Elu

Saare kalmistud on omaette vaatamisväärsused 

Kristel Kirss, 3. juuni 2004, 00:00
VÄRAVA ASEMEL KOOBAT: Kes otsustab väravast minna, peab selle enda järel hoolikalt sulgema. Kes jätab värava lahti, viiakse peagi sellest läbi. Tiina Kõrtsini
Suvel Saaremaale sõites ärge unustage minemast ka kalmistutele. Näiteks Kaarma ja Kudjape surnuaeda.

Kalmistute ümber on nägusad kiviaiad ning sissepääsu ees uhked sepistatud väravad. Erinevalt paljudest mandri surnuaedadest ei lähe saarlased lähedaste hauale väravast, vaid kasutavad aeda sisenemiseks koobatit, mis Saaremaa muuseumi andmetel tähendab sisuliselt ülekäigutreppi. Koobatit saab näha Kaarma kalmistu värava kõrval ning Kudjape kalmistu selles osas, kuhu on maetud Saaremaal langenud Saksa sõdurid.

«Sellised trepid ei viinud üle mitte ainult surnuaia aedadest, neid kasutati ka talude juures. Mõnikord läks koobat isegi puutarast üle. Inimestel on ju kogu aeg kiire, sealt sai vilksti üle ning loomad jäid värava taha,» seletab Saaremaa giid Urve Kirss. «Juhul, kui otsustad siiski väravast siseneda, tuleb see alati korralikult sulgeda. Öeldakse, et kui jätad kalmistu värava lahti, viiakse sind ennast peagi sellest läbi.»

Vanadel surnuaedadel tekitavad paljudes hämmingut kalmud, mida katavad massiivsed kiviplaadid. Nende neljakandiliste kelderhaudade sisemus on ligi 2 meetri sügavuselt vooderdatud kividega, et servad sisse ei variseks. Haua põhjas on kirst kadunukesega. Haud täidetakse liivaga alles siis, kui enam kedagi n.-ö. peale matta ei ole. Urve Kirsi andmetel on niisugused hauad on Kesk-Euroopas üsnagi levinud.

Sõrves ja Kihelkonna kalmistul võib näha puust riste, mille kuju näitab, kas kadunuke oli naine või mees. Naise rist läheb alt laiamaks nagu seelik, mehe risti ülaosa meenutab peanuppu. Aegade jooksul on need ristid asendunud kujult anonüümsete raudristidega, mille tagumisele poolele on mõnigi sepp oma väikesed initsiaalid või nimegi jätnud.

Saaremaa matmiskommetest

Saarlasena imestab Urve Kirss mandril nähtud kombe üle visata kolm peotäit mulda lahkunu kirstule otse labidalt, mida hoiab tööriides labidamees. «Meil on hõbedane taldrik liivaga, mida hoiab soliidses mustas ülikonnas mees,» seletab ta tava, mida peab õigeks lahkunule austuse avaldamiseks. «Tegelikult visatakse kirstukaanele kolm peotäit küll, kuid mitte mulda, vaid liiva.»

Viimasel ajal on saarlased hakanud hauda lastavat kirstu kaunistama linikute, linade ja lapitekkidega, kuid selle kombe tagamaid Urve Kirss ei tea.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee