlema armastuse pärast. Teet Malsroos
35 aastat tagasi tuli juubelilaulupeole heledais suveriietuses noor mees. Käes oli tal bensiinikanister. Keskendunud ilmel seisis mees laulukaare vasakpoolses eesservas ning lahkus seejärel kiirelt. Mõni tund hiljem valas mees end Pirita jõekäärus peetud vabaõhuetenduse ajal bensiiniga üle ning tõmbas tikku. Juhtum summutati. Keegi ei tohtinud teada, miks Toivo Seppenen ennast sellisel moel tappis.

1969. aasta 28. juunil läks viieaastase poja isa, 32aastane Toivo Seppenen Pirita jõekääru vaatama vabaõhuetendust «Lembitu.» Samal ajal peeti ka juubelilaulupidu. Rahvast oli jõekäärus palju, siin-seal lõõmasid lõkked.

Õhtul kella 10–11 vahel sidus Toivo oma jalad rihmaga kinni, keeras kaasas olnud kanistrilt korgi, valas end bensiiniga üle ning süütas põlema. Põlev mees keeras end küll kohe vette ja hakkas röökima. Kisa peale kutsus üks lähedal olnud kalamees kohale vetelpääste. Kiirabi viis raskelt põlenud Toivo Seppeneni Tõnismäe haiglasse.

Juubelilaulupeo meditsiiniteenistuse eest vastutanud Viktor Miller sai järgmisel päeval teada, et öösel täie teadvuse juures haiglasse toodud soome rahvusest, kuid eesti ja vene keelt kõnelev Toivo oli arstile rääkinud, et sidus jalad kinni selleks, et mitte jooksma hakata. Arsti küsimusele, miks ta teist enesetapuviisi ei valinud, vastanud Seppenen, et siis poleks keegi temale tähelepanu pööranud.

Oma tegu põhjendas ta arstile kui protesti võimude vastu: näe, peetakse küll laulupidu, aga rahvas ju alistatud.

Täpsemalt Seppenen ei rääkinud. Ta ütles, et pani kõik kirja.

Seppenen jõudis enne surma vahetada paar sõna ka oma haiglasse kutsutud emaga.

Ta suri 29. juuni hommikul kell 9.50.

Poliitiliselt tundlikul 1969. aastal – äsja olid nõukogude sõdalased marssinud Tšehhoslovakkiasse – keelati arstidel sündmusest rääkida. Lugu summutati.

Laulupeol ei teatud midagi

Samal aastal laulupeo korraldustoimkonna juhina ametis olnud Ilmar Moss kinnitab, et on ähmaselt sellest traagilisest sündmusest kuulnud. Kuid midagi täpsemat talle ei meenu.

«Midagi oli. Ning see oli hoopis teine asi. Igal juhul laulupeol seda ei juhtunud,» ütleb Moss ja lisab, et kuulujutte kellegi põlemissurmast kuulis ta aastaid hiljem. «Mingeid üksik-asju ei tea. Kuulsin, et keegi olevat ennast põlema pannud, aga meil polnud sellega mingit pistmist – Pirita jõekäärus ei toimunud laulu- ja tantsupeoga seoses midagi.»

Tol ajal ministrite nõukogu aseesimees Arnold Green ei ole traagilisest loost kuulnudki.

«Ei ole küll kuulnud. Huvitav, et sellist asja ei tule ette,» on Green napisõnaline.

Kauaegne tohter Peeter Mardna, praegu tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja, ei tea ka midagi täpset, kuid: «Midagi oli. Kas see oli protestiks või niimoodi,» sobrab Mardna mälus ning soovitab üles otsida kunagine Tõnismäe haigla direktor Uku Truupõld. Ehk tema mäletab midagi?

Ida-Tallinna keskhaiglas töötavale Uku Truupõllule meenub, et kui ta kümne aasta eest juhtunu ja Toivo Seppeneni kohta haigla arhiivist pabereid otsis, ei leidnud ta midagi.

«Mis seal imestada, et see jäljetult kadunud on – see oli ilmselt kõrvaldatud. Ega siin ei olegi enam kelleltki küsida. Aeg on teinud oma töö,» vihjab Truupõld, et kahjuks on tohtrid-traumatoloogid, kes Seppeneniga tegelesid, enamasti siit-ilmast lahkunud.

Siiski soovitab ta üles otsida legendaarne meditsiiniõde Eevi Kärmas, kes töötas hiljem koos traumatoloog Arnold Seppoga.

Erakordne juhtum haiglas

Keila haiglas põletusosakonnas töötavale Eevi Kärmasele ei ole Seppeneniga juhtunut vaja pikalt meelde tuletada. Oma erakordsuse tõttu on kõik meeles.

Kärmas oli siis 25aastane ning töötas kirurgiaosakonnas õena.

«Kui ma ausalt ütlen, siis mul on isegi pilt silme ees. Käisime teda surnukuuriski vaatamas. See oli ju ainulaadne juhtum. Meile öeldi, et ta oli sada protsenti põlenud, sellepärast me teda uurima läksimegi. Ta oli üleni pruun, šokolaadivärvi» mäletab Kärmas.

Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud.

«Aga kes seda enam teab, mille vastu võis 1969. aastal protestida?» mõtiskleb Kärmas. Ta ei mäleta, et KGB oleks Seppeneni juhtumi vastu erilist huvi tundnud. «Minu meelest ei tundnud. See jäigi sinnapaika. Nii palju tean, et ta oli end põlema pannud, sest vajas tähelepanu. Ta tahtis, et teda märgatakse.»

Kui arst Viktor Miller hakkas kümme aastat tagasi uurima põlengu tagamaid, selgitas ta välja, et ehkki Seppenen oli ulatuslikult põlenud (lahanguprotokollis on märgitud, et Seppeneni kehast oli põletushaavadega kaetud 90 protsenti), oli mees haiglasse tuues veel teadvusel. Ka Kärmase sõnul on tõenäoline, et Seppenen oli teadvusel.

«Põletushaavadega haiged on praktiliselt kõik teadvusel. Nad surevad ka teadvusel olles. Nii kummaline, kui see ka ei ole,» teab Kärmas.

Miks mees nii tegi?

Kui Seppenen ütles arstile, et põlemissurma põhjused kirjutas ta üles, siis ta ei valetanud. Ainsas säilinud dokumendis ehk tema kohtupsühhiaatrilises ekspertiisiaktis nr. 713 ongi Seppeneni märkmed, mis ta vahetult enne enesepõletamist kirja oli pannud:

«/—/ Esimene asi, mida te arvate, on – õnnetu armastus. Tõepoolest, hiljuti me lahutasime, ent see oli pigem tagajärg, mitte põhjus, ehkki olin lahutuse vastu. /—/ Tänage õnne, et ma ei teinud seda lauluväljakul. Olin seal kella 18.00 paiku – nii palju lapsi – vähimgi elevust tingitud paanika korral võisid nad kannatada saada. Keegi pole sellesse segatud. Olud sunnivad,» vihjab Seppenen. «Andke mulle tribüün ja minul jätkub julgust avaldada oma seisukoht mõningate sotsiaalse iseloomuga detailide suhtes: koolide, pensionide, korteriküsimuse, poliitika (sise- ja välis-) kohta. Sellist tribüüni ei ole, kuid ma leidsin aseaine. Te muidugi arvate, et polnud küllalt põhjust, aga kes teab paremini, kui palju ma suudan taluda? Ei, mulle teised variandid ei sobi.»

Vaatamata märkmetele, mis selgelt viitavad Seppeneni poliitilisele rahulolematusele, pani asja uurinud psühhiaater põlemissurma purunenud armastuse ning skisofreenia arvele.

Tore noormees oli

Suure armastuse arvele paneb Toivo traagilise surma ka tema endine majanaaber Tehnika tänava 16. majast. Toivo elas koos ema, abikaasa ja pojaga korteris number 1.

Korteri päevinäinud uksele koputades see ei avane. Selgub, et korterisse on aastaid hiljem tehtud teine sissepääs, millel seisab silt «Hostel». Ka see uks jääb koputuse peale suletuks. Nii jääb Toivo Seppeneni omaaegne elamine nägemata. Ühe majaelaniku sõnul on majas ruumikad korterid, kus omal ajal elasid NKVDlased, hiljem KGBga seotud inimesed. «Kui ma siia kolisin, siis korter oli juhtmeid täis. Tõenäoliselt käis kõva jälgimine. Lõikasin juhtmed kõik läbi,» räägib ta.

Siiski õnnestub leida inimesi, kes Toivo Seppeneni tundsid.

«Toivo oli väga hea paren,» meenutab samas majas aastaid elanud, nüüd Mustamäele kolinud 71aastane Valja.

Traagiliselt hukkunud Toivo Seppeneni ei teadnud ta mitte ainult kui heatahtlikku naabrit, vaid ka kui kolleegi raudteelaste klubist – Toivo töötas seal kütjana, Valja insenerina.

Tööl olnud keskharidusega Toivo kohusetruu. Ta sai tihti preemiaid ning kiitusi. Ometi ei olnud ta õnnelik eraelus – ekspertiisiaktist nähtub, et kolm kuud enne enda põlema panemist lahutas ta abielu, kuid jäi abikaasaga ühte korterisse elama.

Valja mäletab, et suure hingelise trauma sai Toivo just laulupeo eelõhtul, kui ta sattus peale, kui tema endine abikaasa suudles hüvastijätuks ühte meest.

«Ja ta tahtis nüüd oma naisele tõestada, et armastab teda ikka veel. Võttis endaga bensiini ja edasi te juba teate,» räägib Valja.

Ta teab, et Toivo oli emale jõudnud enne surma kurta: «Kui ma oleks teadnud, et põlemine on nii valus, ma poleks seda endaga teinud.»

«Küll on kahju. Ta oli väga tore noormees. See oli puhtalt armastuse pärast, mitte midagi poliitilist,» arvab Valja. Pärast traagilist sündmust kolis Toivo ema Valja sõnul tõenäoliselt Moldovasse, Toivo naine abiellus oma armukesega ning elas samas korteris veel viis aastat.

Asja taga julgeolek

Ent miks peaks luhtunud armastuse tõttu end põlema panema rahva ees?

Kümme aastat tagasi asja uurinud Viktor Miller näeb Toivo Seppeneni surmas siiski poliitilist protesti: «Tekib kahtlus, et kas surmajärgse psühhiaatrilise diagnoosi püstitamisel ei etendanud oma osa meditsiinivälised tegurid, teatud surve psühhiaatritele?» küsib Miller oma uurimistöös ja vastab: «Mulle tundub see võimalikuna. Seppeneni vaimuhaigeks tunnistamine oli võimudele kõige ohutum – ka pärast surma. Tulevikus jäänuks Seppeneni suitsiidijuhtum uurija tähelepanust kõrvale kui vaimuhaige inimese enesetapp. Ja kõik otsad oleksid vette peidetud?»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee