ÖÖKÜLM LÜKKAB SEENED PAKUST VÄLJA: Üllar Hendla pere rõõmustab – juba kevadel saavad nad seenepakkudelt austerservikuid pannile tuua. Järgmise saagi loodab Üllar koristada augusti lõpus-septembris, kui esimesed sügisesed öökülmad pakkusid näpistavad. Pesamuna Kaisa tahab selle aasta esimesest seenesaagist ka pilti teha. (Kalev Lilleorg)

Murakad-jõhvikad toovad silme ette pildi rabamätastest veesilmade vahel, sama kindlalt tuleb silme ette metsaalune, kui mõtleme mustikatele, pohladele või seentele. Ometi saab kõiki nende kultuurvorme kasvatada ka koduaias.

Piret Paabusk tunnistab, et kodus metsamarjade kasvatamise idee tekkis tema isal, Metsa talu peremehel Are Roosvaldil juba 15 aastat tagasi. «Marjakasvataja põhinõuded olid, et poleks vaja pidevalt talus kohal olla, ei oleks vaja vägevat tehnikat ega sõnnikut, saagi turustamine oleks lihtne ja sissetulek hea,» on Piret rahul, et isa soovid on täide läinud.

Oma kogemuste põhjal julgeb Piret väita, et mustikaid, pohli, jõhvikaid ja mesimurakaid ei ole sugugi keeruline koduaias kasvatada. «On vaja vaid piisavalt ettevõtlikkust ja teada mõnd vajalikku nippi,» julgustab ta marjapeenraid rajama.

Pireti hinnangul on kultuurmustikad metsamarjadest magusamad ega määri suud siniseks. Samuti võivad aiamustikad korraliku hoolduse korral kasvada ühes kohas aastakümneid. Nende õied ei karda ka kevadisi öökülmi.

Kasvukoht peaks olema päikeseline, maakohas ka jäneste ja kitsede eest kaitstud. Ühe mustikataime istutamiseks on vaja kaevata vähemalt korraliku veeämbri suurune auk (näiteks lillepeenrasse) ja täita see väetisevaba happelise turbaga. Igale taimele peaks arvatama 1 ruutmeeter kasvuruumi. Erinevalt paljudest taimedest ei tohi mustikatele kunagi sõnnikut ega komposti panna.

Suuri kännasmustikapõõsaid müüakse suuremate kaubakeskuste kõrval aiandusäride välimüükidel. Eri kõrgusega sordid ulatuvad poolest kahe meetrini. Kaie Otsmaa OÜst Rikets Lillevärk soovitab põõsa istutada näiteks rododendronite kõrvale, aga kindlasti turba sisse. Kui aiamuld pole piisavalt happeline, tuleb kaevata suur auk ning täita see ämbritäie (10 liitrit) turbaga. Kasvukoha suhtes kehtivad kännasmustikale samad nõudmised mis loo algul nimetud aiamustika puhulgi. Ka soovitab Kaie kandvaid oksi kahe-kolme aasta tagant tagasi lõigata, et põõsas hakkaks uusi ja tugevamaid kasvatama. Kännasmustikakobarad on suured ja sinakad. Et taim hästi marju kannaks, tuleb seda aastas korra väetada. Selleks sobib vaid spetsiaalne Kemira mustikaväetis. Õige hoolduse korral võib aastane saak küündida 2,5–3 kilogrammini. «Kännasmustikat võib aias kasvatada ka dekoratiivsel eesmärgil. Kevadel on õied toredad, sügisel lehed muutuvad leekivpunaseks,» teab Kaie.

Pohl eelistab päikeselist kohta

Koduaias kasvavad hästi ka pohlad ja mesimurakad. Pireti sõnul on Euroopas kultuurpohlasorte, mis õitsevad kaks korda suve jooksul. Eesti sugulased õitsevad seevastu rikkalikumalt, kuigi vaid ühe korra ja annavad hästi saaki.

Pohlale sobib lillepeenar, kiviktaimla, ka turbapeenar, peaasi vaid, et koht oleks päikeseline. Iga taime kohta peab panema istutusauku 1-2 liitrit väetisevaba freesturvast, kahe taime vahele tuleb jätta 30 sentimeetrit. «Aastate möödudes kasvab pohlapeenar ühtlaselt täis ja meenutab isegi veidi metsaalust,» lubab Piret.

Kultuurjõhvikad on enamasti pärit Eestist, kuid liigub ka Ameerika päritolu taimi. Viimased on «eestlastest» püstisema kasvuga. «Kui Eesti jõhvika küps mari on tugevalt hapu maitsega ja sisaldab peamiselt mahla, siis Ameerika jõhvikas on maitselt mahedam ning sisaldab ka viljaliha,» teab Piret.

Jõhvikate kasvatamiseks ei pea koduaeda rajama sood. Piisab kui kaevata umbes 1 meetri laiune ja 30 sentimeetri sügavune süvend ning vooderdada selle küljed (põhja ei vooderdata) kilega. Seejärel täita see väetisevaba freesturbaga ja istutada taimed peenra keskele, arvestades ruutmeetrile kuni 20 taime.

«Suvel tuleb peenart põhjalikult kasta, kuid peenar ei pea pidevalt veest lirtsuma,» õpetab Piret. Talveks tuleb peenar katta kuuseokstega, et kaitsta jõhvikataimi varakevadise tugeva päikese eest.

Vastupidi arvamusele, et mesimurakas kasvab vaid soisemas kohas, kohaneb taim hästi ka koduaias. «Kui aias kasvavad juba maasikad, tehke peenar pikemaks ja istutage sinna mesimurakad,» soovitab Piret. Taimed tuleb istutada 30 sentimeetriste vahedega tavalisse aiamulda. Võimalusel valige mesimurakapeenraks poolvarjuline koht. Sobib kasutada musta kilet nagu maasikatel.

Et mesimurakas tolmleks, läheb vaja vähemalt kahte sorti taimi (näit. «Mespi» ja «Pima»). Ritta tuleb neid istutada vaheldumisi. «Mesimurakas on arktiline taim ja tahab varakevadel kohe kiiresti õitsema hakata. Meil on paraku salakavalad öökülmad, seepärast peab neid kattelooriga kaitsma,» hoiatab Piret.

Värsked seened kevadest sügiseni

Üllar Hendla Lahemaa matkakeskusest käib oma aias seenel juba mitu head aastat. «Austerservikud on maitsvad seened, neid ei pea kupatama, sobivad kohe pannile, salatisse. Olen kuulnud neilt, kes austerservikuid müügiks kasvatavad, et ei jõua nii palju seeni poodi viia kui nõutakse.» Üllar usub, et eestlased on pakul kasvava seene omaks võtnud, kuigi mõni küsivat vahel ka kukeseenepakku. «Armastatud kukeseene kohta on soomlased öelnud, et kui keegi suudaks selle kännule kasvama panna, annaks kohe Nobeli preemia. See on kahjuks võimatu.»

Austerserviku pakk, tavaliselt haavapuust, tuleb kaevata poolest saadik maasse, näiteks kuuseheki või mõne muu põõsa varju. Parim paik seenepaku istutamiseks on parasniiske aiaosa. Koht, kus on liiga palju vett, eriti kevaditi, seentele ei meeldi. Samas ka liigne kuivus ja päike võivad pakku rikkuda. Hea kasvukoha ja hoolduse juures peaks saaki saama mitu head aastat järjest. Kui praegu pakk maasse kaevata, saab esimese saagi sellel sügisel. Mõnel aastal annab pakk ka kaks korda seeni. Üks 15kilone pakk võib heal seeneaastal anda ühe kolmandiku paku kaalust ehk umbes 5 kilo seeni. Saagikus sõltub ilmast ja paku asukohast. Selleks, et seeni talvevaru jaoks kasvatada, tuleks Üllari hinnangul maasse kaevata ikka mitu pakku.

Seenepakke müüakse peaaegu kõigis suuremates ehitus-aianduskeskustes, hind jääb alla 100 krooni. Seenepakke saab ka tellida ka internetist, kus pakk maksab (sõltuvalt suurusest) 49–59 krooni, millele lisandub postikulu.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis