Eesti uudised

Tiiu Varik: «Mina pühendasin ennast perele. Ma ei kahetse midagi.» (1)

Kirsti Vainküla, 3. juuni 2004, 00:00
OMAETTE: Minevikunootidest rohkem vaevab Tiiu Varikut pigem sundüürniku ülekohtune elu, sest mullu suvel pidi ta oma ruumikast korterist Tallinna kesklinnas kolima ühe alevi kõrvaltänavale. Vaikselt ja omaette. Tiina Kõrtsini
ERAKLIK TIIU VARIK: 26 aastat tagasi loobus tollane menulaulja Tiiu Varik ootamatult lauljaametist ning tõmbus avalikkuse eest varju. Kahe lapse ema ja ühe lapselapse vanaemana on ta pühendunud maatööle. Sel suvel katsetab meloni ja bakla˛aaniga. Lauluga «Quando, quando» end tuntuks laulnud Varik räägib, kuidas tal elus läinud on.

Esimene kohtumine. Taevas on pilves, pruuni puumaja aknad ühes Eesti väikeses alevis jõe kaldal on suletud, uks kinni. Võililled on pikaks veninud, muru niitmata. Õuel õitsevad valged nartsissid ning hoovis vagude kohal on kummargil punase fliisdressipluusiga naine.

«Tere, ega teie ometi Tiiu Varik ole?» Naine ajab selja sirgu, paneb käe seljale, nagu oleks see pisut kange, ja jääb külalisi vaatama.

Seitsmekümnendate menulaulja Tiiu Varik, kel aasta lõpul 60. sünnipäev, on pisut tüsenenud, ta juuksed on hallisegused, silmad vesihallid. 26 aastat varjus elanud lauljatar ei taha endast esimese hooga sõnagi rääkida.

«Ei, ei, ei, siin ei ole midagi rääkida. Mis olnud, see olnud. Ma ei ole mitte keegi enam,» tõrjub lauljatar külalised tagasi. Minevikunootidest rohkem vaevab teda pigem sundüürniku ülekohtune elu, sest mullu suvel pidi Tiiu oma ruumikast korterist Tallinna kesklinnas kolima ühe alevi kõrvaltänavale. Vaikselt ja omaette.

Muige erakliku Tiiu Variku näole toob küsimus, kas ta kuulab tihti oma vanu laule. Oo-jaa, hommikuti kuuleb ta tihti Vikerraadiost vana tuttavat «ütle, millal tuled saaaaaaa, ütle quando, quando, quandooo...». Varikust käib oma noid laule kuuldes küll nõks läbi, kuid krappi ta valjemaks ei keera. Oli ta ju kõigest 15, kui selle lauluga oma tähelendu alustas. Silmad nagu kiisul, sale ja armas, laulis ta seda laulu Kalju Terasmaa, Eri Klasi, Uno Loobi ja Arvo Haugi kõrval.

«Vahel on päris piinlik, kui neid laule kuulan. Aga eks inimene ju areneb ja mõtleb teistmoodi,» naerab endine lauljatar, keda Raua tänava lapsed kuulsa laulu järgi kohe Kundu-Kunduks ristisid.

Sellest algusest tänase päevani on Varikul seljataga heitlik aeg. Mida ta teeb või kuidas elab, ei tea tema tollased kolleegidki. Kui Reet Linna kutsus ta oma saatesse vanu asju meenutama, ütles Tiiu ära. Talle pole kunagi meeldinud intervjuusid anda ega endast rääkida. Ja ta naerab, et külalislahkusega pole ta samuti priisanud. Juba lapsepõlves tegi ema selgeks, et külalisi koju niisama ei kutsuta ning ise ka teiste poole ei minda.

«Mulle ei meeldi külalised. Aarne Üksküla ütles kord ühes intervjuus: laval oled kõigi oma, kodus pere oma. Nii täpselt öeldud. Mulle meeldib,» on Tiiu kodusele kasvatusele truuks jäänud.

13aastaselt televisiooni

Ometi algas kõik nutuga – 13aastane Tiiu Varik istus telemaja grimmitoolis, et esinemiseks ilusaks saada. Oma järge ootas kuulus Georg Ots.

«Ja kujutage ette – võetakse välja suur karp ja kukutakse mind mögama... Põsed punaseks ja niiviisi. Ma ehmatasin ära, hakkasin lörinal nutma, ma ei olnud kunagi ennast värvinud. Seepeale ütles Ots: kulla laps, tule korra ära, ma lasen endale enne teha, siis sa näed, et see asi ei ole nii hull. Mina siis vaatasin kõrvalt,» on Tiiul meeles hetk tähelennu algusest.

20 esinemisaasta jooksul käis Tiiu Varik Venemaal, Saksamaal ja Poolas. Oma armsa välimuse ja lööklauludeks saanud lugudega «Roosiaed», «Ei ole ma veel selles eas», «Maailm läbi lauluga», «Laulev vahanukk», «Waterloo» laulis ta end inimeste südametesse.

Ometi, ühel päeval augustis 1978. aastal, otsustas paljude lemmikuks saanud Varik sellele kõigele kriipsu alla tõmmata. Ta oli siis 33aastane, andis Tallinnas viimase kontserdi ja lõpetas avalikud esinemised. Miks?

«Miks? Tegemist oli palju,» naerab Tiiu, ent tõsineb kohe. «Ma olin kodus... Ma ütlen nii – annaks jumal, et lapsed oleksid ikka terved. Minu poeg oli kehva tervisega, ta oli astmaatik. Kui palju läheb lastega aega, kui nad on haiged! Võib öelda, et ma pühendasin end perele. On see siis halb?»

Ränga hoobi sai Tiiu Varik 1985. aastal, kui ta teises klassis käiva poja Ants-Mikosthariga juhtus 21. keskkoolis raske õnnetus. Mis täpselt, Tiiu meenutada ei taha, sest tagajärjed olid kohutavad – poeg jäi mõneks ajaks pimedaks ja halvatuks. «Ta oli tükk aega reanimatsioonis sees. Õppisime uuesti elama, algusest peale... Talle ei antud üldse lootust, et ta veel kunagi nägijaks saab. Siis tehti operatsioon. Aegamööda hakkas nägemine taastuma. Kui silmad ära väsisid, siis vajusid laiali. Õppisin temaga koos, kõik asjad tuli talle ette lugeda, oli nagu lõpetaksin ise uuesti algkooli,» ei suuda Tiiu koledat aega unustada. «Õnneks tuli ta pikapeale välja, paranes ja nüüd on ta igavene suur mehemürakas.»

Mullu oktoobris tegi Ants oma emast vanaema. Ehkki Tiiu pole vahemaa tõttu titte veel näinud, igatseb ta lapselast sülle võtta. «Ehk suvel näeb ikka ära!» loodab ta.

Kas Tiiu kahetseb, et lavaelu nii lõplikult otsa sai? Ei, ta ei oska kahetseda, tal oli ju kaks last, Hüpassaare lähedal põld harida. Ta mäletab, kuidas linna sõites oli auto järelkäru aiasaadusi täis, kõike jagati Raua tänava majarahvaga. Ka nüüd meeldib tal peenarde vahel olla – sel aastal katsetab ta muu kõrval bakla˛aanide ja meloniga. Kahetseb ainult, et öökülm tegi maasikatega üks-null.

Nautis pereelu

Varik pole ennast kunagi tähena tundnud, ehkki tänaval tunti teda rohkem kui ta tahtnuks. Kui ta lasteaias muusikaõpetajana töötas või kodus klaveritunde andis, ei igatsenud ta lavale tagasi. Ent suurest melust kõrvalejäänuna võtab ta teinekord viisi üles ja laulab.

«Oh, mis kõike on tehtud, mis laule lauldud... Aga millekski eriliseks ma end küll ei pidanud. Kuulge, kui inimene hakkab ise mõtlema, et ta on staar, siis on ju midagi kõvasti viltu,» ütleb Varik. Kolleegide mälestustes on ta alati olnud tagasihoidlik, lauljatar, kellele ei meeldinud laval puusi nõksutada.

Kas Varik tagasi ei tahaks tulla, plaati välja anda?

«Mida ma laulan? Ma lubasin Tarmo Pihlapile, et hakkan laulma, kui see korteriasi kohtust läbi on. Enne ei laula. Seni kasvatan lilli,» naerab Tiiu, kes usub, et ta on igati hääles ja võiks laulda küll.

«Teate, kui ma kuulen Kaire Vilgatsit, siis vot see on anne. Parim. Ja kui mina, vanamutt, teda kuulan, tuleb mul tunne, et temaga tahaksin duetti laulda,» naerab Tiiu Varik südamest.

Plaadimõte on talle siiski pisut hirmutav. Pärast Gunnar Grapsi surma oli üks tuttav nentinud: kui plaat tuleb välja, siis inimene kaob. Nii oli läinud Tarmo Pihlapiga, Mati Nuudega, Grapsiga. Siiski tahtis ka Varik kuus aastat tagasi oma rahaga plaadi välja anda, kuid asi takerdus. «Nägin, et see on võimatu. Ja kui sa leiad sponsori, kelle tõttu pead oma põhimõtted ja asjad unustama, siis pole sel mõtet,» on Tiiu enda sõnul nüüd plaadile käega löönud. Kuigi alles hiljuti kohtus ta ühe muusikaärimehega, kes pakkus talle plaadi eest 328 krooni.

Naerukoht.

Tiiu loobus. Ka imestab ta, miks ei ole ta saanud sentigi Eesti Autorite Ühingult – andmed saatis, kuid raha ei tule. (Ühingust öeldi, et Tiiu Varik ei ole nende liikmeks astunud, aga ta avaldust oodatavat kiiremas korras – toim.)

Kuulujutte on palju

Nii nagu laulud, on Varikut kogu elu saatnud ka kõikvõimalikud kuulujutud. Et räägitakse, sellepärast ta pead ei vaeva. «Selle alaga käivad ikka kaasas jutud. Võin seda öelda, et kui ma laulma hakkasin, siis pärast esimesi reise tuli selline jutt, et ma kuskil Võrus olin laua peal alasti tantsinud. Kujutage ette?»

Viimane kuulujutt levis kodualevikus mai lõpul. Poest läks lahti kumu, et Varik on enese ära tapnud ja tütre takkapihta. Jutt paisus nii suureks, et vallavalitsus oli sunnitud asja selgitama ning konstaabel läks Variku koduuksele koputama. Kui Tiiu elusana uksele tuli, seletas politseinik punastades tuleku põhjuse ära. Kuulujutu tekkepõhjus oli lihtne – Varik polnud paar päeva õue saanud, sest raske seljavalu surus ta voodisse. Ei jõudnud ka poodi, ja läkski jutt lahti.

Jutt, mis ajab Variku naerma. Ehkki, tunnistab ta, meeleolu on tal viimased seitse aastat sant olnud. Seda sundüürniku seisuse tõttu. Lugu, mille tõttu Tiiu koos tütrega sünnikodust, Raua tänava 94ruutmeetrisest korterist ilma jäi, on pikk ja segane.

Varik tunneb puudust ka oma kolme pilli järele – need on kontsertpianiino, Steinway kabinettiibklaver ja vana orel, mis praegugi tema korteris seisavad. Miks nad seal on ja mitte tema valduses, ta ei mõista – võlgu tal omateada ei ole. Küsimusele, kas talle on selle korterilooga liiga tehtud, ei ole Tiiul otsest vastust.

«Pätid on lihtsalt kasutanud seaduseauke, et need asjad endale kasulikus suunas lükata. Sulid said endale valepaberitega asju, see on nagu see Tiesenhauseni lugu, pettus,» teab Varik ja loodab üle kõige, et saab kord koju naasta. See kohtuasi on teda niipalju muutnud, et terve elu lähtub vaid sellest.

«Siiani on südamel Anu (Anu Anton, omaaegne menulaulja, kes hiljuti raskesse haigusesse suri – toim.) – et tulgu ma talle külla. Ma ütlesin ikka, et kui need kohtuasjad on korras, siis tulen. See kohtumine jäi ära... Alles pärast kuulsin, et tal oli vähk,» kahetseb Varik, et ei taibanud kutset vastu võtta..

Kahetunnise püstijalavestluse lõpetab Varik järsult ning ennast pildistada ei luba. Aga tulge tagasi, ma küpsetan kooki, teeb ta ettepaneku ja lubab enda elust veel rääkida. Oi, seal on palju kuulsaid inimesi – Lya Laats, Arvo Pärt... Ja Eri Klasi nimetab Tiiu vaat et enda vennaks – tema vennad ja Eri käisid ühes klassis, Eri olevat tihti nende kodus käinud ja tema ta üldse muusika juurde viis. Seda kõike ja palju muud räägib ta aga hiljem.

Teisel kohtumisel on Tiiu heas tujus, kuid ümber mõelnud – rohkem ta endast ei räägi, las kohtuasi lõpeb ära, vastasel korral oleks see kohtu mõjutamine. Siiski korjab ta külalistele kaasa suure kimbu tulpe ja nartsisse. Fotograafi veenmisel lubab Tiiu Varik ennast lõpuks ka pildistada – lillekimbu tagant.

Paraku öeldakse linnakohtust: nende kohtulahendite register ei näita, et Tiiu Varikul mingi kohtuasi menetluses oleks...

Tamme: võiksime kontserte anda

Heidy Tamme: «Ta oli alati tagasihoidlik. Ta pole kunagi olnud mingi lavalõvi. Talle meeldis laulda ja ta tegi laulutekste, milles ta oli päris suur meister, lausa poetess. Enamalt jaolt lauliski ta oma tekste, mina laulsin tema «Valgeid jõule». Tema sõnad. Need olid nii sujuvad, ta teadis, mis lauljale sobib. Olen mitu korda mõelnud teda üles otsida, paraku pole mul olnud niidiotsagi, kus ta viibib või on. Ma tahaksin temalt tekste tellida. Ma ei tea, miks ta tegi selle valiku, et ta jäi lauljate nimekirjast ära. Ta oli pehme ja lüüriline, ehk seetõttu? Kui sa perele pühendud, siis pead ju sõna pidama. Küll oleks tore, kui saaksime kõik vanad leedid kokku – teeksime projekti ja läheksime tuurile. Kui nüüd Tiiu nõus oleks, tuleks kihvt sõu. Publikut oleks, rahvas tuleb ju tänaval juurde ja küsib: kus on teie kontsert? Ma siis ütlen – kodus vannitoas!»

Eri Klas: «Me õppisime Tiiu vendadega ühes klassis ja elasime lähestikku, käisime hästi palju läbi. Meil oli viis aastat vahet. Kui mina olin 15, oli tema 10; see on ju selles eas suur vahe, ta oli laps meie jaoks. Ma ei ole temast viimasel ajal midagi kuulnud. Mõni aasta tagasi ta helistas mulle, tal olid mured, ma püüdsin teda lohutada. Ta oli hea laulja, tal oli omapärane tämber, rahvas armastas teda, sest ta oli koduselt soe. Ta ei olnud kunagi staariks pürgiv, ta oli nii elus kui ka laval tagasihoidlik. Aga kerges muusikas on juba nii, et paljud kaovad hindamatult ära – Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja iginoor Uno Loop.»

Kalju Terasmaa, ERSO löökpillirühma kontsertmeister: «Kui kuulen Tiiu nime, tuleb soe tunne. Temaga oli väga meeldiv koos töötada, ta oli heasüdamlik ja heatahtlik. Tal oli omapärane hääl, teistel sellist ei ole. Tollal oli sving ja d˛äss, ta tunnetas seda väga hästi. Mu esimesed duetid olid kõik Tiiuga. Kuulen teda sageli raadios. Kohe tunnen ta hääle ära, aga noorem generatsioon enam ei tea temast midagi. Selle «Quando, quando» laulsime 1962. aastal – laulsime seda kvartetiga, aga tahtsime teha viiehäälselt. Ja võtsimegi Tiiu juurde.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee